Sõnale mahlad leiti 8 luuletust
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Mõtted kevades
Silmi juba vidukile ajab
päikesekiir, mis nii ere on,
sulavad kõik teed ja rajad,
kevad salaja põue pugenud on.
Sinililled kikitavad kõrvu,
lumikellukesed unest virguvad,
puukoor end lahti rebib,
mahlad nirinal voolavad.
Õhusoojad tagasi toovad
rändlinde, kes juba on teel,
kõik mõtted kevadesse viivad-
Jah, liialt kärsitu mu meel.
kodutee
Paksu lume sisse
Vajuvad jalajäljed
Viivad mind need
Kodutee väravani.
Avan -
Näen aeda ja puid
Puud mille külmunud
Mahlad peidavad endas
Unustuste hõlma jäänud
Lapsepõlve mälestusi.
Avan -
Ukse ja kuulen
Jalge all oleva
Põranda naaksumist -
ning seal nad on
ema pliidi ees istumas
isa vaatamas telekat.
Väiksem õde kes
tuterdab vastu
vennas kes kunagi
oli nii tüütu
noorem õde keda
vedasid pidevalt
lasteaeda ja kooli.
Paksu lume sisse
vajuvad jalajäljed -
kuid suuremad kui ennem.
Me oleme saanud suureks
kuid kodu ja kodutee
on jäänud a .....
kevade
Nemad kes peaksid kõnelema
jäänud vaid sõnad huulil vaiki
otsides lohutust unelmas
kevadisest päiksest mis paistis
kui saabus esimene laululind
tema viisi saatel loodus tärkab
närtsinud südamelill uuesti ärkab
armastuse õitsemise aeg ootamas Sind -
külmunud hingepuude mahlad
sulatab tasapisi päiksekiired
sõõmu lootust kopsudesse ahmad
ning mõtled endamisi elu on imeline.
halb unenägu
siblivalt ülespoole sabisev lehepuru
mass suitsetatud liha läbi kõndimas
viilutatud maitsestatult kõrbenud tükk
vardad torgatud pimesi õnnelikku kohta
raisakotkad seda ei söö, vaatamiseks
näksida julgeksid, proovida ju võib
igaveses unes, kus pole segavaid tonte
tulevad kutsumata külalisena ellu
hautavad viimsedki mahlad tuulde
kuhu kandub- seda teab vaid elus ohe
Lumesoojus
Kui lumi on raske,
siis murduvad puud,
liigne koorem on kahtlane kanda,
kes oskakski haprale oksale
õiget tuge ja toetust anda.
Suur emapuu kasvab kaugemal,
noor murduda võib või püsib,
Kes puukese õrnadest õlgadest
Siin lumisel lagedal küsib.
Kui lumi on kerge,
siis puhkavad puud,
pehme soojus neil veres ja ihus,
lund hoiavad hellalt need lehitud puud
oma harali okstest pihus.
Kaitsvast soojusest mahladki liikumas,
Kaitsvast soojusest paisumas pungi.
Ka raskemast raskema koorma all
Puud tunnevad elamistungi.