Sõnale lumes leiti 157 luuletust
Talv
Tormituuled, tuisud vinged,
väljas lumehanged kõrged.
Tuisk on vali, tuleb tali,
talve tulek pole nali.
Miks ei tule tasakesi ta?
Miks tuleb võimu ja väega?
Ilusat talve nägu tahaks näha
koos õrna lumesajuga.
Talve algus võiks olla kena,
siis süda rohkem rõõmustaks.
Jõulukellade hingekriipiv kõla-,
jõuluaeg on hingel nii ligidal.
Sügist natuke on veel
Piilun taevakaare alla,
vihma muudkui kallab, kallab.
Lumeräitsakuid ei näe ma teel,
kured rünnakuga viivitavad veel.
Lehti rohelisi on veel puul,
kinni oksal, jagu ei saa tuul.
Kirju lehesadu on nii ilus,
tunnen end kui pehmes lumesajus.
Aina lähemale jõuab jõulumeel,
hinges ja südames lust on sees.
Sügis lahkumispidu peab veel,
puistab viimast sügiskulda teel.
Varajane jõuluootus
Laps juba ootab päkapikku,
et need jõulud jõuaksid ruttu,
ootab jõuluvana juttu
ja üht imearmast muinasjuttu.
Ehk kingikotti jõuab veel
üks soovike,
mis pandud teel',
et rõõmust rõkata võiks meel,
et pisar silma ei kipuks jõulude eel.
Lapsele ei ole liiga vara,
ehtida üht kuusepuud,
pikalt tahab rõõmustada,
tere öelda kuusepuul, igal hommikul.
Ehetel on ilus valgus,
kiirgab lapse silmades.
Kuusepuu, palun võta valu,
valu kurvast südamest.
Laps juba ootab lumesadu,
ehtsat saanisõidu teed,
et näeks ikka päkapikku
ja kingikotti, kus imed sees.
L .....
Rõõm esimesest lumest
Nii suur rõõm on esimesest lumest,
kogu aja olen palunud, et ta tuleks.
Esimene lumi, mis taevast alla tuleb
on imeline ja vaatele nii põnev.
Esimene lumi kui ta sajab,
meenuvad kõik kaunid jõuluajad.
Ikka lähemale jõuab hingevalgus,
südamest ma usun, suure rahu algust.
oksad tähe valgust
koos sinuga kolletun
all järve ääres
kaldavees kõhisev
pilliroog teeäärne
vana kask
enne kui su okstelt
variseb vihmast tuhm
vettinud vask
oksad tähe valgust
laskma hakkavad läbi
lumest valge metsani väli
talv otsa pilk sellel püsib
mis nii puhas ja tühi
Kokkuvõtteks
Läbi tuulevaalus lume, läbi tuisu sapise
läbi meelehaavus elu, läbi melu tatise
läbi sealt, kust teed ei ole, teed ei ole – ütelge
rida realt sest lugu pole, lugu pole - mõtelge
Mida perset eland olen, tuisku trotsind, valutand
iga päev neid radu käinud – radu, mida polnudki
Läbi tuulevaalus lume, läbi tuisu, sapise
läbi meelehaavus elu, läbi elu tatise
käidud sammud - ammu lumest - tuule poolt on pühitud,
öeldud mõtted - ainult unes - ilmsi silmist nühitud
Mida ka veel täna ei juhtuks
Püherdasin mõnuga lumes
ühe tehase juures on the best
ent maitse järgi see erines
mis tegelikult oli asbest;
kiiruskaamerad tegid pilti
mida väga vihkasin
sest keeldun saamaks trahvisildi
seega selle kättemaksuks õhkasin;
sest ei salli isegi blondi kaunitarina
et minu nägu, noh, SEAL üleval
pidanud maha nurina
see masin paras pind tagumikus rahval;
demonstreerin, kuidas siga lendab
panen anektoodile punkti
kui näen, et ment ees kondab
siis saab ta mu autoga kontakti;
viisin oma kurja äia Narva
siis ta oma autoga veehoidlasse uputasin
sa lugeja ära pikalt .....
Jee, lumi, ma ütlen
Ärkan üles õues see tund
perse ja munad külmetavad
vedelenud siin ei tea, mitmes tund
objektid valgest säravad,
see pole aprillinali
veenduge ise, kardinad eest
minu uhkus on vali
ümbrus kutsub naist, last ja meest;
davai, kelgutama ja uisutama
kevad ongi selline
saab lumest kujusid hakata tegema
ilm on, ei tea milline;
jürikuul lumi on maas
see minu jaoks pole ime
seisan valges ümbruses taas
ümbrus on ere, mitte pime
talvest lahkudes
põllul lapitekina
lumest järgi vaid
viimsed valged siilud
veres üles ärganud
puhtuse janust
meelel ammu
ununend siirusest
hing nende vastu
vaid korraks talvest
lahkudes liibub
*
põllul lapitekina
lumest järgi vaid
viimsed valged siilud
talv otsa olnud
lumevalgus puhtus
ka öös pimedas
teel libedal
hing nende vastu
tänuks siiski korraks
lahkudes liibub
Sula
mis rõõm kui
hing saab viimaks
talvest vabaks
põld lumes enam lama
meeled tardumusest
äratab oksal paisuv pung
verel unund sund
nii pärani kevadele lahti
on iga päikest joov tund
*
on lumi läinud
kõik lombid
täis on taevast
nüüd käsi kinni võtab
puude kaelast
saab vabaks viimaks
talve talumise vaevast
limpsab meelte
soojaks läinud põski
rõõmsalt kevade kare keel
ikka veel ja veel
16. 03. 2023
kevadtalves
jah mind täidab rõõm
kui räästas majal
päiksest tilgub
keskpäeval trepp
lumest puhtaks sulab
kõrrel tagasi on lumel vari
kössi vajub hang
vahtra all täitub pang
mu suus jälle
karge kevadsõõm
öödes tagasi hõõg
veri sädemeid pillub
hing õnnest kiljub
et haljendama hakkab rohi
taas kõrvus lehekohin
seda jälle juua
lõputult tohin