Sõnale ma leiti 11193 luuletust
ma ei taha Sinust lahku minna
Sa oled kogu aeg minus olnud
isegi siis kui Sind veel polnud
midagi väga habrast puhast
ja õrna sellist mida pelgasin
endale kogu aeg palusin
miks muutusid Sa äkki sõnadeks
ma uskusin meeletult uskusin
sellesse mida pilguga puutusin
kartsin eile trammis pärast
Sinuga kohtumist vagunist
väljumisel inimeste
puudutusi
ma ei tea kus on valu piir
sellistel öödel kui kuu pudeneb
meres kildudeks
jalgade all krudisevad lehed
mille pungi kevadel
Sinu asemel suudlesin
paadi kolksatused
aerude küljes kuu heledad killud
Sa oled mus alati olnud
kuula .....
Kui ma vaid saaksin ära anda
Kui ma vaid saaksidn ära anda
natukene rõõmu oma südamest...
Sellele, kes seda hetkel väga vajab
Sellele, kel kurbus südames
Sellele, kel hing hüüab natukese rõõmu järele.
Kui ma vaid saaksin...
Mul on jäänud natukene järele...
ma mäletan kõike
ma mäletan kõike,
see oli justkui eile,
sa hoidsid mu käest
alati olemas, alati koos
alati armastuses
vahepeal lennus, siis tülis ja põrgus
ja läbi tuliste võitluste taas koos
hoides ikka kinni nagu nöörist, mis meid sidus ja seob
lõhutud on palju sidemeid
ignoreeritud, blokeeritud,
keeldutud nii tantsudest kui õhtueinetest
aga kõik see, mis pole südamele omane,
viib selle lõpust rütmist välja
Ma tahaksin kodus olla
Ma tahaksin kodus olla-
Ma mõtlen temale-
Ma tahaksin oma aeda-
Ma igatsen ta järele-
Ma tahaksin oma maalappi-
Mu süda kisendab ta järele-
Ma tahaksin oma pere tagasi-
Mul hinges valu siiani-
Ma tahaksin kõike tagasi-
Nii valus on hingel sedasi-
Rohkem ma enam luuletusi siia üles ei riputa. Aitäh, kõigile neile, kes viitsisid neid lugeda. Ehk pakkus pisukest huvi.
nagu poleks elugi
olnud midagi muud
kui üks lõputu
ajalehe lugemine
mõrvadest
liiklusõnnetusteste
hinna ja maksutõusudest
olemine mitte midagi muud
kui politseiülemate kuningate
ministrite
panga- ja vangladirektorite
linnas teatrite ees
näitlejate hiigelpiltide
vahetumistest osasaamine
sekka kevad suvi sügis talv
rakettide stardipositsioonidele
viimine
mõned põgusad kohtumised
õnnehetke ootused
suudlevate tudengite
märjaks saamine
raekoja purskkaevust
aja hammasrataste vahele
et kättpidi jäi mõnel meel
ja muidugi majade
varjud täpselt samal koh .....
Ma tahan välja oma elust.
Ma tahan välja oma elust,
ma ei suuda seda kutsuda enda omaks,
selles on liiga palju piina ja valu,
et üldse nimetada seda millekski elamisväärseks.
Tahaks karjuda, appi hüüda,
võib-olla, et isegi kedagi karistada või tagasi teha,
hüüdes:
"Miks sa teed mulle nii?!"
See on mu kõige põletavam küsimus.
Kas ma siis i s e lasen?
Miks?
Ma ei jõua, ma ei oska, ma ei saa
ega vahel ka
ma ei ole see entsüklopeediaga tüdruk,
kes teab kõiki vastuseid nagu viieline esireas.
Ja siis ma karjungi, et ma tahan välja, välja, väljaaaa...
mu elu ongi nagu .....
Ma näen Sind naeratamas oma peas...
Ma näen Sind naeratamas oma peas,
mul on hea meel, kui oled õnnelik,
kui suudad sellest hallist maailmast pressida välja kuldkollase päikese.
Päikesepoiss.
Sind hoiti, Sind hoiti väga.
Isegi nendel hetkedel kui Sind minema peletasin,
hiljem õhtuti patju märjaks nuttes.
Ma püüan olla tunnetest amputeeritud,
aga aeg-ajalt saab ka minust võitu
voolav elujõgi,
mis soovitab mul nautida,
võtta vastu kõik, mis pakutakse,
ja mitte mossitada oma murelikke mõtteid mõeldes.
Ma näen Sind naeratamas oma peas.
Ettekujutus on hea fantaasia vili.
Sest isegi kui see PÄ .....
Ma olen tühi.
Ma olen tühi,
ma olen tühjus,
ma olen kõik ja mitte midagi.
Seega olen ma ka kõiksus.
Kõik Sinus.
Või ka lõpmatus.
Õudne lõpp või lõputu õudus, Sa alati küsisid.
Ma ei tea.
Ma ei tea vastuseid ja ma ei otsi enam vastuseid,
ma tahan olla,
tahan õppida olema ja igast lillelõhnast äratada oma meeli
uskuma suuremasse armastusse, kui mu hinge iialgi võib mahtuda.
Äratasid mu hinge sügavast talveunest,
kui olin unes,
olin eksinud,
olin kuskil tühjuses,
ootamas kedagi ja midagi,
teadmata endast kui Loojast ka
mitte m i d a g i.
Aga ometi?
Nad üt .....
Ootan kevadet ma juba
Ootan kevadet ma juba
Õitsvaid lilli nuusutada
Püüda liblikate lendu
Tervitada linnukeste rändu
Ootan kevadet ma juba
Kuulda vaikse metsa koha
Sinililledest pärga teha
Kasteheinas sulistada
Ootan kevadet ma juba
Linnulaulu siristada
Pehmel samblal istet võtta
Aeg see enam nõnda tõtta
Ma pole rase
Et triibud jookseksid
on vaja meest või naist
et haigused leviksid
on vaja nõrka vaist;
töökaaslane positiivne
ka meie saime vati ninna
kiirtest efektiivne
et polegi vaja arsti juurde minna;
seda 2 päeva niikaua
ja kui olengi "rikkam"
on sinine paber katnud laua
elu 2 nädalat võikam;
isegi, kui olen vaktsineeritud
ja töökaaslane mitte
on puhkuseplaan hiljem rikutud
kodus ei tea, mida võtan ette
Ma tänan neid
Mil ma pean pühi
on neid, kes veel tööl
kohustuste tase pole tühi
tegutsevad päeval ja ööl;
ma tänan neid
kõiki võõrad ja kohalikud
nad serveerivad meid
et oleksid pühad võimalikud;
päästetöölised, ettevõtjad
kokad, poepidajad
ürituste korraldajad
ehitajad ja heategijad;
laotöölised, meisterdajad
kelnerid, juristid,
koristajad, raamatupidajad
õuetöölised ja artistid;
teie terviseks tõstan
pitsi glögi kõrgele
nende sõnadega kaasa elan
olete kallid meile kõigile
Ma leidsin sind üles
Ma mõtlen sinust mu kallis
Su silmadest kätest ja heast
Ma mõtlen meie kahe
Segi läinud peast
Ma mõtlen sinu huultest
Naeratusest suul
Ja sinu kaunist puutest
Mis on kui mahe tuul!
Ma mõtlen sinust igatsedes….
Kus oled ja mida teed?
Millised mõtted on sinul?
Ja kas kannad pärliga keed?
Kas hoiad vahest seda peos-
Puhudes mõtete sooja?
Sest ka ju tema oli armastuse
Tooja!
Sõnumiga sidusus
Su südamesse meelde..
Hinge aknaks
Hinge ukseks
Sina, mu kallis valgus-
majakana kiirgad
mulle oma armastuse sà .....
Ma tahaks et KUU oleks mu koda
Suletud silmadega maailmas
seal, kus öö unenäos
kõiksusel on lõpmatud piirid
Sinuga koos kallis läbi aja
ja tähetolmu ma triivin
Püüame koos sabaga tähti
sinu ümber ma seon siidpunase räti...
et oleks soe, hubane, kodune tunne
Mis ärgates jääb mälestustena unne
Mis vahel tundega poeb üle unenäo piiri..
su südamesse ja hinge end liimib..
Justnagu päris...ütled sa ärgates
vaikselt naeratust suunurkades märgates
Just nagu päris..kordub veel mõtete kaja
Palju rohkemat polegi ellu ju vaja!
Sest sinu südame tunne, elab koos Sinuga seal
kusagil kauge .....
Ma ootan sind
Ma ootan sind millal sa tuled
ma ootan mu süda on kaetud
närveerin ja kõnnin ja sätin
laudlinasid lilli ja toole
Ma ootan sind millal sa tuled
suu kuivab lõug siledaks aetud
oh kuulen ju kellegi kolinat
mis pettumus kassiraisk esikus
Ma ootan sind millal sa tuled
sõrmeotsteni elektriga laetud
sul läheb veel veidike aega
läbi poest ehk kingitus osta
Ma ootan sind millal sa tuled
aju keeldub kuid süda teab jäetud
süütan küünlad ja tordi ja maja
põrgu- mis sinul on minust
Ma ootan sind millal sa tuled
ehkki tule ja tuhaga maetud
sind ei tule su asemel sà .....
Ma paluma ei hakka
Ma paluma ei hakka,
kui rääkida ei oska,
kehakeelest piisab,
et otsi kokku viia.
Ma paluma ei hakka
ning kauem ma ei oota,
Su olek ütleb kõik,
las Sinule jääb võit.
Ma paluma ei hakka,
ehk lootus ajas lakkab,
ma teadmatuses lähen,
nii ongi Sulle parem.
- Tarmo Selter -