Sõnale minevik leiti 220 luuletust
Armid
Kes parandab hingedes haavad?
Jah, need, mis on tekkinud nüüd.
Nad elama nendega peavad,
kuigi neil ei olnud ses' süüd.
Need armid ei kaunista neid,
vaid jäänud on väikene sõõm
neist hetkist, mis oligi vaid
minevikus ainuke rõõm.
Haavad kõik armideks saavad,
kuid eales ei unune neil
hetked, mis minevikku jäävad,
jääb järgi vaid kurbus ja lein.
- Tarmo Selter -
2022
Ma tahan välja oma elust.
Ma tahan välja oma elust,
ma ei suuda seda kutsuda enda omaks,
selles on liiga palju piina ja valu,
et üldse nimetada seda millekski elamisväärseks.
Tahaks karjuda, appi hüüda,
võib-olla, et isegi kedagi karistada või tagasi teha,
hüüdes:
"Miks sa teed mulle nii?!"
See on mu kõige põletavam küsimus.
Kas ma siis i s e lasen?
Miks?
Ma ei jõua, ma ei oska, ma ei saa
ega vahel ka
ma ei ole see entsüklopeediaga tüdruk,
kes teab kõiki vastuseid nagu viieline esireas.
Ja siis ma karjungi, et ma tahan välja, välja, väljaaaa...
mu elu ongi nagu .....
Armutu
Nad tulid ja ma ütlesin, et
palun ärge tulge.
Nad tulid ikkagi.
Nad ei hoolinud,
neil olid teised mõtted,
nad olid tulnud, et tappa, tulid, et hävitada.
Aga see ei kestnud kaua.
Sest igal asjal ja ajal on oma kõrgem kohus ja kohtumõistmine,
igal löögil on oma minevik ja tulevik,
igast jäljest saab kord jäljend ja
iga arm on kinni kasvanud armastus.
Ole valiv.
Nad tulid ülesse.
Nad tulid vaatama.
Nad rebisid kõik välja, hoolimata mu püüdest aru saada, miks
miks ometi nad seda teevad?
Miks just mulle?
Kas olen olnud süüdlane?
Ära ela minevikus.
Me kõik oleme olnud nii süüdlase kui ka süüdlaste rollis.
Kõik laabub.
Sinu ettekujutus, Sinu fantaasiavõime loob Sulle tuleviku.
Ole valiv.
Mehed, kes teevad suuri tegusid....
Mehed, kes teevad suuri tegusid
Aga nendes pole kübetki armu,
otsivad ema armastust, otsivad ema tähelepanu.
Need, kelles on soojus ja armastus,
nad ei püüa tähelepanu lõhkumisega.
Lõhkumisega loovad need, kes on alles poisikese energias.
Ma teadsin, et see olen mina.
Sa oled täpselt see, kelleks Sa ennast iga hetk lood.
Minevik on täpselt selline nagu oli,
aga emalik armastus, emalik soojus, teeb poisikese hinge terveks ja kingib talle turvise,
mida ta väga-väga vajab.
Ka Isa märkab.
Ka Isa märkab ja tänab.
Isa ei taha mässu, vaid kindlameelset ja l .....
Kõik on möödas.
Kõik on möödas.
Algab uus ja loominguline,
kuigi keha mäletab veel vana.
Ta unustab ja puhastab end vanast,
et sukelduda uude ja tundmatusse,
uude ja huvitavasse,
rõõmsasse ja kütkestavasse ellu.
Kas mina olen see, kes manab naeratuse Su palgeile?
Või on selleks Su enda peegelpilt?
Su enda igavikuline sära?!
Kõik, mida tahtsid öelda, on öeldud.
Sa oled kuuldud.
Su sõnad said öeldud.
Need ei ole mõeldud tuulde loopimiseks või tulle susisemiseks,
vaid keskööl, ma kuulsin ja ma tänasin,
ma võtsin vastu kõik ja palvetasin.
Palvetasin
armu, lahk .....
Ühenduses
Mis ma oleksin ilma Sinuta mu kallis, mu kallim
Ühildudes vertikaalaja teljele
Me näeme, et horisontaalis on vaid mineviku jäljendid
ja tuleviku ärevus.
Oleme parem Kohal.
Ja oleme.
Ühenduses.
Ühenduses enda ja oma südamega.
Südamega koos on alati turvaline ja soe.
Kirsi lained
Kuna tead nüüd mind
meeldib sulle, et maski eest võtan
muudkui imetlen sind
nii oma kihvad eest haaran;
olen lasnud end vabaks
tänu su särale
sest nõrkused ei lubaks
aga need jäävad minevikule;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu oled sina
kirsside hõng siseneb sõõrmeist
ning see ongi maagia;
kirsi lained on õhus
ning neid saanud mekkida
naise graatsia on tõhus
võtnud aega, et seda õiget leida;
see pilk ja puudutus
lükkab okkad mu nahalt
selleks on armastus
et iga mees tunneks end visalt;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu on tema
soe emots .....
Talv ehk vanadus
On mitu sümbolit aastaajal
ja päiksesära on ilu loor
igaüks on omal rajal
kui kevad või suvi, oled noor;
ja kui hinges on tali
see tähistab vanadust
kõrge iga pole mingi nali
see tähendab ära haihtumist;
aja vastu keegi ei saa
loeb, et sa teeninud head
mida minevikus kogunud sa
sellest kinni hoidma pead;
muidu on kõik külmem ja lumisem
su sisimas ja mõtetes
meel ja naer on ka nõrgem
kui elad ainult häid aegu meenutades;
oma raja lõpus on see tõsiasi
et tühjuses keegi lõpetada ei taha
üldiselt vanadus üks õudne asi
kui pole rõõmu, tervist ja rah .....
Põletav mälestus
Isale meeldib päike hinges
ja ilus noorus oli saatuse kingitus
kus kõike teha julges
hea minevik on põletav mälestus;
aga nüüd ta ei tea midagi
istub näotult tugitoolis
ei tunne peres ära kedagi
dementsus on juhtrollis;
peas ta roomab läbi kraavide
mis vanadusega tekkinud
ja hüppab üle aukude
mille haigus ajusse närinud;
ja nii me kõik teda vaatame
kuidas vaim sureb ära, sest
peres armastusega vaevalt ravime
aeglaselt isast saab tühi kest;
ta näotus halveneb iga aasta
päike hinges on uhtunud fantaasia
polet lootust isa päästa
peab sooritama eutanaa .....
Kui kord...
Kui kord päikest kikivarvul
üritasin haarata,
sain nii sõrmedele valu,
hing see saigi haavata...
Vihmahoogi pisaratest
tekkis murepilvedes,
külmalöövet südame seest
tuli Sinult sõnades,
luues hetki üksinduses,
vaikuses ja varjudes,
kurbusel end allutades,
vaiksel häälel karjudes...
Sinu poole kallutades
on Su pilk ükskõiksuses,
minevikku vannutades
mälestustest sündmused...
- Tarmo Selter -
Mälestus
Vaikides vaatad selja taha,
oodates minevikust lärmi,
mis on jäänud Sinust maha,
täis hetki, sündmuste värvi,
naeru, ilu, tülisid ja teda,
kes Sind hoidis tunnetega,
olles hetkes, olles vaba,
kõik on jäänud selja taha,
mälestusteks mälestuste rajal,
kõigel lõpp on ikka omal ajal...
- Tarmo Selter -
Ta istub tugitoolis
Isa ei liigu, ega räägi palju
sest ta ujub oma enda mõtetes
enam majast ka ei välju
ta on päevad läbi tugitoolis istudes;
üritab oma labürindis üle augu saada
mis ajus haigutab halastamatult
tahab mitte elu unustada
ja aeg möödub arusaamatult;
ta on kinni minevikus
mis segamini tänapäevaga
ära kaob tal enda isiksus
reageerib ümbrusele kivinäoga;
alzheimerile pole ravi
väga vähe annab vastu teha
mõistus kaob sügavasse kraavi
ta vaim sureb enne keha
Ma ju ei tea
Ma ju ei tea,
kui Sa ei räägi,
oled üksi oma mõtetes...
On hetked head,
mis ei saagi
ununeda tuleviku teel...
On sõnad need,
mis selgust loovad,
neis hetkedes
nad välja toovad
kõik, mis südames ja peas,
need sõnades Sa välja tooma pead...
On aimdused
ja tunded elus,
teine pool ei vaikust mõista...
On kehakeel
siis kõige alus,
vaikusest ei saa ju keegi võita...
Ei saagi ju
veel aru saada,
tulevikku enam pole meil...
Need sõnadki,
mis rääkimata,
minevikku kaovad ajateil...
- Tarmo Selter -
Maskeraad
Varjudes, kus võõraid kunagi ei nähta
elavad sinu süngeimad hirmud
nagu loomad, mis ootavad öösel sööta
avavad oma suud;
kinnitud mineviku õnnest, mida pole olnudki
sinu pimeidamas tunnis
oled sohver, kes pole rallit võitnudki
istud ilma näota kolonnis;
ära sule oma silmad
sellega lõputult end ei varja
valeliku usku hõlmad
jätkad teed tühja karja;
see on lihtsalt maskeraad
kahtlased näod argipäeva paraadil
ja mis kurjust sina peidad
nagu teised, oma moondunud fassaadil?
Viimane aktus
Üks vastik nägu mu ees lendab
mind jälle see survestab
omane on masendus
nüüd siis lõpuks tuli närvivapustus;
mil vljapuud õitsevad
õpilased lõpuaktusele kokku tulevad
riigihümn aga jäi saalis poolikuks
sest kostis nagu kusagil paukuks;
sisenen ja käin koolis ringi
mis tuleb, seda minevik ei kingi
teen koridorides lõpupäeval laske
sest rikutud elu on nii raske;
koridoris parfüüm asendub püssirohuga
pidulikku meeleollu tullakse raevuga
halastus pole argument
iga sihtimine on tõe moment;
purskub verd koolikiusaja kehast
ta süüdi et piinas klassikaas .....
Mõrvamas minevikku
Valede võrgustikus, põimunud hirmus,
võrdlusesse kiindund, turvaliselt pihus,
ainult vingub, võitluses ei liigu,
maailma serval ega ei kiigu,
koomale kisub silmus, iga päev,
iga hääl seal pääs, polnud väärt,
kõike seda, mõte pooldub lebab,
ennast ei leia, ketrab teemat,
edasi liikumata, petmas, igat silma,
jäänud ilma, enam ei hiilga,
aega viitmas, spritz teid niidab,
korraks teile veel pilvedest kiikab,
vaid ennast piinand, saaks ju lihtsalt..
Elada, vana tuleb läbi lugeda,
enne kui uue peatüki saab keerata,
kuiva neelu neelatad, peni koorma kaugus,
auku en .....
Viirastus
Nad kõnnivad seal, salamisi hääled sosistamas peas,
keegi ei tea, mis paberile veab need read, arvavad head,
kuigi juhtideks kasu ahned Orwelli sead, minema peab,
oodates bussi siin peatuses, read ise enesest tulles, sulle,
kes sa ei kuule, ega ära ei tunne, krimpsutamas kulme,
kui heli tungib läbi kuulme, läbi hämaruse, tänavalaterna,
punakas kumas hõõguva tule, lähedale-lähedale su juurde,
rinnus surve, silmuse sulgeb, kirjuks muutes, pihus muster,
mis hirmu tunneb, maast madalast, õudustest magalas,
närvihoogudest end tabamas, kui karjus kui sajatas,
kaela sadamas, .....
Maalimas ise ennast maalimas ise ennast
Ta ärkab hommikul,
ta märkab poolikut,
jätkab loomingut,
määrab toimingud,
pintsli tõmbed lõuendil,
hoolikalt maalimas igat detaili,
pildil mil teda valesti mõisteti,
Maalimas ise ennast maalimas ise ennast,
kusalgi oma keldris peidus maailma servas,
pigment kujutlusest, elamas meie kõigi seas,
igat meie mõtet peas ta teab, jutumärkides,
jooksevad tulpadena read, sellel kosmilisel,
komplekselt keerulisel, samas olles imeliselt lihtne,
vaatleja, mõtlematta, minevikust lahti laskmas,
igal korral kui pintsel uue joone lõuendile kannab,
iga ta raske hingetõmme tuult .....