Sõnale ma leiti 9376 luuletust
Las ma tunnen
Lase mul kõiki tundeid tunda ära, palun.
las mu süda ise tunneb ära nad,
oma tunnetega pean võitlema üksnes mina ise,
süda vahekohtunik, vaid olla saab.
Ära takista mul üht-või teist tunnet tunda,
niikuinii lõõmavad nad minus kõik.
Ma ei pea, ma võin
Ma olen alati olnud kehv reeglite järgija
Eriti ei meeldi mulle juhatus,
mida ma ei ole tellinud
Eriti kui antakse soovitusi, mida abipalvena ei ole esitanud
Küll ma olen teinud asju teiste jaoks valesti
Küll olen nende jaoks olnud liiga vale
Ma ei pea mitte midagi tegema, nagu keegi teine ütleb
Ma ei pea, ma võin
Mida ma siis nägin?
Suur vend on ka mänguasi
kellega koos olla ei väsi
me õues viskasime palli
ja mängisime võõrastega lolli;
toas playstationis ma võitsin
sest leveleid palju mängisin
ja tellisime pitsat
saime hamba alla head ja soolast;
siis õde astus sisse
silmad langenud pisarasse
ta küsib miks endaga räägin
ise meie venda ju sohval nägin;
siis õde meelde tuletas
et mu mõistus mind tüssas
meie veli 4 aastat surnud
olen iseendaga päev otsa tegelenud;
lein on teinud skisofreenikuks
Kalevile mõeldes lähen hulluks
keda ma siis nägin?
leinast segaduses mõtlesin;
.....
Keda ma nüüd kaisutan
Keda ma nüüd kaisutan,
või mida elult ootan?
Mu armastus läks teistpool teed,
ma leinas tagasi vaatan.
Nii tühi tunne südames
ja kurbus närib põues.
Mul tunne sees on selline,
nagu müristaks seal kõue.
Olen tundnud palju valu,
palju hingepiina.
Kuid kõige suurem valu see,
kui lilli hauale viin ma.
kui ma habet veel ei ajanud
Õhtuses restoranis, teisel korrusel
linn kollaselt kumab
praad tuuakse lauale
paljudes kätes olnud
noad ja kahvlid
mu uudistavast pilgust
nagu kogemata pöördub
vastaslauas kena peake
ja siis juukseid silub ta
väike sõrmuseta käsi
mu kohmetunud pilk
pea keerab kõrvale
suu midagi ei päri
Ma näen rahu tulevat
Ma näen rahu tulevat,
ta liigub maa poole
ja pilvi taevas liikumas,
neil on tulikiire.
Ma näen kurjust minevat,
ta liigub põrgu poole
ja jätab ühe piinatud maa,
selle rahva hoolde.
Ma näen ja tunnen seda kõike,
just täna,nüüd
ja taeva poole hüüan hõike-
Rahu kallis, tule nüüd!
Rahu, meie kõikide püüd!
ma ei taha Sinust lahku minna
Sa oled kogu aeg minus olnud
isegi siis kui Sind veel polnud
midagi väga habrast puhast
ja õrna sellist mida pelgasin
endale kogu aeg palusin
miks muutusid Sa äkki sõnadeks
ma uskusin meeletult uskusin
sellesse mida pilguga puutusin
kartsin eile trammis pärast
Sinuga kohtumist vagunist
väljumisel inimeste
puudutusi
ma ei tea kus on valu piir
sellistel öödel kui kuu pudeneb
meres kildudeks
jalgade all krudisevad lehed
mille pungi kevadel
Sinu asemel suudlesin
paadi kolksatused
aerude küljes kuu heledad killud
Sa oled mus alati olnud
kuula .....
Kui ma vaid saaksin ära anda
Kui ma vaid saaksidn ära anda
natukene rõõmu oma südamest...
Sellele, kes seda hetkel väga vajab
Sellele, kel kurbus südames
Sellele, kel hing hüüab natukese rõõmu järele.
Kui ma vaid saaksin...
Mul on jäänud natukene järele...
ma mäletan kõike
ma mäletan kõike,
see oli justkui eile,
sa hoidsid mu käest
alati olemas, alati koos
alati armastuses
vahepeal lennus, siis tülis ja põrgus
ja läbi tuliste võitluste taas koos
hoides ikka kinni nagu nöörist, mis meid sidus ja seob
lõhutud on palju sidemeid
ignoreeritud, blokeeritud,
keeldutud nii tantsudest kui õhtueinetest
aga kõik see, mis pole südamele omane,
viib selle lõpust rütmist välja
Ma tahaksin kodus olla
Ma tahaksin kodus olla-
Ma mõtlen temale-
Ma tahaksin oma aeda-
Ma igatsen ta järele-
Ma tahaksin oma maalappi-
Mu süda kisendab ta järele-
Ma tahaksin oma pere tagasi-
Mul hinges valu siiani-
Ma tahaksin kõike tagasi-
Nii valus on hingel sedasi-
Rohkem ma enam luuletusi siia üles ei riputa. Aitäh, kõigile neile, kes viitsisid neid lugeda. Ehk pakkus pisukest huvi.
nagu poleks elugi
olnud midagi muud
kui üks lõputu
ajalehe lugemine
mõrvadest
liiklusõnnetusteste
hinna ja maksutõusudest
olemine mitte midagi muud
kui politseiülemate kuningate
ministrite
panga- ja vangladirektorite
linnas teatrite ees
näitlejate hiigelpiltide
vahetumistest osasaamine
sekka kevad suvi sügis talv
rakettide stardipositsioonidele
viimine
mõned põgusad kohtumised
õnnehetke ootused
suudlevate tudengite
märjaks saamine
raekoja purskkaevust
aja hammasrataste vahele
et kättpidi jäi mõnel meel
ja muidugi majade
varjud täpselt samal koh .....
Ma tahan välja oma elust.
Ma tahan välja oma elust,
ma ei suuda seda kutsuda enda omaks,
selles on liiga palju piina ja valu,
et üldse nimetada seda millekski elamisväärseks.
Tahaks karjuda, appi hüüda,
võib-olla, et isegi kedagi karistada või tagasi teha,
hüüdes:
"Miks sa teed mulle nii?!"
See on mu kõige põletavam küsimus.
Kas ma siis i s e lasen?
Miks?
Ma ei jõua, ma ei oska, ma ei saa
ega vahel ka
ma ei ole see entsüklopeediaga tüdruk,
kes teab kõiki vastuseid nagu viieline esireas.
Ja siis ma karjungi, et ma tahan välja, välja, väljaaaa...
mu elu ongi nagu .....
Ma näen Sind naeratamas oma peas...
Ma näen Sind naeratamas oma peas,
mul on hea meel, kui oled õnnelik,
kui suudad sellest hallist maailmast pressida välja kuldkollase päikese.
Päikesepoiss.
Sind hoiti, Sind hoiti väga.
Isegi nendel hetkedel kui Sind minema peletasin,
hiljem õhtuti patju märjaks nuttes.
Ma püüan olla tunnetest amputeeritud,
aga aeg-ajalt saab ka minust võitu
voolav elujõgi,
mis soovitab mul nautida,
võtta vastu kõik, mis pakutakse,
ja mitte mossitada oma murelikke mõtteid mõeldes.
Ma näen Sind naeratamas oma peas.
Ettekujutus on hea fantaasia vili.
Sest isegi kui see PÄ .....
Ma olen tühi.
Ma olen tühi,
ma olen tühjus,
ma olen kõik ja mitte midagi.
Seega olen ma ka kõiksus.
Kõik Sinus.
Või ka lõpmatus.
Õudne lõpp või lõputu õudus, Sa alati küsisid.
Ma ei tea.
Ma ei tea vastuseid ja ma ei otsi enam vastuseid,
ma tahan olla,
tahan õppida olema ja igast lillelõhnast äratada oma meeli
uskuma suuremasse armastusse, kui mu hinge iialgi võib mahtuda.
Äratasid mu hinge sügavast talveunest,
kui olin unes,
olin eksinud,
olin kuskil tühjuses,
ootamas kedagi ja midagi,
teadmata endast kui Loojast ka
mitte m i d a g i.
Aga ometi?
Nad üt .....
Ootan kevadet ma juba
Ootan kevadet ma juba
Õitsvaid lilli nuusutada
Püüda liblikate lendu
Tervitada linnukeste rändu
Ootan kevadet ma juba
Kuulda vaikse metsa koha
Sinililledest pärga teha
Kasteheinas sulistada
Ootan kevadet ma juba
Linnulaulu siristada
Pehmel samblal istet võtta
Aeg see enam nõnda tõtta
Ma pole rase
Et triibud jookseksid
on vaja meest või naist
et haigused leviksid
on vaja nõrka vaist;
töökaaslane positiivne
ka meie saime vati ninna
kiirtest efektiivne
et polegi vaja arsti juurde minna;
seda 2 päeva niikaua
ja kui olengi "rikkam"
on sinine paber katnud laua
elu 2 nädalat võikam;
isegi, kui olen vaktsineeritud
ja töökaaslane mitte
on puhkuseplaan hiljem rikutud
kodus ei tea, mida võtan ette
Ma tänan neid
Mil ma pean pühi
on neid, kes veel tööl
kohustuste tase pole tühi
tegutsevad päeval ja ööl;
ma tänan neid
kõiki võõrad ja kohalikud
nad serveerivad meid
et oleksid pühad võimalikud;
päästetöölised, ettevõtjad
kokad, poepidajad
ürituste korraldajad
ehitajad ja heategijad;
laotöölised, meisterdajad
kelnerid, juristid,
koristajad, raamatupidajad
õuetöölised ja artistid;
teie terviseks tõstan
pitsi glögi kõrgele
nende sõnadega kaasa elan
olete kallid meile kõigile
Ma leidsin sind üles
Ma mõtlen sinust mu kallis
Su silmadest kätest ja heast
Ma mõtlen meie kahe
Segi läinud peast
Ma mõtlen sinu huultest
Naeratusest suul
Ja sinu kaunist puutest
Mis on kui mahe tuul!
Ma mõtlen sinust igatsedes….
Kus oled ja mida teed?
Millised mõtted on sinul?
Ja kas kannad pärliga keed?
Kas hoiad vahest seda peos-
Puhudes mõtete sooja?
Sest ka ju tema oli armastuse
Tooja!
Sõnumiga sidusus
Su südamesse meelde..
Hinge aknaks
Hinge ukseks
Sina, mu kallis valgus-
majakana kiirgad
mulle oma armastuse sà .....