Sõnale ma leiti 9377 luuletust
ma silmasin noid pealtkuulajaid
ma silmasin noid pealtkuulajaid
läbi ukse lukuaugu
üks neist kulistas klaasi
tühjaks ja surus vastu seina.
Piim nirises ojaks
põrandale -
nagu mõtted
mida üritati
luurata.
mõtlesin endamisi
on ikka hea et
hingele lõin
helikindlad seinad.
Alateadvus viimaks
käivitas alarmi -
sireeni kriiskava.
ma silmasin noid pealtkuulajaid
läbi ukse lukuaugu
nende kõrvadest ...
nende kõrvadest -
purskus patune veri.
ja mina naersin.
Valjult. Hüsteeriliselt.
Nende pilgud tardusid
nende elud kadusid -
alles jäi vaid
nuhkide armetud ..
isiksu .....
ma tunnetan endas
ma tunnetan endas neid
maailmaradu milles pole
veel eland nende värske
lõhn kutsub jätma jälgi.
olen noor veel ootama
pean õiget aega mil
elu juhatab mind sinnani
kus ühiseks muutub
olevik ja tulevik.
ma tunnetan endas neid
maailmaradu milles pole
veel ma siiani eland
aga nende olemasoluga
tean et mul on vedand.
ma tunnen sind
ma tunnen põhjatult sind
tean seda valutamata valu
vaikivat nuttu täis rind
varju jäänud rääkimata valu.
silmis tõsidust seletamatut kannad
neil hetketel ei taha tunda sa mind
küsimustele küsimusi vastuseks annad
siis tuleb armastada kõige rohkem sind
et ei kaotaks väärtust lihtsa õnne hind.
viimaks kui südamed kasvavad ühte
põimuvad lõimuvad igaviku orhideeks
õite värvus - lõhn ühtlaselt ühtne
on ta me hingede kasvamise joogiveeks.
ma tean põhjatult sind
tunnen seda valutatud valu
nuta tühjaks oma rind
mu najal painav vale valu.
ma olen juurteta puu
Ma olen juurteta puu
keda tormised tuuled
rebivad lahti maast -
loopides igasse suunda.
Ma olen veel noor
kandes esimesi
rohelisi lehti -
otsimas õnne aina
uutel radadel nii
kuhu võiksin rajada
püsiva kodu.
Võrsuda ja õide puhkeda
kanda armastuse vilju -
poleks enam hirmu
et rajudel hetkedel
tuuled mind taas
puruks - lõhki kisuks.
Ma olen juurteta puu...
Kes pole veel leidnud
kohta selles kirevas
ja värvidest pimestavas
ilusas hingede aias.
ma tahan vaid
ma tahan vaid sind endale igaveseks jäägitult
ei soovi jaotada nende vahel kes ei vääri sind
ma tahan et meie vahelised jutud saaksid räägitud
et võiksid viimaks mõista mis valdab hetkel mind.
see ei ole ju ometi armukadedus kui soovin head
et näeksid asju läbi silmade mitte roosade prillide
hoolin sinust rohkem kui millestki muust seda tead
oma armastust sulle kui veinina pudelisse villides
seda kahe südame ja elu liitmiseks minuga jooma pead.
liialt kaua olen jäänud üksi sellest purju
ometi pole täitunud selle olematu limiit
igavese armastuse võitmise katsed .....
ma elu surve all
ma elu surve all purunenud
nagu hariliku pliiatsi süsi
eilse varjuks sõpradele ununenud
probleemide puntrasse üksi
ülepeakaela olen segunenud.
olevikku kirjeldav leht tühi
sõnadest on mu eluloo raamat
tunnete kustukumm valu ei pühi
mida katki olemine toonud kaasa.
kes mind uuesti teravaks teritab
et poleks vaid ma ajatolm pinalis
maailma joonistades üles ehitab
õnnelikuks siis kahekesi värvides
oma südamed armastusega ehtides.
Ma kord arvasin
Kes oled? Sa küsid, ma vastan.
See selgunud pole mul veel.
Oma mõtteid ma minna võin lasta.
Endast rääkida võin õhtu eel.
Ma kord ootasin siniseid silmi.
Ma kord vaatasin kauneimaid neist.
Ma kord enda ees nägin vaid pilvi.
Ma kord ootasin kedagi teist.
Kuid mu aastad on näidanud mulle.
Et nii lihtne ei olegi see.
Ainult ilust, mis kuulub vaid sulle.
On miski ju tähtsamgi veel.
See on tunne, mis pesitseb hinges.
See on vaikus, mis liigutab maad.
See on kõik, mida eales võid tunda.
See on see, mida otsivad nad.
Kallis ma lasen Sul minna
Kallis ma lasen Sul minna
Üle metsade, järvede ja soode
Üle sumeda mere
Üle lageda taevakaare
Üle musta madala maa
Ma küll ei tahaks aga tean et Sulle meeldib nii
Sulle meeldib olla vaba
Muretu kui lind
Kallis, lenda
Ma lihtsalt vaatan pealt kuis lahkud
Ma tunnen, ma vaikin
Lasen Sul olla iseendas
Usalda mind, ma ei murra Sind iial
Kuigi see murrab mind end
Ma vaid mõistan Sind sügavalt
Vaatan Sulle silma
Ma olen hinges Sinuga
Kallis, tean kes Sa oled
Ja tean kuidas Sa siia said
Austan Su soove
Ma ei taha Sind muuta
Tean, ma ei saakski
Vaba lind peab lendama omata .....
Ma soovin
Ma soovin,
Et vihm sajaks su juustele
Külmetaksid käed
Värin tuleks su huultele,
Et oleks kevad päev
Ja siis sa tuled
Kergelt õlgu kössitades
Köögis köetud pliit
Naeratad käsi soojendades
„Küll on soe siin.“
Nii ma unistan
Rõõmu ja tänu su huulil näen
Istun köögis ja seda, et
Tuli pliidil all on iga päev
Nii ootan kevadet.
Ma tunnen...
Ma tunnen lõhkemas südant.
Nii suures ängistuses on meel.
Sind meeletult meeletult vajan,
et saaks täiustatud mu täiuslikkus.
Vastukaaluks äkkvihale sisemuses
sinu õrnad joovastavad maneerid.
Lootuses leida end unistustest,
raputan maha eelneva loomuse.
Teadvat sinust õhkuvast kirest,
läidetud nii äkki ja ootamatult.
Kas suudad seista nii truuult
vastu tundele, mis süttinud on?
Uskudes vaid iidset tõdemust
laidad maha mõtte ainsamagi,
et pöörduda meiegi õnn võiks
ning ristuksid teed, mis paralleelsed näinud.
Ses lootuses vaid ma elu tunnen,
joobnuna .....
Ma võin anda käe kui soovid!
Kui sa vaataks üles ja kuulaks mu häält,
Sinu poole vaatan üleval mäelt,
Kas hirm on see mida kuuled ja näed.
Sinu poole sirutan oma käed.
Kuid ei kuula sa häält ega käsi võta,
Ei näe sa mind ja siia ei tõtta.
Ei taha sa tõusta üles,
Muga elu nautida ja istuda mu süles.
All orus sa ringe teed,
Need on sinu valitud teed.
Sul pakkuda saan sõprust ja ise end,
Uhkusest sa üle sa väikene vend.
Tule ja jätkame koos,
Näitame ,et rõõmu on me loos.
Ei seisa ma mäel ,et olla sust üle,
Seisan, sirutan käe ja ütlen tule.
Sul käia on oma rajad,
Vahel ka sina a .....
Ma pole selline...
Ma pole selline kui teised...
Mu hinges lapsemeelsus pesa teind,
Ma pole selline kui teised...
Mind paelub pilvelaeva lend.
Ka rohututt ja lilled
Ja jäätund mere ajaseis.
Veel raputavad tuuled
Ja lumehelbed neis.
Ma pole selline kui teised...
Sest unistan ja plaane pean.
Ma pole selline kui teised...
See ka ei loe,et vaevu jalgu taga vean.
Ma pole selline kui teised...
Mul hingeviiul viise loob.
Ma pole selline kui teised...
Sest ikka hing on sees nii noor.
Ma pole selline kui teised...
Kui ma oskaks joonistada tunnet...
Kui ma oskaks joonistada tunnet
Värviks ma ta värvituks
Suure pintsliga annaksin jumet
Kuni sa saad üleni värvitud
Värvitud värvitu värviga tunded
Neid on nii palju sa kindlasti tunned
Värvitul värvil puuduvad piirid
Põrandale laiali visatud kriidid
Su joonistan seinale enda kõrvale
Värvitu kriidiga tõmban jooned
Kriidiga kõdi teen su kõrvale
Põsel sul naerupisar joon need
Võtan teise värvitu värvi
Joonistan su raamile huuled
Võtan seljast sul särgi
Sosistan kõrva kas kuuled
Vean näpuga sulle nüüd silmi
Piidlen nendesse nii läbi sinu
.....
Ma vaatan ennast ...
Ma vaatan ennast läbi iseenda
Peegelpildina veel puudutan end
Laiali valgudes mööda vesist pinda
Surun käed tugevalt vastu rinda
Emba mind tugevalt...mina ise
Peegelpildina veel on meid kaks
Silitan juukseid läbi vee minemise
Kumb meist hetkel tunnete ori või saks
Sina tuled ja mina sind näen läbi
Läbi kristall-selge vee loen sind
Kas ei tunne sa mind nähes häbi
Kas päriselt tahad vaadata mind
Astun su peale talludes endal
Kas tunned kuidas mina ise käin
Oleks mul tiivad siis ma lendaks
Ei koormaks sind endaga oleksin läind
Vahest tahaks sind lü .....
Mida ma kaotan?
Mida ma kaotan,
kui ma ei võida?
Kuhu ma jõuan,
kui üldse ei sõida?
Kellega räägin,
kui vaikib mu suu?
Kuidas ma valin,
kui huvitab muu?
Haaravad pihud
hoidmas on liiva.
Pudiseb teri...
neid haare ei riiva.
Pakume sõbrale
avatud kätt.
Hinnaks on, teadagi -
hüvastijätt.
/Mari*Uri/
Ma ei ole Su arm - Sa usu, me näeme!
Ma ei ole Su arm -
olen tülinaks kaelas
Tõde on karm
Ei päästa siit paelad
Elu ilu ja üllus
On väljaspool meid
Tunnete küllus
On läind’ oma teid
Siin tundeid on vähe
On valu ja vaev
Kaunis meelest ei lähe
Jään’d ahastav raev..
On hapusid aegu,
On halvemat elu
Kuid praegu on praegu
Ja möödas on melu
Tõstad kui nina –
Siis rohkem Sa näed
Lase silmisse sina
Ja rusikast käed
Veel kalgendab pisar
Ses sinavas silmas
Kuid sära on lisan’d
See ilu siin ilmas
Ei tajugi rõõmu
Kui kurba ei ole
Elust januned sõõmu
See keelatud pole
Kui sellest .....