Sõnale lumes leiti 157 luuletust
Jõuluilm
Tulid Jõulud helisedes
Jõuluvana reega
Aisakella kõlisedes
Valgest lumest teega
Jõudsid kohani kus puuke
Juba ootas ehteid
Jõudsid kohani kus suuke
Ootas kooke pehmeid
Küll siis naeris lõbus suu
Säras kinke ootav silm
Ehteisse sai jõulupuu
Just selline on jõulu ilm
Väike tüdruk armuvalus
Istub akna juures armuvalus
nägu pisarais väike tüdruk.
Jälgib aknast kaunist lumesadu
endal suus on nutumaik.
Istub üksi ja vaikselt,
ta jälle haiget saanud.
Ilmub palgele tal pisar,
armsam tagasi tulla lubanud.
Möödub aeg, kuid ei tule kedagi.
Langeb järjekordne pisar.
Tüdruk loobub ootamast, sest saab aru-
-tal pole enam kedagi.
Keegi ei lohuta, keegi hooli
ja keegi ei räägi ta´ga juttu.
Keegi ei näe, keegi ei kuule
läbi pisarate ta nuttu.
Tuleks kannatustel ükskord lõpp
ja paistaks jälle päike pilve tagant.
Tahaks õnnelik olla temagi
ja oleks .....
Päike ja kuu
Kasta ennast rõõmu valgevahusesse vette,
mõtle säravkuldne püha ristmärk otsaette,
jälgi taevakaart ja sala sipelgateradu,
kevadvärsket mahlakaske - lehe-lumesadu,
pilliroogu - hundinuiu - konnakudu teket,
äikse lõhna - pääsu lendu - vihmapilve leket...
Siis ei ole aega vaja tundmaks iseennast -
pole vaja muretseda, oled maalt või linnast:
sul on kodu - sul on kõike, mida ainult tahaks,
päikse kuld ja täiskuu hõbe sinu taskurahaks.
/Mari*Uri/
Mõnus jõuluõhtu
Lapsed lumesõda tegid,
jõuluvana õues nägid.
Ema tegi jõuluroad,
lapsed kaunistasid toad.
Põnnid salme kordasid,
uksekella peale tormasid.
Astus sisse tähtsaim mees,
palju kinke koti sees.
Jõulumehel pikk on habe,
poistele ta kinkis kabe.
Tüdrukud said kenad barbid,
mõned aga ehtekarbid.
Lihavõtte ootel
Veel talvetaat teeb viimse lumesaju:
Talv kaotanud raugana nüüd võitlushoo.
Ju laiguliseks kevad muudab soo,
Saab hulga valgeid kassikesi paju.
Saab hulga valgeid kassikesi paju,
Ja jänkud räägivad tal pika loo,
Kuis tuleb kanda mune mööda maju,
Kuis väikesed siis kuidagi ei taju,
Miks saatus munatoojaks teinud jänkusoo.
Karupoisi kevad
Õues nägin eile karu,
Karu oli veidi pahur.
Pidi ärkama ta talveunest,
Kaevama end välja lumest.
Ta õues nägi kevadlilli,
Nüüd tatsata võib jalad villi.
Kõrgel taevas paistis päike,
pesast ilmus karu väike.
Väiksel karul tuju hea,
Ei magama ta enam pea.
Kevadkuu
Märts on esimene kevadkuu,
ilma lehtedeta mõni puu.
Varsti linnud meile lendavad,
ning iga hommik rõõmsalt meile laulavad.
Kevadised ojaveed,
ning lumest märjad külateed.
Aprillis puhuvad kevadtuuled,
ja linnud laulavad puudel.
Aprilli kuu on ka naljakuu,
mis algab naljaga ja lõpeb nõiaga.
Kevad
Nüüd kevad algas taas,
sest lund pole enam maas.
Aeg on kabriolett garaažist välja ajada
ja siis sellega ringi kimada.
Teed, need pole enam lumes
ning mina ei ole enam unes.
Jõed on lahti,
aeg on minna kalavahti.
Päike paistab, mul on soe,
enam külm põe ei poe.
Kevad
Paistab päike, vulisevad veed,
kõnnin lumest puhtaks saanud asfaltteel.
Mu jalge ees on esimesed lombid,
kus väike tüdruk juba trambib.
Lumikellukesed nüüd helisema löövad
ning lapsed metsast neid rõõmsalt koju toovad.
Pajutibud pehmed, hallid,
oksal reas on nagu pallid.
Linnud taas on tulnud koju,
laulnud rõõmsaks meie tujud.
Naistepäevaks
Poisid lilli meile andsid kaheksandal märtsil.
ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsi,
plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid.
siis nad jänku-hundi märgid meile rinda pistsid.
pärast tunde seltsis sõime suhkurdatud kringlit.
poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid,
teatasid, et püha puhul saadavad meid koju.
aga õues neile tuli lumesõjatuju.
mina sain palliga suhu.
helen sai laubale muhu.
Mail oli ranits lund täis.
Klaarika käpuli käis.
Minni, kel lund sattus ninna,
ähvardas kaebama minna.
siis me jooksu pist .....
Sellel metsateel
Astud tasa minu kannul,
lehe sahin rohu sees;
kõikjal hämar,jahe õhtu,
mulle tuttav metsatee.
Puude varjus mind sa jälgid,
nagu peitust mängides...,
hingetõmbeid,üpris vaikseid,
selja taga kuulen neid.
Pööran ringi,targad silmad,
merevaigu kollased...,
pilk on tuttav,vaatad otsa,
lõhnu sisse ahmides.
Oled hunt,ning kelle leidsin,
külmal talvel sellel teel...,
oli ulg,nii hale,kaeblik,
sa nõrgalt lumes lebades...
Silmad,milles valu,piin
ja kurgust kostuv korin,
soe veel keha...,sellel veri
ja punane ka lumi...
Kas oli püss või teine loom...,
mul pol .....
Lumesoojus
Kui lumi on raske,
siis murduvad puud,
liigne koorem on kahtlane kanda,
kes oskakski haprale oksale
õiget tuge ja toetust anda.
Suur emapuu kasvab kaugemal,
noor murduda võib või püsib,
Kes puukese õrnadest õlgadest
Siin lumisel lagedal küsib.
Kui lumi on kerge,
siis puhkavad puud,
pehme soojus neil veres ja ihus,
lund hoiavad hellalt need lehitud puud
oma harali okstest pihus.
Kaitsvast soojusest mahladki liikumas,
Kaitsvast soojusest paisumas pungi.
Ka raskemast raskema koorma all
Puud tunnevad elamistungi.
Lumeingel
Väikseid valgeid lumehelbeid
vaikselt alla vajub.
Vaatab otsa, silmad selged,
laps ses lumesajus
mulle, kellel vist ei meenu,
kuis on olla väike.
Et kui ammu taevaveerelt
kadunud on päike,
tuppa kuidagi ei kipu-
muinasjutt on hingel,
vaja teha värskes lumes
veel üks lumeingel.