Sõnale meenutus leiti 63 luuletust
Meenutuste päev
Nii hea on täna mõelda
ja meenutada päeva,
mil kokku saime, meie kaks.
See oli seesama päev,
kui päike taevas lõõmas
ja südamed meil kuumad olid mõlemal.
Ei öö ja päeva vahet siis me teinud,
me tunded olid puhtad, sügavad.
Kuu ja päikesele sai tõotus antud,
et surmatunnini truud, me mõlemad.
Ja mõtteis sõrmuski sai sõrme pandud,
kuldne täht langes ülevalt.
Oh, seda armastuse väge,
mis tänini ei ole kustunud seest.
Ja põletavaid tundeid südamele,
jätkub kauaks ajaks veel.
Tänagi oled mul ainukene,
oled seesama, armastav mees.
Hüvasti armas koolimaja!
Jääb maha kauge koolikella kaja,
armsad õpsid ja klassijuhataja.
Nii kalliks mulle sai ka koolimaja,
kus veetsin enamuse ajast.
Kulutatud koolipingid,
tahvel kriidijälgi täis.
Mällu sööbinud on õpetaja range pilk,
kuid hea ja õpetlik.
Koolisööklat armastasin väga,
seal käis pidev jutuvada
ja laual ootas soe pudrupada,
et kõht oleks rahul ja vaga.
Palju naeru, nalju
pähe jääb kummitama...
Nüüd on aga tõsi taga,
ja koolist saadud tarkust tuleb eluteel rakendada.
Hinges kurb on tunne,
seda tunnet pole tundnud enne.
Nii valutav on süda sees,
kuid s .....
Vana mees istub pingil
Vana mees istub pingil
pühib silmist pisaraid
Ei tuule süü ole see,
et silm nõnda vesine
Südames ta nutab
nuuksugi ei tee
Hingest laseb lahti
kõik, mis haiget teeb
Võtab põuest foto
väriseval käel
Juba käes on õhtu
Samme seab uus päev
Pink on rohtu kasvand
koos mälestustega
Rohus mõned lilled
veel tuules õõtsuvad
Igatsuse mõtted
Ämblikul on niidikera
väikse punnis kõhu all
Niidikerast punub võrgu
kiirelt ja nii osavalt
Mäletan,kui mu vanaisa
kalavõrku punus nii
See kaua aega võttis temalt
päeva, vahel teisegi
Ämblikuniidist võrk on habras
kiigub puulehe peal
Putukas,kui lendab sinna,
jalgupidi kinni seal
Nöörist punutud võrk on tugev
vanaisa ramm on sees
Kalake, kui võrku tuleb,
sipleb võrgus elu eest
Toidulauaks ämblikul
ta enda kootud võrk
Vanaisa toidulauda
katab kala hõrk
Karjakoppel
Karja,karja
Maasu, Musti!
Aeg on tõusta
Lemmi, Täpi!
Karjakoplis rohi värske
pilvi paitab ere päike
Kopli poole kari sammub
koplis ootab rohi rammus
Karjamuri muudkui klähvib
soe on hommik
äikest sähvib
Päev on veerend õhtusse
lehmakari heina mäletseb
Lauta,lauta
Maasu, Musti!
Lemmi, Täpi
aeg nüüd alustada lüpsi!
Sirr, sorr, sirr, sorr
lehmal nisa raske on!
Lüpsitädi Maalike
appi tõttab lehmale
Sirr,sorr, sirr, sorr
Soe piim nii maitsev on!
Sirr, sorr, sirr, sorr
lüpsik laulab elust
rõõmudest ja valust
Meenutused elust
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui elan muusikas?
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui veidi luuletan?
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui pisut kurvastan?
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui valu naeratab?
Lagunenud mõlemad
oleme nüüd koost
Südametel kinnitanud kanda
aegade voog
Meelte vallas
Kosmilises vallas, armastust saatmas, ei miskit tahtmas, las ta kaasa mind haarab,
Kodune tunne, kohuseks kulgev, nooruse mudel, täide minematta soov unelm,
mida ära karjunud, kõige sellega juba harjunud, midagi juurde taadilt ei palunud,
ladunult, ja ehk saavutan midagi, enne kui olen kadunud, samas sammus hull,
kui peale suur vaim on tulnd, millestki muust, kuigi olen kõigest lihast ja luust,
vihjan, enneolematut silmand, tunnen ennast kindlalt, kuigi miski teeb liiga,
vahest ka veidi piirab, nii kaugele tõidki mind tiivad, kui jään siiraks,
ehk kaugemalegi viivad, makaveli ja .....
Eluarmastus
Memmel, taadil elatud
on terve elu koos,
nüüd memmel diagnoositud,
Govid igal pool,
ei lastud taati memme juurde,
akna all tal koht.
Taat võttis oma akordioni kätte,
serenaadid voolasid,
pisarais märg memmekene
südamed sulasid,
hingematvad viisikesed,
nooruspõlvest, tärkasid.
....Kui poleks neid kauneid silmi
sinu jaoks....
akordionikeeltel südantlõhestavalt
kõlasid.
Rännak
kulmul jõnks mis vajub laugeile
ja suleb silmad lugedes
veel vana raamatut mis kaugeile
viib meenutusi unedes
kangastuvad muistsed lummused
üks hetk sääl järve kaldal maal
sääl mulle kinkisid sa suudluse
kui karusmarjust õhkav laas
mu alateadvuses end veel sa ilmutad
ju siis on põhjust
pole lõplikult sust lahti last
need maiad tundmused ma hommikuks taas unustan
ju siis on põhjust
näo ette tõuseb mask
esimene kodu
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks.
Ajapikku seegi paik
mälestuste hõlma
vajub -
jäävad meenutused vaid.
Ometi oli siin meie
esimene ühine kodu
reaalsuse eest peitu -
pugemiseks varjupaik.
Nende seinte vahel
ühel ilusal õhtul
sõrmuse pistsin
Sul sõrme -
sain oma elu parima
jaatava vastuse.
365 päeva abielu täitus
väikses kahetoalises
korteris mis tundus
just tol hetkeil meile
nii hubane ja kodune.
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks
aga meie südamete
kodu jääb kõikjal
üksteisele avatuks...
uus ajastu
ja kord hääbub maailmas naer
pole enam kellas teratki liiva
saab ümber igaveseks inimkonna aeg
kasvab meile kõigile inglitiivad.
millel nimeks oli meie kodu
saab nüüd vaid ajaloo tolmuks
hetkega inimeste olemasolu
mälestusi mida loonud aastasadu.
meist sai maailma algus
meist sai lõpp ja kadu
kutsub eredalt valgus
koostama uusi radu
tähtedena alla hingede sadu
oleme uude ajastusse kandnud
edasi oma meenutuste ladu.
teine reaalsus
teine maailm
taasünni hingus
avaneb silm
universumi eluloo film.
varjud
Pikaldased moonutatud
mustad varjud mu ees
jalgealuse on neelanud
vajuv liiv...
Keel on sõlmes
tundmatud rajad
valu vaid hinges -
tasa mu hinges kajab.
Rebitud vanad haavad lahti
seisan alasti valehäbis
oma enese pattude kambris
lõikav külm keha läbib.
Karjeid ei kostu
ruum on summutatud
süda kasvanud rohtu
tunnetest ammendatud
olen sattunud mineviku
meenutuste vangistuse ohtu.
Pikaldased moonutatud
mustad varjud külla
mu juurde leidnud tee
end olen korduvalt
nende eest peitnud
olen oma unelmatesse.
sametine vaip
Valge kohev sametine vaip
on matnud enda alla
lapsepõlve tänavad
ja tuttavate majad.
Park roostetatud kiikudega
mida täitis laste kisa
jäänud vaid nukralt vait
saabunud uued ajad -
teistsugusem generatsioon.
Kõik olnuks nagu ammu
mil põske näpistav külm
polnud takistuseks
olla õues pimedani.
Vanade tuttavate korterid
neid täidab vaid igatsuse tühjus
nostalgiliste meenutuste lõhn
sisemues mängib mustvalge film -
parimatest kaadritest montaaž.
Väikestest saanud suured sammud
peatudes bussipeatuses kus
üheotsa pilet viis mind siit
peale kella .....
ajavoog
Miski ei suuda peatada ajavoogu
nagu jookseksime elust läbi
jättes maha vaid mälestuste varjud
ning tunnete kogumiku mällu.
Keda tundsid eile
ja pidasid sõbraks
tänaseks jäänud
nimi merest uhutud
meenutuste liival.
Peataks korra liivakella
keeraks tagurpidi aja
elaks läbi videvikust
igaviku mis endasse
lapseliku õnne toona
isekalt küsimata neelas.
Torutunne
Valede ja vääramate valikute rägas
ükski roim ei ole hirmsam ajuvabast aususest,
põhimõttetustest põrutatuna maas ägan,
kookan oigeid, ling läeb looka labasusi lausudes.
Olla elus, elada, või lihtsalt elutseda,
kaasarippuv ripik annab endast märku paisudes.
Meeletutest meenutustest mälul mäletseda
meeldib neid, mis põimit kõige mädamatest haisudest.
Õiglus alati jääb võitjaks... Oma nägu muutes...
Pikka iga petturitel, pole mingi ime siis...
Koperdades mööda kõverkonarlikke ruute,
minumoodi etturitel polegi ju nimesid....
Minevik. Olevik. Tulevik.
Puudutades külma, juba jäätuda jõudnud aknaklaasi, tunnen ma esmapilgul vaid kehast väljunud soojust, ent mu pilk, mis langeb Kuule, paneb mind mõtlema hoopiski muule.
Pöördun mõtetes tagasi sinna, kus maailm oli meie ees avatud ja me teadsime, kuhu tahame minna. Pingutused ja püüded, tahe ja energia, ühtsus, sünergia...
Peatselt purunesid meie unistused, lootused ja soovid, ei omanud siinkohal tähtsust ka meie praktiliselt olematud elukoolid. Taipasime, et meie soovitud ja ihaldatud, fantaasiaid tulvil tulevik ei saabu eal, kui endiselt me viibime kaugustes kusagil seal ja .....