Sõnale mets leiti 565 luuletust
Ilus kevad
Ilus kevad silub meelt,
linnud laulavad metsateel.
Lillelõhnast uimas pea,
üksi olla vahest hea.
Kägu kukub kuusikusse,
jänes silkab haavikusse.
Rähni toksimise kaja,
metsarahva üles ajab.
Metsas olla on nii püha,
metsas tuleb olla tasa,
et sa kuulatada saaksid,
mida Metsavaim sul pajatab.
Linnud on lollid
Õues tööl olles
kuulen pitsiline laulmas
nad on üksteise juurde tulles
ja hoos uut pesa loomas;
seda kõik sula tõttu
mis tundub kevadena
mingu soojus ära uttu
uus aastatega on varjudena;
linnud on lollid
nad ei tunne kalendrit
et tuleb uuesti miinuskraadid
hoidke oma sooja mundrit
Talvine metsatee
Kiira, käära käisin eile
mööda talvist metsateed
Lumi maha sadas jälle
nüüd käia tuleb otseteed
Nõnda paks on kohev lumi
rinnustsaati hangedes
Lumes sumbata on nali
rõõmu tunnen südamest
Eemal hirveema passib,
käbikuningas kuuseokstel rassib
Ehmunud põldhiireke
ketrab peeneid jälgi lumele
Turvaline on mul olla
suure lumehange sees
Mind te uskuge - või mitte
Siin rõõm ja rahu südames!
Metsmesilased teevad karu kolbas mett
Pealkiri räägib sellest
mida ükskord metsas nägin
ei lähe kaunis pilt meelest
loege isuga, millest räägin;
Pärnumaa metsad on paksud
eriti Läti piiri ääres
panin jalga matkatossud
saada rohelusse on veres;
ning sumin andis mõista
kuidas kihab elu ilma inimeseta
mesilane kolbast koduna ei välista
teevad mett ilma takistuseta;
loodus on imeline
ühe käega torkab ja teisega paitab
sellel on vaim mitmetahuline
oma algust ja lõppu mõistlikult kasutab;
ei saanud pilti ma teha
aga mu jutt on siiras
oli ellu tärganud surnu keha
vaade metsa rüppe mind haara .....
Metsapeatus
Maanteel on lebo üksi sõita
ja kui pole neid troppe kihutamas
aga nüüd on vaja pausi võtta
sest mu kõht on korisemas;
pidin metsapeatust tegema
aga avastasin, et paberit pole
rohelusse asusin kohe jooksma
muidu juhtub õnnetus ja see kole;
võtsin heina ja läksin paljajalu
aga end pühkides olin pinges
munad ja pepuauk said valu
sest heina sees oli nõges;
nüüd lonkan tagasi
hoides hargivahest kinni
metsapeatusega läks asi sedasi
et paranemisega raiskasin sõidutunni
RMK
Riigimets on riigikohtus
mets mis enne laiunud
kadunud on liigirohkus
riik on metsad raiunud
Kodutuks jäi metsasiga
karjub appi riigikogu
puud on otsas otsas iga
linnu- loomaliigi kodu
Üle prilli riigiisa
vaatas metsa riigil jalus
pole mets- sa tundud võsa
protestiks puudumas on alus
Riigil olgu aru pikkust
riik on metsa peremees
säilitada liigirikkust
kohustus me pere ees
Jõulutrall metsas
Metsas suure
kuuse all,
peeti lõbus
jõulutrall,
kuuseehteks olid
käbid,
valgust jagas
kuldne kuu,
igal kuuseoksal tähti,
tähesäras terve puu.
Kuusetipus harakas,
seljas kuldne rüü,
kaelakeeks pihlakas,
kädistav ta suu,
uhkeldas ja uhkustas
kaunil kuusepuul.
Sabaotsas hõbetutid,
olid jänestel,
kaenlas ehteis
meepotid,
karumõmmidel.
Sitsid,satsid seelikul,
reinuvaderil,
kõnnak graatsiliselt
edev,
naeratav on kuu.
Hundiulgki imeline,
rõõmu temaski,
ulub laulu
kuusepuule,
kurjust polegi,
nii võiks ajast-aega
kesta,
jõulud jäädagi.
metsise laul
ma ei taha äkki teada mis on kell
sest liiliatel kroonid paokvel
sest karikakar õitseb aia taga
ja nõmmeliivatee ei enam maga
ma ei taha enam teada mis on kell
sest põdrakanep ootab küngastel
sest rauarohul mulle valmis rohi
seda ühes tuua vihmaga ei tohi
ma ei taha muide teada mis on aeg
sest päike ju ei paista kogu aeg
männikäbidel on taas kord lahti huuled
ja ristikpõllul juba külas tuuled
ma ei taha üldse teada mis on aeg
sest pilvepatju täis on taevalaed
sest paplid aina pudistavad sulgi
ja kaselitreid sajab jälle alla hulgi
ma ei taha enam teada m .....
Õnneaegu kevades ...
Lilleväljad imelised neis ilu , värviküllust - õrna,
kaunist hetke meile loomas , ärkav kevadine maa.
Noorte õielehtede aroomis metsateele jõuan maa,
hinge vallutab siin loodus , tunned end ta osana.
Oksad kergelt lehvitavad , sulle vabaduse tuules,
naeratab päikesele vastu õitest valge toomepuu.
Laululinnud , metsa alla päevasoe tõi - maikuu,
kukub kägu uut sul lootust , õnneaegu kevades.
Hansi!!!
Sõstramaitselisest suvest.
Ma nägin kevadel metsa,
mis täis õisi.
Ma nägin aasasid ning merd.
Ma tundsin õhus linde,
kannus mesi.
Ma tundsin õnnelikku sünnituse verd.
Ja juunis juba maasikane musi
Su vaarikase musi mustikaseks sai.
Nii märkamatult sõstramai .....
Vaba maa ...
Meid ühendab sünnimaa püha, kannab hoolt,
säilitades rahva , kauni keele milles suhelda.
Ta randa , kõrguvaid metsi , viljakast mulda,
vaba meri embamas mitme ilmakaare poolt.
Iidsed veel seisavad linnad , kaitsnud meid,
linnuste ahelad , külad mis toitnud rahvaid.
Talud, kus täna veel tütreid, poegi vahvaid,
õitsengul püsivad , harivad esiisa põllumaid.
Saabunud vabadus tasa unest äratab isamaad,
aastaid elanud võõrvõimu all , eksinuid rajalt.
Kulgeb kust õnnele tee , pärime tuleviku ajalt,
lipp seni sinimustvalge , ehtimas kodumaad.
Hansi!!!
Suvi
Suvi istub päikse sülle,
lillepärjas pea,
pistab varbad sooja järve -
sulistada hea!
Laseb lapsed jälle lahti
mõnulema randa:
nad ei jaksa terve aasta
koolikotti kanda!
Suvi külib aias, metsas
igat sorti marju,
katab põllul kauni laua,
pakub lehevarju.
Suvi mängib ilmadega
vahvat pilvekeeglit...
Vihm ja tuul ja sinitaevas
tunnevad ta reeglit.
Suvi pakib rännukohvri,
milles kõige algus,
täidab päevad rõõmudega,
naeratuseks valgus!
/Mari*Uri/
Liblikas trellidel ...
Tahaks rõõmust valju hõisata,
väike - liblikas olla , kevadest.
Tuulel soojal kanda end lasta,
üle metsadest , jõgede veest.
Vaid lennul tunned end vaba,
maine piir tõkked kõik kaoks.
Hõljuks voore ja niitude taha,
kuhu päikene loojakul vajuks.
Tõuseks kõrgele , taevani üles,
näeks igatsus õnnemaa randa.
Üle mere kui tiib jõuaks kanda,
lootus kustumas lainete süles.
Hansi!!!
Noodid kevadpäeva ...
Nüüd kevadele valla taeva värav,
jääb päikesele luua, loodus särav.
Ta tuleb - hilju üle metsa , aasa ,
toob roheluse, lilled endas kaasa.
Sealt kõrgelt , hõbe - pilve piiril,
imeline alla kostab , rõõmutrall.
Üks vigurlennu parimaid piloote,
lõoke , kevadpäeva lõõrib noote.
Hansi!!!
Päikesega teele ...
Tuul väle väljal jookseb.
metsa - sasib , mühiseb.
Viib lehed kuivad puul,
murrab oksi , sügiskuul.
Linnud, lahkumas teele,
päikesega soojale veele.
Siin harv ta kuldne kiir,
üha nõrgem , valgusviir.
Sügis , suveaja talitseja,
tormi - rajude valitseja.
Raugemas , suvine ilu,
kurbus , hinges sul vilu.
Hansi!!!
Sügis metsas
Põdrakärbes mudib pead
Ma haistan seenelõhna
Autod metsaveerel reas
ma haistan seenelõhna
Ämber nuga kummikud
ma haistan seenelõhna
samblal puugid sunnikud
ma haistan seenelõhna
Noaga teen ma imesid
viis riisikat mul kõhna
ämber täitub pimesi
viis riisikat mul kõhna
kodus ootab nälgiv pere
viis riisikat mul kõhna
endalgi on kere hele
viis riisikat mul kõhna
Toiduriismeid täis on köök
nuustik peseb pannipõhja
kurgust all on pidusöök
nuustik peseb pannipõhja
põsed pruuniks värvind soust
nuustik peseb pannipõhja
nuustikut ka vajab lõust
kohe p .....
Sammalriim
On tööpäeva lõpp,
kuid kui öelda tõtt,
on see nii lõpmatu,
leban sofal õhtuni.
Rahustan närve,
näen erksaid värve.
Pilvel pehmel hõljun,
masenduse nii tõrjun.
Sinu biit nii mõnus,
ümberringi õdus.
Avastasin su meloodia,
kui Darwini teooria.
Mu kõrvadele kui loodud,
selle vaibist ma joobun.
Püüdsid kinni mu sa,
kui olin kukkumas.
Ei leia reaalseid sõnu,
seletamaks seda mõnu.
Kuulates ja mõistes,
aru saades kõigest.
Sulle tänud saadan,
saadan kiituse kaasa.
Väärt loomet jagad,
mida hing vajab.