Sõnale mets leiti 565 luuletust
Sügise orjad
Pihlakad täis erkoranže vilju
hävitavad minu vabaduse.
Sügis jõuab kätte tasahilju
ära viib mu suvearmastuse.
Kolletuvad kase kaunid lehed,
küpseks saavad viljad - see on hea,
aga kuldpruun päevitus, mu ehe
minust jälle lahti laskma peab.
Metsad ruumiliseks saavad jälle,
taevad saavad halliseguseks
linnuparve hüüd on vastik enne -
muutume me jälle orjadeks.
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
Tegus pere
Võtan ühe väikse sõna,
panen teise juurde -
naljaks lükkan mõlemad
mõttejuppi suurde:
kes küll arvas, et see pull
kestab nõnda kaua...
Muudki teha oleks mul!
Mees just kattis laua.
Pidulikult küpsetab
tütar pardipraadi,
piima kannust lüpsetab,
lisab šokolaadi.
Väike tibu laua all
legopäid loeb kokku -
tal on seltsis põrandal
tuhattosin nukku.
Poja õpib iPadiga
varsti seitset keelt,
sõpruskonda tervitab -
kõik on sama meelt.
Kuts on ka veel kusagil
pimedusse pugend -
tahab juba magama...
Pole kella lugend!
Telekas ei mängi meil -
ei olegi .....
Varuda mida...?
Varusin vaistu ja
varusin vett,
läksin rändama metsadest läbi.
Korjasin kastet ja
lillede mett,
pihku poetasin õnnekäbi.
Nii tundsin ma teed
ja eksisin vähe,
puud olid sõprade sõbrad...
Lehtede sõnumeid
lugesid need,
tõe jälgedel hoidsid põdrad.
Varusin vaistu,
kandsin pärgasid peas…
Nüüd olengi metsadest läbi.
Aga varuda mida
inimloomade seas -
...kui ettegi juba on häbi?
/Mari*Uri/
Jänku munapüha
Jänkupojal väike mure,
et ta kevadel ei mune –
nii saaks koori värvida,
lõbusasti koksida.
Läheb külla Tibule:
“Mune muna minule!”
Aga Tibu ka ei saa
munadega hakkama…
Hüppab Jänku hops ja hops,
kaasas korv ja munatops,
otsib üles Kanaema –
ootab Jänkut juba tema:
“Tule siia, tibuke,
mul on miskit sinule!
Kevadel on sünnipüha,
lapsi rõõmustame üha!”
“Ahaa,” tänab Jänkuke,
“Rõõmud – need on teistele!”
Ruttab lusti tagama,
metsa mune jagama!
/Mari*Uri/
Elu ilu
Sidekoeni südames
avatud on haavad,
kuni vaimu abiga
ükskord terveks saavad.
Mõni hing on õnnistus
ilma sündimata,
mõni raudse maskina
jätab kaeblemata...
Valgusena varjudes
hoidub reetmast end,
võõrusega harjudes
lõpuks kohanend.
Parimate soovidega
saadab saatus teda,
kuni seen või marjakobar
julgeb paljuneda -
kuni paksus vihmametsas
siristamas lind...
Nõndakaua hoiab elu
ilu kätel sind!
/Mari*Uri/
Kes mind tunneb
Kes mind tunneb,
kes mind teab,
see ka rohkem
kalliks peab.
Ristis koivad,
käed kui kringel,
olen vahel
anti-ingel -
aga tõesti
väga vahel:
siis, kui kõigun
jalgel kahel,
kui on maailm
metsa pannud,
tõde ohjad
ära an'nud -
siis ma olen
tõesti vait
või lõugan nagu
ah-sa-mait.
/Mari*Uri/
Maimuke
Maimuke – su piiriaed,
millest üle hüppad,
krobeline metsatee, kust
käru üles lükkad.
Rappudes ja värisedes
hambaid surud kokku,
armastades-halisedes
kõvasti lööd lokku…
Küll on hea, et sul ei tule
tundeid välja mõelda…
Kallistades-kussutades
kõik saad välja öelda!
/Mari*Uri/
Uus maailm
Uus maailm algas täna –
ehk veidi eilegi,
tõi tuppa kelmid varjud
ja valgust
teilegi,
viis käsipidi haldjad
taas villu metsasallu
ja juhtis loomad
tagasi
põllule ning tallu.
Uus maailm algab täna –
ehk veidi hommegi,
toob nagu päkapikud
kinke ja kommegi,
mis löövad karva läike
ja tõstavad su pea,
mis avamas on
silmi,
mõeldes: ”Mine tea…”
/Mari*Uri/
Jaanipäeva paiku
Just jaanipäeva paiku
Saab isu linnast täis
Maal imetlen päikeselaiku
Ning kuis kõrred tõstavad päid
Kauge metsasihi poolt tuleb
Mu poole üks võõras mees
Tema maha teeb sooja tule
Ja keedab raudrohuteed
Ja äkki ma tean tema nime
Ja mäletan tema käsi
Ja juba on õhtuselt pime
Ka ränduri ilme on väsind
Sõnajalgade rohelist rahu
Veel vajub üle mu keha
Meie silmisse enam ei mahu
Kuidas jõe kohal punetab eha
Oma unes näen maasikavälu
Peas mul rukkililledest pärg
Aga hommikuks kaob see mu mälust
Ja rohi on kastemärg
Maren Toom 1983
Dootem elajas
Rooman tühermaal
kraavis
körvu metsaga
ma vaevalislt; valutult
kraabib
tuimus külge...
majavaremetel
puudub vundament
jalgel
pole jaksu joosta
metsateele
enne mulku
kohtasin HIRVE
tammepuul
pole oksi mind toetamas
surun rusika
hulukile
löuapärade vahele
pole pole enam jöudu....
järada
kämmalde mugulaid
vöidan
koha mulgul
kiviaia taga... HIRVEN .....
Tahaks kõike
Tahan püüda ja hoida seda päikest,
mis paneb mu südamele rõõmu väikest.
Tahan nuusutada looduse lõhna,
mis ei tundu sugugi kõhna.
Tahan tunda seda vabadust,
mis päästis minus valla agarust.
Tahan kuuluda kuhugi, hoida kedagi,
kellelt sain väikese muhugi.
Tahaks laulda ja tantsida
ja vahel metsa vantsida.
Tahaks säilitada seda, mis meil on
mitte krooksuda selle peale nagu konn.
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!