Sõnale lummus leiti 28 luuletust (pop)
Talveõhtu
Talveõhtu, talve tummus,
imepuhta lume lummus.
Astun aralt, astun vakka
kohevasse hangelakka.
Kukub külma saapasäärde,
kuid ma jõuan ahju äärde.
Ahjusuus on suisa suvi,
minul lugemisehuvi
Kena surin - vurin ihus,
istun juturaamat pihus.
juturaamat elevandist
hoopis teisest ilmakandist.
Kõiksus
Suveöö soojas ja sombuses lummuses
õrnade tuulte hellas embuses
öökulli üksikus kumedas huikes
õndsalt ohkavas metsa tuikes
kuusäras loksuvas tumedas laines
üksiku purje pinevas paines
merevees vormitud siledas kivis
lillepeenarde looklevas rivis
metsaaluses pehmes samblas
lõkkelt kerkivas suitsusambas
Kõiges on pisike killuke sinust
nii nagu sinus on osake minust
Gailys
Öine peitus
Tühjas pargis kõnnib kõle nukrus
Raagus puudel kössitavad hakid
Veidi vaske kõlisedes kukrus
Sammukaja rütmi pooleks hakib
Linn on tardund nõiduslikus õudusunes
Sellel hetkel mil ma katkestan ta rahu
Kell taob tornis tunde unine ja kume
Mingil moel see lummus minusse ei mahu
Kuu on täna kummaliselt kooljavalge
Mõni täht kui ahvatledes kukub sünki vette
Valus tuul veab oma näppe üle palge
Vari laternate valgel heidab jalge ette
Pole mõtet otsida siit kodumaja
Selles linnas sündinud ma pole
Mida otsin mida oli vaja
Miks ma siia tulin unustanud olen
Kuskil .....
Rännak
kulmul jõnks mis vajub laugeile
ja suleb silmad lugedes
veel vana raamatut mis kaugeile
viib meenutusi unedes
kangastuvad muistsed lummused
üks hetk sääl järve kaldal maal
sääl mulle kinkisid sa suudluse
kui karusmarjust õhkav laas
mu alateadvuses end veel sa ilmutad
ju siis on põhjust
pole lõplikult sust lahti last
need maiad tundmused ma hommikuks taas unustan
ju siis on põhjust
näo ette tõuseb mask
Tähesära sinus.
Võiks sulle hunniku tähti tuua,
sulle hea meeleolu luua.
Tähe sära su kõrval tuhmuks,
mind haaraks sinu kaunis lummus
Tähti sulle ma ei tooks,
hoopis su vastu hea olles sulle hea tuju looks.
Sind õrnalt suudleks ja kaisutaks,
Lootes ,et see su rõõmu paisutaks.
Su kaunist keha hellalt hoiaks,
ausate sõnadega su hinge toidaks.
Su kaisu uinuda ma võiks,
see oleks parem kui mu kõik.
Pisaratest kaelakee
Andke mulle aega-et nutta pilvepisaraid
kamalutena puistata sätendavaid pärle,
millelt peegeldumas üle ilmamaa lummuslikku valgust
tõmmates enda poole-käed õieli jooksmas...
Haarata, krabada, ahmida...
võimalikult palju, kugistamiseni lämbudes suu pungil...
EI MAHU!
Rohkem ei mahu...
Mis maitse on sellel kõigel?
Vist meeletult mage, tühiselt tühi...
Pärli pisaraid kaela ei riputa.
LJ
Kauni jõuluaja ootel
Pikkamisi ligi hiilib
kaunis jõuluaeg,
südames ta annab tunda
hing rahul iga päev.
Tüdruk laulab inglihäälel,
viisid voolamas ta sees,
ise ehin juba kuuske
oma mõtetes,
ninas tunda kuusehõngu,
ei ole ununend.
Inglid keerlevad
ümber tähtedest valge vöö,
avasilmi näen veel und
sest lummusesest.
UNELM
Hiirekõrvul kikitavad pungad,
ojakene vaikselt puurib teed,
vihmapiisad rasked lehel kanda,
kaseke,miks värised sa veel.
Päike piilub pilvetekilt alla,
aeg teil ärgata on mets ja maa,
mahe tuul nüüd linnupoegi paitab,
nokad lahti-toitu ootavad.
Lummust,rahu, südames ma tunnen,
kümbleks kastemärja rohu sees,
oh,mis kõik ma võiksin ära anda,
selle kauni kevadpäeva eest.
Hiirekõrvul kikitavad pungad,
südamesse rahu leiab tee,
unest ära ärata mind täna,
kingi mulle viivukene veel.
.....
Silmad kui sinine meri
Nii siniseid silmi
ei ole ma iial näinud veel,
kui olid sellel vanal tädikesel
Silmad tumesinised kui meri
Põskedel kortsud kui laineharjad
Pisar kui soolane merepiisk
Kui palju vett neist silmadest
küll merre vooland
Ei saa me silmade sügavust mõõta
Pole merelgi sellist noota
mis võiks elu sügavust mõõta
Tunne hea mu südamel
et kohtasin neid silmi teel
Armas vana tädike
Sa lummust tõid mu hingele
Kuu loomise faas
Sel öö kui ootasid Sa Kuud
Kuid tuul vaid tormis tõi sul lehti
Ja läbi pisarate voo sa mõistsid,
Miks ei kehti need reeglid, mis Sind sidusid
Mõistusega kinni
Ajades su tunded keeristena ringi
Sa hingasid koos pisarate tulvas
Vihmasegust nuttu
Ja südames oli igatsus,
Et kuulda minu juttu…
Kus oled Sa mu Kuu
Sind ootan mina Päike
Me ei julge Sulle öelda
Et see armastus ei ole väike…
Ta ei mahu enam mu sisse
Ajades igalt poolt välja
Kallis Kuu, kus sa oled
Tule ometi pilve varjust välja
Ja puuduta mind oma kiirtega
Õrnalt näost ja kõhust
Ma juba ammu elan .....
Särav kuusk toob kaunid mõtted
Kuuvalge öö akna taga-
Jõulutähtede helk taevakaare all-
Jõuluvanal on ümber tähevöö-
Kuljuste laul on hingele armas-
Jõulud on siiapoole teel-
Kaks adventi tuleb veel-
Ikka ärevalt tuksub süda-
Jõululummuses on meel-
Kuusepuu-
Oh kuusepuu-
Mida ilma sinuta ma teeks-?
me nägime ju täna
veel kestmas sama päev
seesama imeline sära
kes võtaks seda käest
seesama lummus
täitmas hetki
valgus jootmas
puudel lehti
värelemas seinal trepil
mu tuppa
kui Su samm nüüd eksiks
hing sajanditeks lehtiks
*
kord minagi olin Pärnus
kaheksateist
jõin koidikuid
kus vesi lahes värvus
Su juuste lõhn minikleit
veel praegugi
ei ole närbund
ja lahustus mu veres linn
kui sillal seisin
pilk otsis Sind
meel vilest võpatas
laevalt sadamas
mil purjed hõbedast
*
Maastik tihastega
Mul ei ole vaja seda külma ilu,
lumehelveste selgeid korrapäraseid jooni,
pikka sirget alleed,
mille lumega kaetud puud viivad jäälossi,
jäälossi, kus hõõguvad kaminas virmalised.
Irbisenahast mantlis kuningas
silmitseb mind.
Lähenen ja suudlen ta veretuid huuli,
mis põletavad,
kuid mitte kuumaga.
Põgenen!
Samad lumised puud joonsirgel alleel,
kuid ma ei jälgi enam lumehelveste võluvat tantsu.
Astun rohule.
Mu jäisetest sammudest kolletub iga lible.
Ma sulan pikkamisi sellest jäisest lummusest,
vaid huuli veel põletab see veider suudlus,
mis ei soojendanud .....
Volbriöö
Ilus oli olla eile,
seda ma nüüd ütlen teile.
Terve öö oli pidurüüs,
karneval käis täies hoos.
Nõialuual sõita sain,
kummitusega kampa lõin.
Lõkkeid süüdatud sai palju,
tehti lõkkest ülehüppamise nalju.
Nõiakuntstist osa saadi,
maagiat oli taevast maani.
Virmalised katsid ilma,
ilu kattis tervet silma.
Nõialuual kiirel lendasin,
unustasin end täiesti...
Olin lummatud ma tõesti,
selles lummuses veel nüüdki!
Kohviku lummuses
Langesin täna kauni muusika rüppe,
toolilt tõusta kuradima raske.
Minemise rutt kadus korraga,
kuigi kellapealt pidin tõttama.
Ohvriks tõin kauni muusika,
mis pani hetke nautima,
kaugetest aegadest mõtisklema,
hinge rõõmustama ja pillima.
Kauaks jäin kohvikusse istuma,
ajataju kadus koos kauni muusika ja kohviga.
Kuid ma ei hakanud tõttama,
hingel nii hea oli korraga.