Sõnale mesimumm leiti 34 luuletust (copied)
Kevad on nii ilus kuu
Kevad on nii ilus kuu,
laulab linnukese suu.
Lehti sahistab kasepuu,
tal mahlane on koorest kuub.
Päike lilleõiel peatab,
pilvekannud täis on vett.
Mesimummid tantsu löövad,
tervitavad kevadet.
Kevad kõikjalt hääli püüab,
ilmamööda laiali pillab.
Ilu õitseb kevadel,
rõõm, see rõkkab südamel!
Kevad on käes
Laulab soojalt minu süda
nagu linnukene oksa peal.
Lillelõhna täis on kevade,
päike veeretab end kõrgele.
Õiepung end kikki ajab,
suminat kuulda on veidike.
Summ, summ, summ, summ,
rõõmustab mesimummi meeleke.
Õhk on kirjudest liblikatest tulvil,
nukkumise aeg on läbi saand.
Võimas kevad nüüd looma sunnib,
õnn, kui sellest osa saad.
Suvi on käes
Sirelite õitseaeg saab läbi,
õunapuud löövad õitsele,
mesimummid läbisegi,
kaenlas kannud kollased.
Võililledest kollast vaipa
ei enam näha saa,
ja nendest punutud kaunis pärg
on ammu närtsinud ka.
Ei sineta ka metsaalus,
ülaseid ei näe,
kevad jätnud oma jälje,
ulatanud suvele on käe.
Suur suvi oma osa annab,
õitsele lööb uued pungad puul,
lilleada oma ilu kannab,
soojust südameisse toob.
Trill ja trall metsa all
Kurekellad helisesid,
käokellad kukkusid
hiirekõrvad kikitasid,
kullerkupud kudrutasid,
varsakabjad kallistasid,
võililled vadistasid,
sinililled edvistasid,
nurmenukud tukkusid,
piibelehed piilusid,
ülased üllatasid,
lepalinnud leppisid,
tedrekuked mängisid,
kägu kukkus omal viisil,
orav takti nagistas,
öökull öö unustas,
lepatriinud luuletasid,
mesimummid maiustasid,
siilipoisid sihverdasid,
rohutirtsud viiuldasid.
Oli see vast trill ja trall,
metsa all.
Iga päev nüüd päikses särab
Iga päev nüüd päikses särab,
kaunis suvi seda lubab,
rõõmu, lusti kuhjaga,
puhkust kõige täiega.
Suvel armastust on palju,
jagub iga südame,
nagu lilleõiel mettki,
sumiseb mesimummike.
Suvi tuleb, nüüd ja kohe,
valmis pane tuulelohe,
lennuta sinitaevasse,
rahu soovi südamest!
Imeline sügispäev
Soe tuul ajab sügislehti taga
kuuseoksad tasa kiiguvad
päike magab vihmapilve taga
õhk soojas õhus virvendab
Rohututid rohetama löönud
lilled sala upitavad päid
mesimumm, kes meest end pungi söönud,
uimasena lilleõiel
käib
See sügise on tõesti imeline
ei ole varem seda näind,
et üks sügispäev on nõnda soe ja pehmekene _
SEE NII ISADEPÄEVA MOODI NÄIB!
Kollane liblikas
Üks kollane liblikas
lendas veel aasal.
Miks suvi ei võtnud teda
endaga kaasa?
Võib-olla oli kollasel liblikal
ilus olla...
Ei tahtnudki ta
suvega kaasa minna.
Mesimumm lilleõiel
uuristas mett.
Mulle ta meenutas
kevadet.
Kollane liblikas lilleõiel' laskus,
tiibu saputas ja siis lahkus.
Kerge lennuga
pilvede poole, pilvede poole.
,
Ämblikuvõrk
Ämblik siidiniite veab,
kavalalt võrku üles seab,
siidiniidist hõbedaselt sädelev võrk on ilus,
väga peenelt punutud,
puude vilus.
Ämblik kaheksa jalaga,
kust küll niite võlub ta?
ämblikul on oma plaan,
ta ei ela võrgu peal,
peibutuseks võrk on kootud,
kärbsed,putukad on ta ootus.
Vahest mett täis mesilane,
langeb tema püünisesse,
mesimumm meepaunaga,
mesitarusse tahtis lennata,
ämblikul nüüd rutt on taga,
vaja uut meisterdada.
Elu laivis
Raamat räägib sinuga
kasvõi mitmes keeles,
hoiab inimpõlvesid
märkidena meeles.
Annab sulle juhiseid,
kuidas jääda teele
või millal tuleb tõmmata
seifilt põllu veerde;
kuidas panna võimatut
miljon-puslet kokku,
eristada emakitse
ja ta mehest sokku;
palju maid on lahe taga,
mitu tilka meres,
tigulistel organeid
ja mesimumme peres…
Õpetab, kes võitles, valas
õnne vormidesse
või sokutas ja kombineeris
ennast normidesse;
kes see nuttis, kes see naeris,
armus, narri tegi,
läbis üle-elamisi,
kuni pööras segi…
Raamat räägib sinuga
väga pikalt jut .....
Küll see kevad on imeline!
Kogu mets on täna siginat ja saginat täis,
puudel võistu pungade puhkemine käib.
Liblikas on leidnud omal lilleõie kaunima,
mesimumm hakkab õiemett koguma.
Linnukene noka taeva poole upitab,
siristab ja hõiskab,
et uut kodu looma hakkab.
Päikeseketas hoos on
ja jagab soojust ilma,
keegi ei tohi jääda sellest rõõmust ilma.
Kevadhetked need on kaunid,
äratavad elule,
loodus tasapisi tõuseb
Ikka ja jälle jalule.
Õrn kevade
Õhk virvendab
ja päike särab
õrn tuulehoog paitab
lillede päid
Kirju liblikas
virvenduse taga
õhkõrn temagi
nii mulle näib
Kasteses heinas
rohukõrre peal
üks lepatriinu kiigub
Näe! Mesimummgi seal!
Pilvetupsud õrnad
tasa sõuavad
ja siis silmapiirilt
vaikselt hajuvad
Puulehel õrnal
kastetilk on peal
päiksekiir tas helgib
pärliks tilka pean
Kevad ligi hiilib
pilgul kavalal!
Lillekekimp
Lillekimbus õied valged
õied sini-sinised
õisi punaseid on rohkem
armastan ju kõiki neid
Lillekimbust rõõmu tunnen
eemal lendab liblikas
Kas ehk võtsin tema õie
või niisama tiirutab?
Lillekimbust lendleb õhku
lõhnu, mis nii magusad
Mesimumm on valind nupu,
õie kõige kaunima
Kevadel
Kevadel on olla ilus
päikesekiir mängleb puude vilus
magusaid lõhnu täis on ilm
terve päeva laulab lind
Kased tilgutavad mahla
pärnapuud on õisi täis
mesimummid kannudega
vilgas elu kõikjal käib.
Kastemärjad kevadhommikud
õhk virvendustest tulvil
pilved kõrged taevalael
midagi uut juurde sünnib
Kevad see on ilus aeg
toob ilu aeda ja õue
salamisi ja varakult poeb
ikka meile põue.
Kevadel on võime suur üles äratada
armastust ja õitsemist
ikka armastuse õitsemist-
mida muud meil vaja.
Uni-Magus-Elu
Unes täna ette nägin,
kuis maikuu hakkas tulema,
end sättima ja ettevalmistama,
et luua elu säravam.
Toomingas õide puhkenud oli,
seal õrnalt ööbik laksutas,
lõoke kesal pesa tegi,
liiri- lõõri, lõõritas.
Ilus oli olla unes,
puudel rohetasid lehed,
kasepuu mahla nõristas,
kullerkupp päikest meenutas.
Kaunid liblikad lendlesid kui baleriinid aasal,
mesimummid lilleõitel tantsu lõid.
Elu nii ilusat ja magusat, mida pakkus uni,
pole mul veel olnud seni.