Sõnale masendus leiti 76 luuletust (pop)
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
Vabadus
Oma raskes tunnete ahelas,
näritud vaevast ja tumedast kurbusest,
masendus kriibib kurgus karedas,
kuid pole pääsu ses't koledast tundmusest.
Sügavast pilkasest pimedast
end teele sunnib see hing.
Nägu uhutud pisaraist kibedast,
sest aina kitseneb eluteering.
Võttes kokku oma nõrkenud jõu,
rühib ta läbi nii tule kui vee.
Murrab tormi ja kannatab kõu,
lõpuks tunneb: leidnud on tee.
Nagu liivateragi pärlikarpi poeb,
et seal koonduda iluks säravaks.
Nii ka hing, kes end päästetuks loeb,
tunneb südames lootust tärkamas.
Ja leiabki väsinud hing oma rahu
.....
Kurbus on igaveseks minus
Kurbus,mis kunagi oli mulle võõras
on nüüdseks saanud mu igapäevaseks sõbraks
kõndides kilomeetreid,miile kaugemale tunnen,et miski jälitab mind endiselt
tema nimi on kurbus ta ei ole kuhugi kadunud ta on otsustanud siia jääda
kuni minu viimaste elupäevadeni mil ma lõplikult lahkun siit ilmast.
Ärgates iga hommik
Iga uue päiksetõusuga
tunnen et miski on endiselt mu kõrval
see on kurbus mis on igaveseks minus
ma ei saa tast ennem lahti kui olen surnud
sest kurbus on igaveseks minus
Ilma sinuta
Ilma sinuta ma ei saa elada.
Kui sind ei näe,
siis ma kujutan sind ette.
Kui sind pole,
hakkan ma unistama sinust.
Ilma sinuta pole mõtet elada.
Kui sa solvad mind,
hakkan ainult naerma.
Kui sa vaatad mind,
siis hakkan sinust mõtlema.
Ilma sinuta on maailm igav.
Kui sa ei lollitaks,
ei rõõmustaks ma nii palju.
Kui sinuga poleks lõbus,
siis ma oleks alati masenduses.
Ilma sinuta ei oleks ma armunud.
Kui me poleks kohtunud,
ma poleks teadnud sind.
I.R.
narkoosis või üledoosis
oleks vaid üks kanepilitt
ning nagu alice imedemaal oleksin
või siis üledoosis
või narkoosis
sest mul ei ole taluvust
ei pinge ega narkootikumitaluvust
tean vaid mis on alandus
ei mitte hinnaalandus
olen avatud peapesule
ei mitte šampooniga
vaid meediaga
olen kõige tipus
ei mitte maailma tipus
vaid masenduse tipus
vist mitte siiski tipus
see on ülivõrre
pigem
masenduse kõige madalamas punktis
SAATUS
Kui suudaks sõnadesse vormida mõtted
ja sinuni suunata need
kuidas saaks endalt vastuse kätte
miks lahku läksid me teed?
tiirlen reaalsuse ja unelma piiril
otsides vastuseid enda jaoks
alles tundusid päikesekiired
kõik ühtlaselt mustana
unustades ju kaotan ma enda
meenutades silme ees piir
kuhu tahan minna ja jõuda
et hajuks hinge avalust pidurdav piin
elu armastust võtab ja annab
tihti ta sisse ei näe
lootust endas ma edasi kannan
vabaks lastes oma unistuste väe
saatus ei lasknud mul olla
masenduses ja üksinda teel
ta hoolis ja lasi sul tulla
ja tõelised tunde .....
Ma tahaksin....
Ma tahaksin pead peksta vastu kiviseina
Kuid pole seda erilist paika veel leidnud
Ma tahaksin sõrmenukid lüüa veriseks
Kuid hiljem tekib raskusi nende varjamisega
Ma tahaksin vajuda veepõhja
Aga mul puudub julgus
Ma tahaksin mööda minnes kõndida kihutava auto otsa
Kuid samas ei taha teisele tekitada kauakestvaid süümepiinu
Ma tahaksin žiletitera suruda tugevalt naha sisse ja
vaadata, kuidas veri voolab mööda käsivart alla
Ent ma andsin sõna, et ei tegele enam oma pahega
Ma tahaksin langeda kaljult alla
Kuid mulle ei meeldi piinarikas surm
Ma tahaksin nö .....
labürint
oskaks lugeda pilkudest mõtteid
suudaks püsida eksimatult teel
oleks päevad kõik päikeseliselt selged
poleks kurbust mis muserdaks meelt
ja siis sa tuled ja ütled
et unenäos võib olla see nii
sest elus on palju neid hetkeid
mis nii mõnegi masendusse viib
kas tõesti on unistustel piirid
mis lõhuvad meid ennast seest
ja uuristavad me teadvuses käike
mis labürindina meid kuhugi ei vii.
Kuu
Paiste valgus
Külmetab hinge
Köige algus
Viinud körgustesse pinge
Algab sost elu
Kui ka surm
Oh seda melu
Mis pimeduse hurm
So paistes
Ergastub libahunt
So kaitses
See Vana-Tont
Kandes inimnahka...
Projeksioon mis kole
Oh... Vere ihka
Hirm mis tore
Viirastub vari
Koletuslik see
Sarviliste kari
Sinna leidnud ons tee
Sinavas valguses
Summutab meeli
Pimeduse hölmuses
Kölamas nöiakeeli
Raagustunud puud
Laulavad kooris
Ragisevad luud
Mustavas udulooris
Taas naeratab to
Irvega röugeil löustal
Ilmutuslik koljuluu
Tumeneva lootuse taustal!
Mälestuste allikas
Istun mornilt mõtete metsas, mälestuste allika äärel,
näen sinikaid ja vere plekke, enda tuimaks jäänud jala säärel.
Mu katkised jalad, mind enam siit ära ei kanna,
mulle mitte miski enam paranemise lootust ei anna.
Inimene, kelle pärast jooksen verd, ta on mureta,
kuid mina vindun ja olen mure sääskede pureda.
Kuu peegeldab ta nägu, sillerdab temast allika pind,
puruks rusutud kurbusest on mu rauge rind.
Vileda tuule keerutav hingus,
ta nime mu kõrva vingus.
Kunagi ammu, ta ilusad pruunid silmad,
muutsid ilusaks mu kõige tormisemad ilmad.
Kunagi ammu, .....
Raske koorem
Nii raske on öelda
Et ma olen Sinusse kiindunud
Sa oled põhjus, miks elada
Kuid liiga kallis on see hind
Ei taha ma kaotada Sind
Kui avaldan kord tõe
Mu südamel on raske koorem...
Ma tahaksin öelda Sulle nii palju
Kuid kardan ainult halvimat
Sa oled kaunim Inimene
Kes pakub paradiisist parimat
Aga ma tõesti ei suuda enam
Sinu olemustki ma imetlen ju iga päev
Ning pikisilmi ootan, mil me teed taas ristuvad
Kardan Sinust lahkuda
Kuid ma ei taha Sulle haiget teha...
On vihmane ilm
On vihmane ilm,
ning üksikult jalutavad hirved
porilompides sonkides,
otsides toasoojust
ei leia nad seda
On vihmane ilm,
kõrval mul pudel kanget
kuid veel seletab silm,
pettunud ja masendunud
uusi sõprussidemeid pole katsetanud
On vihmane ilm,
hirved leidnud oma sooja
ning mina loobunud pudelist
Halb päev
Ma vaatan aknast välja,
masendus tuleb peale, kui näen
seda sitta suusailma.
Taevas hall ja maa on must
ning tuul tõmbab,
kui paotan oma välisust.
Astun uksest välja. Mõtlen.
Täna näen hea välja.
uued tossud jalas- hind seitse sotti
astun plärtsti otse porilompi.
Sean oma sammud poe poole,
lähen valest kohast üle tee.
Kurb lõpp sellele loole,
sest mus´t üle sõidab BMW.
28.11.2008
Kalleim ravim
Ühel suvepäeval mu pilk jooksis su ilu karile,
kiilus kinni kui uks, mis enam kunagi ei avane.
Jälgides sind nagu tummahammas, seistes keset teed,
minust möödusid minutid või hoopis tunnid olid need?
Ei tea, ma üldse ei mõista, mis minuga toimus,
alles loidu eel reaalsus koitis ja mu pea toibus.
Tundsin taas valu, mis sind nähes olematusesse taandus,
nüüd kui rändtirtsu parv viljale ,mu hingele, ta maandus.
Kuidas tiirlevad probleemid ümber mu pea, kui raisakotkad nad nokkimas mu masendusest kõdunenud liha,
varsti, üsna varsti, kui nad lõpetavad oma sööamaa .....
Väikse tüdruku lõpp
Istub väike tüdruk kaljuserval.
Tüdruk on väga kurb,
õnnetu ja masenduses,
sest pole kedagi ta kõrval.
Pikka aega teadmata suunas
elumere lainetel triivimas.
Kui päästjaid kohe ei tule,
siis varsti näeb teda uppumas.
Tüdruku keha on külm,
sest kaua olnud jäises vees.
Kuid veel on ses eluvaimu sees...
...sammu kaugusel ootamas surm.
Keegi teda ei mäletaks
ja otsima ei hakkaks.
Keegi teda ei tundnud,
taga nutma ei hakkaks.
Miks elu nii ebaõiglane (?)
ja inimesed nii külmad on (?)
Terve maailm magab veel
ja ei näe väikese tüdruku
kurba lõppu pealt.
.....
Kas sõda ongi ainuke lahendus?
Ei suuda enam ära otsustada,
kas tuleb vihma või tuleb lund.
Jääks magama, aga mul pole ju und,
sest varsti tulebki juba see tund,
mil pean kodust lahkuma
ning oma riigi pärast välja astuma.
Kas sõda ongi ainuke lahendus?
Kas sellele pole siiski asendust,
meil pole ju vaja, seda masendust.
Me vist pole varasemast õppinud,
kui teame, kuidas need sõjad on lõppenud.
Samamoodi nagu päästame ka saadame,
kuid kahujuks sõjad ei võida me mitte keegi.