Sõnale lõpp leiti 519 luuletust
Aja külaskäik
Tuli külla Olevik,
"Meelerahu" kaenlas.
Pärisin, et mis siis tema
kõrgeausust vaevas.
Kurtis, miks küll inimestel
pole teda vaja –
ehitavad kinnisvara,
ajaveedumaja!
Tuli külla Minevik,
uksel kitkus karvu,
mida juba, – olgem ausad -,
oli näha harvu.
Lausus: "Sõidan üle piiri,
saada metrojaama –
sest siin ma halvaloomuliselt
hakkan otsa saama!"
Tuli külla Tulevik,
ei tõstnud üldse pilku...
Ma ei püüdnud tema silmist
ühtki vihjevilku.
"Sõbrakene," ütlesin, "kui vaatad
ainult maha,
siis taevas, millest unistad,
jääb ju planeedi taha…!"
/Ma .....
Elu ilu
Sidekoeni südames
avatud on haavad,
kuni vaimu abiga
ükskord terveks saavad.
Mõni hing on õnnistus
ilma sündimata,
mõni raudse maskina
jätab kaeblemata...
Valgusena varjudes
hoidub reetmast end,
võõrusega harjudes
lõpuks kohanend.
Parimate soovidega
saadab saatus teda,
kuni seen või marjakobar
julgeb paljuneda -
kuni paksus vihmametsas
siristamas lind...
Nõndakaua hoiab elu
ilu kätel sind!
/Mari*Uri/
Luuletus
Luuletus on
põlemine,
hinge õrna ohe.
Luuletus võib tulla kaua,
ilmuda võib kohe.
Luuletamist pole vaja
ette õpetada...
Hindamise-võrdlemise
ka võiks lõpetada...
Süda räägib - sina vastad,
kuni saabub vaikus -
rahu nagu armastus,
mis sõnadesse
kaikus.
/Mari*Uri/
Helge pool
Pööra välja oma sisu -
helgem pool.
Lase peegelduma puhas
arm ja hool:
mitte keegi pole kaitstud oma
kaitse eest -
müüri ehitad vaid väljast,
lõhud seest.
Võta välja oma säsi -
pehmem pool.
Las su teljeks saada tugev,
kore koor:
näita välja, milline sa
sirgund puu -
süda laulab las ja vabalt
naerab suu!
Oota ära oma Kallis -
teine pool.
Ole valmis muinasjutuks,
mille lool
pole algust ega lõppu,
tunne vaid:
ainult temast ja ka
sinust
MAAILM sai.
/Mari*Uri/
Nimetu
Juba mitu aega tahaks muuta oma nime,
seinte peale kratsida või puusse lõikuda…
Grafitina pritsuda, kui väljas kotipime,
olematult kaljunukilt alla hõikuda…
Veel tahaks hüpata su voodil, pillutada patju,
panna MP mängima su elevandikõrvus –
mis küll ei taba rütmi, aga mille kohta paljud
ütleksid, et see on tõesti tase suhtlusvõrgus!
Oskad kuulda inimesi – kuulatada tasa,
olla lihtsalt toeks ja mitte lauseid lõpetada…
Palun kuula mind nüüd! Enne kui ma täitsa haihtun…
Saaksid mulle äkki taeva tähti õpetada?
/Mari*Uri/
Päev,mis hävitas kõik
See päev , millest unistavad kõik
See päev , mida keegi ette ei näe
See päev , millest oleneb kõik
See päev , mis mööda ei läe.
Üks päev, mida ootavad kõik
Üks päev , mida mäletavad paljud
Üks päev , millel puudub kõik
üks päev, mida varjavad kaljud .
Sel päeval kõik toimuma hakkas ,
vaid päeval see kätte jõudis.
Sel päeval kõik hakkas ja lakkas
Kõigele lõppu see päev nõudis
See päev , mida varjasid kaljud
See päev , millel puudus lõik
Sel päeval teadsid paljud,
et päev , see hävitas kõik.
Lõpuks ometi
Lõpuks ometi maailmas muusikat on,
mida minagi
kuulata tahaks.
Ometi lõpuks maailmas tühjust on,
mida minagi
täita tahaks...
Lõpuks ometi maailmas pidusid on,
kus minagi
tantsida tahaks!
Ometi lõpuks maailmas teid on,
millel minagi
vantsida tahaks.
Lõpuks ometi maailmas neid on,
kelle maailma
minagi tahaks...
Ometi lõpuks maailmas tuld on,
mis laavat
ei tarruta vahaks!
(Pühendus: Ed Sheeran)
/Mari*Uri/
Hinge tõmme
Hingetõmbamisega
paremaks kõik teed,
vulkaanipursked peatad,
aktiveerid veed…
Rattasõidul rummud
jooksvalt trimmi pumpad,
kergel põdrasammul
elust läbi sumpad...
Lepatriinud lehekõrtel
ülespoole aitad,
pimedusse eksinutel
selge raja näitad…
Kust sa tulid?
Ma ei tea…
Aga ükskord sinna
tahaks mängu lõppedes
sinuga koos minna.
/Mari*Uri/
Algus
Seal, kus on lõpetatus lõppenud,
ei saagi enam algus alata -
ja kui on tuju vanast õppust võtta,
võib möödunu ka maha salata -
et oleks lihtsam jälle sinna minna,
kus algused on kokku tulnud ja
sind oodates on piduringi võtnud
ning mõtlevad, et nüüd võiks alata!
/Mari Uri/
Üle varju
Üle oma varju
ei hüppa isegi valgus –
kuidas siis inimene?
Pärast lõppu
ei looda isegi algus –
kuidas siis inimene…?
Kuid päikesetõuse vaub
vaid seesama inimene,
maailmamuutmise plaane haub
vaid seesama inimene,
jooksuringide siseradasid püüdleb
vaid seesama inimene –
ja Valguse nime hüüdleb
vaid seesama
Inimene.
/Mari*Uri/
Lootus
Kogen seda maailma kui
hammustatud õuna:
keegi kuskil söönud on
tasuta kõik lõunad...
Keegi kuskil ikka on
vastutusest vaba,
oma aia sulgenud
väravatel taba.
Loodusel on suurim lootus,
inimestel oma -
iga tegemise taga
mõttekriips või koma...
Lõpusirget veel ei paista,
aga tahaks näha
tuletornist
valguskiiri
kaugemale täna.
/Mari*Uri/
Minu suurimad vead
Minu suurimad vead
on teinud mul
kogunisti
suurimat head.
Minu nii-öelda
suurimad sõbrad
on lõppeks olnud
kokkuvõttes
need suurimad tõprad.
Minu sisemine hääl
on kostunud ka väljast
tihtilugu,
tuleb välja...
Ja ma ei ole
kindlasti ainuke,
kelle teel on veel
kõigutamatult komistuskiviks
see õnnistav
arvamuste paljusus.
/Mari*Uri/
Raagus
Raagus puudel ripuvad varesed oodates
tuult
trotsides jõuan su juurde veel
täna
ruttavad pilved maailma
lõppu
ette ei näe meist
keegi
tuleb lihtsalt nentides, et aeg on
ümber
lükata ei ole seda teesi
võimalik
on vaid hajuda
kõiksuse rüppe
kaovad su mõtted ja soovid nii
nagu sa poleks elanudki sel
planeedil
nimega Maa
Seal, kus raagus puudel ripuvad varesed, oodates tuult...