Sõnale ma leiti 9377 luuletust
Ma ootan sind
Ma ootan sind millal sa tuled
ma ootan mu süda on kaetud
närveerin ja kõnnin ja sätin
laudlinasid lilli ja toole
Ma ootan sind millal sa tuled
suu kuivab lõug siledaks aetud
oh kuulen ju kellegi kolinat
mis pettumus kassiraisk esikus
Ma ootan sind millal sa tuled
sõrmeotsteni elektriga laetud
sul läheb veel veidike aega
läbi poest ehk kingitus osta
Ma ootan sind millal sa tuled
aju keeldub kuid süda teab jäetud
süütan küünlad ja tordi ja maja
põrgu- mis sinul on minust
Ma ootan sind millal sa tuled
ehkki tule ja tuhaga maetud
sind ei tule su asemel sà .....
Ma paluma ei hakka
Ma paluma ei hakka,
kui rääkida ei oska,
kehakeelest piisab,
et otsi kokku viia.
Ma paluma ei hakka
ning kauem ma ei oota,
Su olek ütleb kõik,
las Sinule jääb võit.
Ma paluma ei hakka,
ehk lootus ajas lakkab,
ma teadmatuses lähen,
nii ongi Sulle parem.
- Tarmo Selter -
Ma ju ei tea
Ma ju ei tea,
kui Sa ei räägi,
oled üksi oma mõtetes...
On hetked head,
mis ei saagi
ununeda tuleviku teel...
On sõnad need,
mis selgust loovad,
neis hetkedes
nad välja toovad
kõik, mis südames ja peas,
need sõnades Sa välja tooma pead...
On aimdused
ja tunded elus,
teine pool ei vaikust mõista...
On kehakeel
siis kõige alus,
vaikusest ei saa ju keegi võita...
Ei saagi ju
veel aru saada,
tulevikku enam pole meil...
Need sõnadki,
mis rääkimata,
minevikku kaovad ajateil...
- Tarmo Selter -
Muidu ma ei virise...
Muidu ma ei virise
ja olen lihtsalt lahe,
kuid see ilm teeb higiseks,
on tunne lihtsalt vale.
Eesti suvi vahel peab
ju palav olema,
ses' palavuses välja veab
vaid ikka tugevam,
kes oma ettevaatlikkuses
end ei kõrveta,
olles suvesaadikuteks
vetes ranna peal.
Troopika on kätte jõudnud,
Eestis päike kuum,
juunikuu on meile andnud
hetki, armastastust,
ilu rannaliivale
ning lusti, naeratust,
ise olen viimane,
kes toale näitab ust,
sest minule ju olla meeldib
ikka jahedas,
mil' kraad on kahekümnelegi
altpoolt lähedal...
T. S.
Kui ma Tšernobõlis käisin
Ühe põlvkonna õnnetus
on uue põlvkonna naljaks
katastroof Ukrainas on meile see õpetus
sinna kuluks eksursioon marjaks;
küll on maha jäetud asulad huvitavad
surnute hinged hoonetes kummitavad
loomad seal vabalt jooksevad
ja on kodanike, kes endiselt seal elavad;
läksin jõest kalu püüdma
üks raputas uimede asemel koibi
giid asus mu nime hüüdma
sest mu taga oli paljas mutandist tibi;
hiljem olen teel tagasi koju
reisi ajal on minust saanud paps
sellest on mul jutustada palju
süles rohenahkne sabaga laps
Ma armastan Sind
Sulle öelda ma võiksin neid sõnu
kuid siiski kirjutan need liivale.
Las uhub minema neid meri
las kannab minu sõnad kaugele.
Ehk kunagi sa leiad need veest
ja minu tunded Sa endale võtad.
Minu sõnu Sa uskuma jääd
ja mu juurde , mu embusse tõttad.
( An-Andrees )
Kui ma oleksin...
Kui ma oleksin tuli,
valgustaksin ma kõikide üksikute hingede radu,
et neil tekiks huvi,
kuidas näha muud kui vihmasadu.
Kui ma oleksin tuul,
sosistaksin kõrvu hingematvalt ilusaid sõnu,
et näha naeratust suul,
sest just selles peitub võlu.
Kui ma oleksin maa,
tõmbaksin endasse kõik mured,
et lõpuks rahu saaks,
võiksid kaduda ka kõik pettumused.
Aga kui ma oleksin vihmasadu,
võtaksin ma kaasa päikese ja vikerkaare,
et lootust jaguks,
nii koos nutust üle saame.
Ma ei tunne midagi
Ma ei tunne midagi
ärgates tahan uuesti minna magama
ja ei taha näha kedagi
sest elamine kipub mind segama;
kui vaatan peegilisse
olen läinud peenikeseks
mõtlemine jookseb lühisesse
ei huvita, söögiisu läinud väheseks;
ma ei tune midagi suure vihmaga
mis pea kohal teeb tormi
ei tule toime ümbrusega
miski ei aja mind tagasi vormi;
kollane lagi on kui pilt tühjusesse
ei mäleta, millal see värv meeldis
mis viiks mind tagasi algusesse
mil lill õitses mu mälupildis;
andsin naabrile peksa
sest ta naer mind vihastas
tulla välja põhjast ma ei jaksa
jääkü .....
Ma salaja sosistan
Ma salaja sosistan sulle,
Kuis nähes sind põleb mu meel,
Ja langedes kirgede tulle,
Sind hingan ma veel ja veel.
Sinuga lendaksin kuule,
Mu hinges sa koidu eel...
Me laseme kanda end tuulel
Ja hellitada soojal veel.
Kui lähen, sa järgned mulle,
Kus iganes oleksin teel.
Ma hingates mõtlen sulle,
Mind reedab vaid kehakeel.
Mida ma kardan?
LGBT mind ei sega
nii seniks, kui neist keegi mind katsub
ei meeldi et alles vähe aega
ja kui paksmagu mööda tatsub;
on inetu kiilakas pea
kui juuksurit näen, hakkan sisisema
hakkliha rõve, maitse pole hea
ma hirmul, kui pean end pesema;
inetu vanainimene kodust ärgu väljugu
see kahtlane, kui pankuriks on juut
pigid ärgu Euroopasse tulgu
nõme pissida vastu tuult;
koroona mõju Eestis kasvab
suits, alkohol ja narkots on paha
mossitan, sest vaesus meid vaevub
valget tõmmu partnerina näha ei taha;
vihkan, et palk ei tõuse
kõrvad vilisevad, kui ümbrus vali
k .....
kõik poosid ma kingiksin sulle
seeme külib
sitaga
*eks käib kokku
litaga
üle peade
lennates
saabub paska
parvedes
litad
need on
kohal ammu
käivad täpselt
ühte sammu
nagu klounid
tik ja tok
kellel kummiks
vana sokk
andke armu
varuga
lihtsa
selge
aruga
*eks - sisesta soovitud nimi
Sanya
Ma armastan üht vaksalit
Ma armastan üht vaksalit
ja vaksalis pimedat pillimeest.
Ta särgikrae pisut määrdunud,
kuid kikilips kindlalt on ees.
Talle väärikust on antud,
missest,et pime mees.
Õrnalt pillikeeli paitab,
viiul vingub,haliseb.
Möödakäija viskab mündi,
müntki kurvalt kõliseb.
Kui mul igatsus poeb põue,
kurvastus poeb südame.
Vaksalis end leian jälle,
seal mu pime pillimees.
Ma ei kao kuskile
Ma ei kao kuskile -
ütles kord loomaomanik
äsja leitud loomakesele
kellest sai peagi uus üürnik
Päevadest saadud nädalad ja ka kuud möödusid
Pererahvas oli läinud, nad teise kohta elama asusid
Loomake oli jäetud aga üksinda maha
Ta vaid mõtles - ei keegi teda tegelikult taha
Ma ei kao kuskile -
ütles kord mälu oma inimesele
Inimene pimesi ka uskus
kuid aastate pärast koputas uksele Saatus
Inimesele diagnoositi Alzheimer
mäluke oli sunniviisiliselt minema aetud
justnagu tormipoisiga mänginud paber
mitte midagi polnud enam alles, vaid maha maetud
Me ei kao ku .....
Kuhu, ma seda ei tea
Kuhu küll kutsud sa mind?
Ãœtle kuhu ma minema pean..
Elan elu vaid oodates sind,
kas on see hale, ma seda ei tea.
Iga öö on kui valede valu.
Ning vaid igatsen asjatult miskit.
Ma ka nutan või haledalt palun,
ei abi, ei kedagi kuskilt.
Minu mõtted on minuga üksi,
nad kui põlevad tasasel tulel.
Ma pole luban'd, et teelt ma ei eksi
aga ükskord ma koju ju tulen.
Kuhu, ma seda ei tea
ning ka millal, mul aimugi pole.
Kuid ükskord ma saan tundma mis pean
olgu ilus see tõde või kole.
Ma kuusepuu tõin tuppa juba täna
Ma kuusepuu tõin tuppa juba täna,
kuuselõhna sai terve tuba täis,
piparkooke ja verivorsti küpsetada vara,
kuuselõhnast sai isu juba täis.
Ei oska kannatada mina,
niigi elu,see kiirelt läind,
ei riputa ehteid ka kõrgemale enam,
ase madal on mul,
kuusehõng tuleb aina lähemale,
jõulud veel kaugel on.
Kütab mu meeli ja tuba
kuusepuu vaigune aur,
mida oodata,tahta veel täna,
kuusepuu tuppa ma tõin,
maani kummardada teda nüüd võin.
Kes ma olen?
Profülaktika mõttes ma otsisin ennast.
vaatasin kõikjalt kuhu ulatus silm.
Ei olnud ei märkmikus laual, ega seifis mu seinal,
otsisin nii, et väikseks jäi ilm.
Tunne. Nagu oleks teises maailmas käinud,
ning vale mälufail oleks alles mu peas.
Korraks peeglist möödudes miskit tuttavalt näis.
Lähemalt uurides polnud ka seal.
Mida ma nüüd teen, kui ma ei tea kes ma olen?
Äkki oodatakse minust miskit rohkemat veel.
Tegelikult suhteliselt ükskõik, ma elan kuis tahan,
sest elumõtte otsimine on liiga pseudo probleem.
Kõik on üksi-vähemalt pole selles ma üksi
Lõputu potentsiaal; lõhutud kildudeks vaas; kokku korjan kõik killud maast;
Öelge teie mulle üks kordki; mis nüüd saab; mootorit kokku jooksutand;
üksik rahvast täis inimväli ulatumas nii kaugele kui taeva kaar; näeb silma paar;
raisatud aastad; ilma ühegi viljata; hoian sõnu lihtsana; päevani mil talt kirja saan;
kingin talle potensiaali-portselani-et uuesti ebakindlana võiks mind maha pillata;
õnneks pole see miskit uut; kaksteist aastat hoides nägu naeratamas- õnnetult;
lohutus sõbra suust; paistab, et see mis mind vastu kaljusid lainetega paiskab:
On lõputu; e .....