Sõnale mahl leiti 79 luuletust (pop)
Kevad on nii ilus kuu
Kevad on nii ilus kuu,
laulab linnukese suu.
Lehti sahistab kasepuu,
tal mahlane on koorest kuub.
Päike lilleõiel peatab,
pilvekannud täis on vett.
Mesimummid tantsu löövad,
tervitavad kevadet.
Kevad kõikjalt hääli püüab,
ilmamööda laiali pillab.
Ilu õitseb kevadel,
rõõm, see rõkkab südamel!
Päike ja kuu
Kasta ennast rõõmu valgevahusesse vette,
mõtle säravkuldne püha ristmärk otsaette,
jälgi taevakaart ja sala sipelgateradu,
kevadvärsket mahlakaske - lehe-lumesadu,
pilliroogu - hundinuiu - konnakudu teket,
äikse lõhna - pääsu lendu - vihmapilve leket...
Siis ei ole aega vaja tundmaks iseennast -
pole vaja muretseda, oled maalt või linnast:
sul on kodu - sul on kõike, mida ainult tahaks,
päikse kuld ja täiskuu hõbe sinu taskurahaks.
/Mari*Uri/
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Tutvus armastuseks
Me võõrad olime,
kuid nüüd sõprusesse kolime.
Tutvusime neutraalsel tasandil
ja sel 21. sajandil.
Algul kohtusid meil pilgud.
Me jälgisime üksteist iha pilgus,
siis me rääkisime viivu
ja mina lehvitasin oma armastuse tiibu.
Olime üksteise seltsis otsinud kaua,
kui poleks leidnud - kaevaksime hauda.
Nautisime teineteise seltskonda,
et tuua üksteist perekonda.
Oli algul sõprus,
mis oli mahlane kui tsitrus.
See arenes enamaks
ja meie teguviis muutus kenamaks.
Lahkusime nagu vaja
nägime vaid kaugelt üksteise maja,
kuid siis kohtusim .....
Tuhing
Päike sabistab nüüd igas pikas puus
endal sada rõõmsat linnuvilet suus.
All, kus korra raske lumirahe tammus,
Sipelgas nüüd kõnnib, seljas vastne vammus
Tüves surisedes tuksub värske mahl,
Pilvelt merre kukub valkjas juuksekahl
Nurmeküürul väike tüdruk hoiab sigu,
Lehekuurmel traavib teoga võidu tigu
Noore lehma nisast nõrgub rammus piim
Pool on minus tulek, pool on äraviim
Pool on inimest ja pool on vilgast looma
Lumesoojus
Kui lumi on raske,
siis murduvad puud,
liigne koorem on kahtlane kanda,
kes oskakski haprale oksale
õiget tuge ja toetust anda.
Suur emapuu kasvab kaugemal,
noor murduda võib või püsib,
Kes puukese õrnadest õlgadest
Siin lumisel lagedal küsib.
Kui lumi on kerge,
siis puhkavad puud,
pehme soojus neil veres ja ihus,
lund hoiavad hellalt need lehitud puud
oma harali okstest pihus.
Kaitsvast soojusest mahladki liikumas,
Kaitsvast soojusest paisumas pungi.
Ka raskemast raskema koorma all
Puud tunnevad elamistungi.
Kõige rohkem
Rohkem kui sekundeid kuus,
rohkem kui baktereid suus,
rohkem kui põhjanabal lund,
rohkem kui unematil und,
rohkem kui piiblis sõnu,
rohkem kui orgasmis mõnu,
rohkem kui leekidel kuumust,
rohkem kui koeral truudust,
rohkem kui miljardis numbreid,
rohkem kui naisel tundeid,
rohkem kui hülgel rasva,
rohkem kui peldikus paska,
rohkem kui jänesel argust,
rohkem kui pööripäeval valgust,
rohkem kui öösel pimedust,
rohkem kui limal libedust,
rohkem kui päevalillel seemneid,
rohkem kui grammatikas reegleid,
rohkem kui peeglis peegeldust,
rohkem kui lohutuses leevendust,
.....
Ootan juba..
Pime tuba,süütan küünlad,
sind ootan,olen valmis...;
avan akna,suure,laia,
valge lina minu voodil.
Küünlaleegid minu toas,
sa neid näed,on kindel see...;
väljas pime,tähed taevas,
ootusärevus sees keeb...
Varjud lae all tantsimas,
on vaid katkematu vaikus;
olen voodis,valgel linal,
tean,et tuled ja et...nõustun...
Õhk võbelema paneb leegid,
sa tulid,riivad akent;
liugled tasa,on vaid sosin,
kui mu nime vaikselt ütled.
Pulss mul kiire,värin sees,
oled kõrval,tasa hingad;
tean,mis tuleb,mis on ees,
olen valmis,ootan juba...
Sinu huuled minu kaelal,
.....
Avalik
Avalikud tegelased
salamisi unistavad,
solaariumide mausoleumes
ilumahlu pruunistavad.
Küll on raske, kui ei tohi
kodu-uksi paotada,
vaid tuleb õigeid näotalonge
teatud nurgal jaotada.
Küll on kurnav, kui on palju,
mida kahju kaotada…
Kaasatundmist, andeks-andi
kõikjale saaks laotada.
/Mari*Uri/
halb unenägu
siblivalt ülespoole sabisev lehepuru
mass suitsetatud liha läbi kõndimas
viilutatud maitsestatult kõrbenud tükk
vardad torgatud pimesi õnnelikku kohta
raisakotkad seda ei söö, vaatamiseks
näksida julgeksid, proovida ju võib
igaveses unes, kus pole segavaid tonte
tulevad kutsumata külalisena ellu
hautavad viimsedki mahlad tuulde
kuhu kandub- seda teab vaid elus ohe
Lootusetus
Lootusetu tuimuse saagiv valu,
kes tuleks ja näriks hinge.
Ei kuraditki ahastuses palu,
lase tulla - kurjuse pinge
Muutumatuna püsivad käejooned
kraabivad põske sügavad vaod,
omaenese agooniasse koolen
enne kui maailmast täielikult kaon
Musta loori mähkunud selgust
.....
Valge vein
Nii kui lumevaibast läbi paistma hakkab hein
pilvevati tagant päiksekiired,
asjalikel toimetustel ees on mingi sein,
kuigi tegelt kõigega on kiire.
Peas üksainus mõte sul ja see on valge vein
kuid ei sellega veel asi piirne...
Oota, kuni ojas hakkab vulisema vesi,
mahla magusat täis maarjakased.
Siis kui linnud säutsuvad ja ehitavad pesi,
siis sea korda habe, köök ja ase.
Lahendust sel murel leida võib vaid kahekesi
senikaua piinelda sul lasen.
-Tiina Nuum-
Unetu poeet
astun mööd võõraid radu,
tuul kannab mind kaasa
kaardiks vaid taevamuster
vettinud lehed lirtsuvad,
mahl voolamas välja
ja tammede allee raamib
rändaja elujooni
Mida ma otsin
inimtühjadelt tänavailt?
loodan kohatu Su varju,
tuul juustes kinni ja pilk,
pilk naelutatud mulle
Minu sees on üks koht!
Minu sees on üks koht,
üks ruum - seinte, lae, põrandaga.
Minu peas varitseb oht,
hukkamine trummipõrinaga.
Selles toas on soe ja vaikne,
südamelööke on kuulda.
Mõtlemine on jäik ja kaine,
nõrkus - hävitada ja muuta.
On tunda lõhnu, näha valgust,
suus mahlakust, pehmet maitset.
Märkan - keel teeb tapatööga algust,
miski ei paku kaitset.
Kui vaid ruum m(s)inu sees.
Lapsepõlve mälestused
Mäletan, kui väike olin
äratas mind tuulekohin
kiisunurr mu põski paitas
kukelaul mind üles aitas
Köögilaual pudru maitsev
tassikene piima ka-
tassikesel täpid peal
Tükikene sooja saia
Olin päris üksinda
Ise koristasin tuba
läksin õue kiikuma
Aasal olla oli kena
seal mängida sain kiisuga
Allikas mul juua andis
kasemahl mind kosutas
õunapuu, nii suur ja lahke
õuntega mind kostitas
Õhtuke, kui kätte jõudis
sängis soojas olin ma
Emake mul laulu laulis
õrnalt põske silitas
Üles kasvasin ma rahus
ühes ema armuga
Kurbus
Lehed paljaks pöetud tammepuul,
eluväsimusest tekkinud on küür.
Oksad harali kui otsiks kaitset ta,
puust välja voolab mahla,lörinal.
Juured välja ulatuvad mustast mullast,
ladvanupp ei jõua taevani.
Vihmapilvest aina kallab,kallab,
joodab vana tamme lõpuni.
Tunnen kurgus nutumaiku,
ängistus on südamel.
Lasen oma pisara,
põselt alla voolama.
Armastus
Armastan päevavalgust
armastan päikest ja
kuud
Armastan linnulaulu
ja pesade punumist uut
Armastan tärkava rohu lõhna
ja õhus lendlevaid liblikaid
Armastan veel õide puhkemata pungi
ja puude mahlast nõrinat
Armastan metsade vaikset müha
ja mõnda teerada ilusat
Armastan sinimerd, mis püha
ja mere kohal kisavat kajakat
Armastan pääsupere,
kel pesa katuseräästa all
Armastan kesal lõokese pesa
ja tema ilusat lõõritust sinitaeva all
Iga päev armastus kasvab
kogub jõudu südame all
Iga päev ma veel kannatada jaksan
iga päev mulle rõõmu v .....
sügisene nostalgia
Esimene öökülm saabunud
varahommikune härnatis katab maad
linnud end parvedeks seadnud
põgemedes pimeduse eest
meie maalt.
Küllap nemadki tajuvad
et viimased soojusekiired -
HAJUVAD.
Meeled ja kehad rusutuse
raskemeelsuse eest vaikselt
peitudes kunstlikku unne -
VAJUVAD.
Aga ära karda!
Lõunamaale viivad Su koormad
talve möödudes taas Su ellu
toovad - vabastav energia
külmunud hingemahla hoomab -
Uuesti ja uuesti Sind
kõige selle igatsuse
tunne soojaks joodab.