Sõnale loss leiti 47 luuletust (pop)
Oma lill
Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki...
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä'eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
/Mari*Uri/
Virtuaalsuse pohmell
Väljamõeldud inimeste
väljaöeldud mõtted
mõtlemata tegemistest
tehtud ülesvõtted
kujutluste kuningriigis
virtuaalses keeles
südaöises unistuses
õhulosse teeme
punapäisest tulehargist
malbeimaks blondiiniks
äbarikust mehepojast
lihastes atleediks
muundumine, moondumine
lihtsad hädavaled
teostamatu tegemine
olematud pahed
igatsusest joobumine
peas on silmaklapid
tõsielust loobumine
aga aega napib
Reaalsusesse ärkamine
süda veidi hell
printsis konna märkamine
tunnete pohmell
Gailys
Kõverpeegel
Ka rikkad nutavad
kui nägijaid ei ole
ning vaesed ehitavad
mõtteis õhulosse
ma tunnen tühjust
kui sind siin ei ole
vaid poriilma kiuste
kannan valgeid tosse
On haiglas südametu
toibumas infarktist
võib kanapime
kukele su saata
saan päiksepõletuse
kesk Antarktist
mul peeglist vastu vaatab
ingli näoga saatan
On lugematuid kordi
loetud minuteid,
et hiljem oleks tunde
tuulde pillata
su juurde jõudmiseks
pean kasutama kõrvalteid
ja üle saama jõest,
mis sillata
Ei ole abi purjekast
kui pole tuult
ja sile tee
ei aita jalutut
su suudlust
ma ei leia oma suult
.....
Valge laev
Vahel mõtlen valgest laevast,
sellist valgel hobusel...
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.
...
Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest -
seal, kus vesi tõstab taeva
välja oma raugusest.
Valge laev see kandis randa
suurel hulgal kaasasid:
vürste, kunne ja korsaare,
kindraleid ja pašasid.
Sõitsid maale pikas rivis,
lipsumõõgad vehkimas,
kübaratel kirjud suled
armusoove ehtimas.
...
Valge laev on saetud ammu
lossitorni laastudeks,
valge hobu kaaslane mul
pidudeks ja paastudeks.
Aga prints see lasi jalga,
vaatamata tagasi -
nägin teda un .....
õhulossid
Jutu mõtet moonutades sõna toetub tühermaale
Vundamenti valamata kerkib läbipaistev maja
Olematu olemine kõnnib üle vikerkaare
Joonistuvad õhulossid- nõiaringsed ulmerajad.
Kus on tõde, kus on aimdus, kus on kuldne õige kese?
Elus õiglus tühjalt sõnalt vihmas õhulossid peseb
Nõiaringe jalutavad vaid shamaanid- õiget sihti
Valem lahutades-liites selgub peale puhast pihti
Vangerdused sõnasõjas kaotab õhulossi-keigar
Pole kuningriiki, mida võimalik ei ole leida
Võime keset lepavõsa teha maja kuldtsemendist
aga aeg ja ilu, kestus...
algab siiski vundamendist. .....
Hommik
Sirutas laiali tiivad
Õhkugi lükkas end maast
Õhus ent püsis vaid viivu
Põrand kui tervitas taas
See oli hommik ja kõle
Taas tundus maailm tema ees
Marmorist loss rebes liivaks
Liiv aga kõdunes maaks
Maad oma suuga ta riivas
Pühitses palvetlust peast
Ohkas veel korra ja uinus
Ning lõpp, nii magus, tal käes
Õnnelik hing ...
Kui seisad õrnal , armu lootus pinnal,
vaid unistustes loodud õhulossi ees.
Ja märkad , kuidas keegi juba sees,
sinu õnne naudib reaalset täiel rinnal.
Ajad hingevalus , pea mööda läevad,
üksindusse vaid ära nukrutsema jää.
Su õnn toob imelise uudise sul hää,
uus armumine , kaunistab te päevad.
Puna palgel lihtne ilu , seltsiv , sõbralik,
ka varem silm teda ümbruses märkas.
Hinges , tuleviku lootus helge tärkas,
nüüd armastus , teid embab õnnelik.
Hansi!!!
Lugupeetavuse Lõks (2)
suur autoriteet võrdluses kahaned ime väikseks,
et keegi teine teie aja raha, tervisega oma soodu äritseks,
Kuid ma tean, sind ei kotti päriselt, sest mitte keegi olemise ees
-sa värised
Alati sunnitud tõestama, et sa ei sündinud sunnikuks,
inimeste omavahelised suhted kirjeldavad raseda puhitust,
ähivad ohivad ,on kõvad ja siis muutuvad tundlikuks,
Tagajärg Tuimusest tulenenult ummikus,
Kõige suhtes, valitseja neid nuhtles, orjust näha, ei, selleks on liiga uhked,
õhku täis kui teutoonide ordu anastajate purjed, tõest ei räägita,
Räägitakse muljest, "Ma pol .....
Saadan teele
Jälle saadan teele
ühe tobu...
Ta saja aakri metsa
kaotand kodu...
Klamberkinni hoiab
tuule käest,
alla ronib
üles viivast mäest...
Omad annan kaasa
jalavarjud,
kuni paljasjalu
nendes harjub,
kuni kivistub ta
liivaloss –
seniks aitab
jumal-teab-kaloss.
/Mari*Uri/
müürilill
kas ma olen müürilill
valedele toeks
kes su lossiaias
sajatuhandeni loeks
ootaks kuni
postitantsu-preilid
ära kaed
püherdad kõik põrandad
lupjad lõbulaed
tahad – avan sulle
õie elu saladusi
kaetud köiearmid
kiviseina palavusi
pindudega paistetanud
kohmetanud käsi
oma ilu eest
mis iial
võitlemast ei väsi
viitan sulle kohta
kus ma eile murdusin
kõveraks ja kägarasse
pooleks kurdusin
kuid ei näita
napi silmapiiri
ainsat ust
mille kaudu
ühel päeval
kohtan võimalust
Sanya
Aniversary
The ghosts are out in force tonight
yessir
silent convergence on midnight
yessir
the closes and kirks are empty
the foot of the mile is still
the Holy Rood has taken to ground
wraiths are gathering on the hill
I sat in trembling wonder
took a lashing from the rain
saw strange twinkles shaping symbols
searched for her in fever again
Two bootfulls of mud
a skinfull of water
a head full of fire
and two souls asunder
breathing stalled, I seek one out
among those milling on the crest
who holds me in her gentle thrall
though life has stilled within her .....
libastumine
mind tõmbab
peeglite sisse
eesriiete kardina taha
kus näha on
varjatud nišše
kuis vahetad
sulgi ja naha
mind kisub
pidude peale
kus hiilides einestab nälg
kus vägivald
kannab kalosse
et maha jääb
räpane jälg
mind veab ka
pimeda varju
kus lähebki valguse piir
seisan seal vaikselt
ei karju
mil kustub see
viimane kiir
siis näitan, et näete
te pärast
on maailmas valu ja piin!
aga minust te võitu
ei saanud -
sest ikka veel
loodan siin
Sanya
Lugu Printessist
Et sust väga hoolin ma
Sulle pildi joonistan
pildi peal on põld
Põllu äärel moonid ja
moonid punast tooni ja
taamal taevavõlv
Nüüd ma väga hoolikalt
lehe mõttes poolitan
teisel pool on nõlv
Nõlva püüan voolida
tee sealt läbi joonida
tee peal seisab tõld
Tõllas laud koos tooliga
Või ehk hoopis trooniga
Ja parfüümihõng
Printsess kuldse krooniga
puhtast siidist looriga
rinnas hõbesõlg
Laua peal on roosid ja
pärleist pungil toosid ja
mündipaunal sõlm
Aeg on printsi kosida
valikus on tosinad
ükski pole kõlb
Metsast otsib .....
Tae Kwon Jõuluvana
Jõlumees on purjakil munanukust jälle...
mis alati juhtub sel korral aastas
kõik tüütu, väsitav ja nõrk talle
sittapidi tööd üha rohkem eesotsas;
ning nii ta on saani asemel teel
oma lossi poole kaineneda
huuli limpsab ta keel
ja ta naine vajab kepitada;
ei ole ei Jeesus, ega kirik
pühade aja tähtsaim punkt
on vaid jõuluvana, nii ütleb ürik
ja selleks töötabki ta instinkt;
ent mitte on ta minekul tööle
päkapikud, pähklipurejad ja piparkoogid
jõuluvana suhtumine ei meeldi neile
panid seega kokku mõtete ringid;
ja otsustasid jõuluvana peatada
leev .....
sōna
sōnaga luuakse lossid ja loitsud
säravad suhted teel hääbunud sammud
kole ja kauniski sōndest kootakse
taevasse tähed, kuusirbid ja päikene
sōnaga külvame sōda ja sallivust
armunuid paare kel keelepeal armulust
kaunemaid kombeid kesk koduseid homseid
surrakse sōnade sapises sooles
sōnast saab alguse, sōnaga lōpud
tundmatud tujud, teed ōnnede tippu
mōōga ja meepoti, muretud laaned
vikerkaar värvides endale kaare.
puts.®
Lasen unistused lendu.
Ma ehitan endale õhulossi,
selle külge ei seo ühtegi trossi.
Lasen tal lihtsalt hõljuda ja olla,
keegi ei saa teda tõmmata ega alla tuua.
Hõljub ta just siis kui ma soovin,
kui keegi teda lõhkuda proovib.
Siis lasen ta kaugemale veelgi,
just nii ma oma unistustega teengi.
Milleks?
Milleks ?
1) Milleks vahel elus on just nii,
Et aeg süngeid pettumisi rutuga vii,
Miks lihtne lausuda neid ilusaid sõnu,
Millel kadumas tulevikus oma võlu.
2) Milleks vaja luua need illusjoonid,
Ja samas varsti lõhkuda emotsioone
Kui valida oleksid võinud teise elutee
Mis oleks viinud sind üle raudtee
3) Milleks vahel kaoks aeg tundmatusse,
Millega lõhutakse endi ees klaase,
Ning üksindust puistata nii südametesse,
.....
Muinasjutt Printsess Isemeelsest....
Kaugel mägedes kesk kõrget pilvepiiri..
Elab neid, kel sulnis naeratus ja sarm…
See on imearmas Printsess Isemeelne…
Nagu Kameeleon kes vahest kalk ja karm…
On selles kuningriigis ammu omad kombed…
Ja keelust üleastujate karistus on julm…
Ei printsess ühtki otsust teha jäta homseks…
Seal andeks palujate saatuseks on surm….
Ka mina kõndisin kord kurikuulsat rada…
Mis läbi metsa kauni lossi poole viis….
Mul oli jäänud ainult samme teha sada…
Kui sellelt rajalt lõpuks vääratasin siis…
Nüüd vangikongis ootan kurvalt oma saatust
Käin läbi mõttes .....
Aastaajad
Kevadel lumi sulab
ja lill õitseb.
Muru läheb roheliseks
ja puud õitsevad kauniks.
Suvel ilm kuumem
ja rannavesi soojem.
Vihma harva kallab,
teinekord kasvõi kõrvetab.
Sügis on kirju värvitest,
soe vaikselt hääbumas.
Loomad rasvakihti koguvad,
meie aga soojasi riideid koome.
Talvel pakane külmetab,
karvalistel kinni on silmad.
Lumesõdasi peetakse
ja lumelosse ehitatakse.