Sõnale mari leiti 362 luuletust
Suvi
Suvi istub päikse sülle,
lillepärjas pea,
pistab varbad sooja järve -
sulistada hea!
Laseb lapsed jälle lahti
mõnulema randa:
nad ei jaksa terve aasta
koolikotti kanda!
Suvi külib aias, metsas
igat sorti marju,
katab põllul kauni laua,
pakub lehevarju.
Suvi mängib ilmadega
vahvat pilvekeeglit...
Vihm ja tuul ja sinitaevas
tunnevad ta reeglit.
Suvi pakib rännukohvri,
milles kõige algus,
täidab päevad rõõmudega,
naeratuseks valgus!
/Mari*Uri/
Vana Räpane Värdjas
Laks vastu kanni;et kolisevad riiulil nii potid kui pannid;
Solvatud nii Mari kui Anni;tänades inspiratsiooni eest;
kui süütan oma salmis;need kuivand räästad; vihane vello;
kelle eest ei saa maailma säästa;tulega lampi ei jända;
sõnu käänan;kui ära väänan;kui mõni alo tuleb teid päästma;
sest ma olin Ennast täis;või nõnda mulle eemalt näib;
Toorelt vastu päid;nolk üle käte läind;sõna vabadus säil;
heisates purjed;tundes kus kulgend;enne kui juurte juurde juurdlen;
nuhtlev see mis puhkeb;inimsuse suhtes;enne kui viimane sõnade laviin;
Hüppes nagu trampliin .....
KUI HOIAD...
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära pilla
teda maha.
On nalju-torkeid, mida
südamed ei talu -
tilkhaaval kujutuks võib
voolata ta vaha.
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära pigista
ta arme:
on haavamustreil oma
lõplik kaunis ilu,
mis sõdurina kannab
märke karme.
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära painuta
ta soove...
Ta põgeneb kui peni
keti eest
ja putkab palvetama
mööda võõraid hoove.
Kui hoiad oma pihkudes
mu südant,
siis palun ära kääna
tema nime.
Ta suuta laulab,
ilma silmadeta vaatab -
nii tu .....
Mis on õnn?
Kas viib mind ükski tee õnneni?
Või ehk on valesti see kuidas mõtlesin?
Kas saab sundida õnne?
Või on õnn see üürike hetk,
mida ootamatult tõdesin?
"Mari ainult magusast moosist hakkab kõht valutama!"
Lapselik jonn, soov et elu üle valitseks kontroll,
mõistmata, kui võikana allasurumine võib lõppeda,
Konfliktiga ei saa tulla ju rahu,kõik mida vajan on..
saada aru
Milleks ma veedan oma aja, et ära joosta,
Kui tõde on siin samas mu sureva näo peegelduses,
Raisates aega et luua ammu kadunud tunnet,
Mu lapsepõlv on surnud, on aeg edasi liikuda,
.....
Armastuse ime
Üks armastus tuleb... ja möödub.
Liigagi lähedalt.
Jätab su meelde ja hinge
lootuse vähemalt.
Teine armastus tuleb... ja mõjub,
paneb soonedki tuikama.
Pöörab maailma õigetpidi,
aga süda jääb huikama.
Kolmas armastus tuleb - ja jääb.
Kuni asi või olu muutub.
Samastub öö ja päev...
Tema su elujoont puutub.
Neljas armastus tuleb - ja on,
olgu valgus või pime.
Tema vabalt võib tulla ja minna...
See armastus
ongi ime.
/Mari*Uri/
Kuuse all
Alles ma seisin siin kuuse all,
kuigi kuusk oli teine.
Istusin siinsamas lauaski,
linal just seesama eine.
Kuulasin neidsamu salme,
mis noorena õpitud pähe:
noid kentsakaid nõuka-valme...
Mõistetav... aega ju vähe.
Vaatasin toodsama kasti,
näitab mis heli ja pilti.
Ootasin, lootsin ja - loobusin.
Kõik suhted ei uuenda silti...
Jah, alles ma seisin siin kuuse all,
ehkki lapsed ei olnud nii pikad.
Aga aeg teebki suurimaid kinke -
armas taevas - me oleme rikkad!
/Mari*Uri/
Sünnipäevapühendus
Sünnipäev või sünniöö – hakkab vaimu tunnitöö.
Algas sul’gi suund ja siht, igal rajal eri kiht…
Igal aastal visa hing
hoiab hinge –
veel üks ring…
Kas ma jõuan, kas
ma saan… Tõusen taeva,
laskun maa’n…
Sünnipäeva ühendus ongi parim pühendus.
Sel vast ongi tähendus – mis kõigi meie lähendus…
/Mari*Uri/
NALJAPÄEV
VIHMAPILVEL TULI MÕTE
TÄNA MITTE NUTTA,
MUIDU JÄÄVAD KUMMIKUTES
LAPSED KINNI MUTTA.
MÕTLES - LASEN HOOPIS ALLA
PAKSULT LAIA LUND,
SAAVAD SIIS APRILLI TEHA,
KUI ON KOOLITUND!
ÕPETAJA PALUKS VÕTTA
LASTEL KOTIST KÄÄRID,
SEST ON MEISTERDADA VAJA -
TULEMAS JU NÄÄRID!
LAPSED AGA RAPUTAKSID
PEAD JA JUUKSEID MÄRGI,
SEST ET KATKI KOOLIMAJA -
VIHM EI JÄÄNUD JÄRGI!
/Mari*Uri/
Pühamaa
On's iga ilus tuba
püha ruum?
Samm tihti otsib pinda -
külm, ei kuum...
Silm sageli seab silda
üle vee,
kuid hoopis palju kaugemalt
käib tee...
Kus pesa teeb siis pühadus
Maa peal?
Siinpoolsus kohal on
ehk mujal, seal?
Ports priiust äkki enne
luua vaja?
Eesminejad vast valin'd
vale raja...?
Maa ise teab,
mis omal' pühaks peab!
Sa, inimene, osaled,
kui veab...
Kui usaldad, et Maa
on pühamaa.
Nii tarkadega
eksida ei saa.
/Mari*Uri/
Mida ma kaotan?
Mida ma kaotan,
kui ma ei võida?
Kuhu ma jõuan,
kui üldse ei sõida?
Kellega räägin,
kui vaikib mu suu?
Kuidas ma valin,
kui huvitab muu?
Haaravad pihud
hoidmas on liiva.
Pudiseb teri...
neid haare ei riiva.
Pakume sõbrale
avatud kätt.
Hinnaks on, teadagi -
hüvastijätt.
/Mari*Uri/
Seenelkäik Siguldas
Minu lõuendiks on mu keha.
Ise teed ning tead
mida sellega teha.
Mõtle, murra pead ☆
Liida-lahuta arvuta.
Tiri parukast pirukaid.
Sa vana Musta Maagia professor.
Oo sõbranna sa lôhnad.
Müstilisust sinust óhkab,
tuttav tunne mõnda aega.
Ajast aega erineb,
åra kallis pead vaeva.
Mari, sind tänan,
Jaana, sind tänan.
Minul tutvustasid põiktãnavaid millel joostes
komistad ning põlved veristad.
Haamrid vőid votta päriseks
kuid kellukesi ära unusta.
Teeme kraavi pervel pervi.
Penetreerime teeservi,
Peavaevamisega kobame pimeduses.
Sellega aega ei vaeva .....
Maailmameri
Ma olen siin olnud,
olen siin käinud -
olen neid tuhandeid
kordasid näinud...
Maailmameredel uppuvad
laevad
ei ole küll enam
mu valud ja vaevad!
Kust leida elu, mis
pakuks ka uut?
Loteriivõitude vahele
suurt
sügavat rahuldust
pakkuvat retke -
aega, mis pühitseks
ainsamat hetke...
/Mari*Uri/
Tahaksin rääkida
Ma tahaksin rääkida lugu,
et kuidas kõik alguse sai,
et kuidas sa tulid ja mulle
korraga selgemaks sai,
et maailm ei olegi väike -
kuid tee ei olegi lai...
Et tunded on tunded ja neile
rajaneb sepik ja sai
ja mõte ja meeled ja mälu
ja kohati kohatu kolu,
sünnid ja sunnid ja seadus,
kõik väärtuslik
elu ja olu.
/Mari*Uri/
Luuletajale
Mis teeb paduvabast värsist
luuletuse?
Kes loob rajuräsus ilmast
tuuletuse? –
nii et peatub inimene,
seiskub hing?
Võlub nii, et punktipipar
tundub ring –
nii et sõnadel on äkki
ruum ja vahe,
nii et korraga on tundeil
tuum ja tahe?
Ega riimgi ole võsas
puude raiumine…
Miskit mõtlematut eeldab
sisuks laiumine…
Ole tänatud siin,
armas luuletaja!
Sinu keelemeelt meil
oli
ja on vaja.
(Pühendus: in memoriam Ellen Niit)
/Mari*Uri/
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....
Oma lill
Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki...
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä'eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
/Mari*Uri/
Pärastlõuna
Minu lemmikaeg on pärastlõuna,
kui uss on juba uuristanud õuna,
rammestus nii kontides kui keres
ja madalik on soojaks läinud meres.
Siis ma võtaks julgelt riidest lahti,
kui naabrimees ei pea veel aknal vahti...
Su kõrval lesiks hetke või ka paar,
kuni jälle hing ja mõistus klaar.
Ma tunnetaksin, kuidas süda lööb,
minut krõbistades tunnipitsat sööb,
kuidas elu muutub tasapisi ajaks,
ilma et ma seda juurde vajaks!
Ma kuulaks, kuidas vaikselt tiksub kell,
kuis tuviparv lööb laulu katusel.
Õhku joonistaksin sõrmesüdameid
- ja ära ma ei kustutakski neid.
.....