Sõnale minu leiti 2088 luuletust
Segane seis, unest mõjutatuna
lähme magama
see päev tiksub täis
juba eilseid minuteid
millel pole asu
ja udused silmad
ei näe enam leida valgust
kirjamustale mis paberile asetatud
küünlavalgel ööl
aita mööda saata see öö,
mis võiks olla kui erinevate kurbuste puhang
tormine, ent rahulik
vajalik, ent põletav
nii antidootne kui võimalik
milleks?
on asju, mida keegi ei tea,
see saladuse laegas, mida üks inimhing varjab
hoiab oma südame põuetaskus nagu kuivanud hernetera
lootes, et kellelegi on seesama hernes
kuskil seal samas põetasku hõlmas
tuul vuhiseb mööda ja vankrirattad kan .....
Iseseisvus juba maast madalast
Tahan olla juba täna
iseseisev ma,
ise hakkama saada
oma eluga.
Pusin kingapaelu ise,
viksin kingad ka,
löön läikima.
Minu kikilipsule pole sõlme vaja,
aga isa lipsusõlm on ülikõva-saab hakkama.
Hommikul ma tõusen üles
esimese kukelauluga,
pesas munad loen kõik üle,
iseseisev olen ma.
Vahest lähen lilled süles,
ema lihtsalt rõõmustan.
Ema silmist paistab rõõmu,
kuid sellest aru ma ei saa,
miks tal silmad märjaks lähevad.
Varsti 1.september,
minust koolijüts on saand.
Juba täna iseseisev olen,
saan kodu-ja kooliteelgi hakkama.
Ema ütleb ik .....
Hingehaavad
Vaevlen hingehaavades,
hingel nii valus on.
Mu tugevus ei aita mind,
seest murrab süümepiin.
Kas saaksid kallis tulla täna
mu haavu siduma...
Sul kõik ma täna räägin ära,
et saaks edasi elada.
Ära ütle mul, et laku ise
oma haavad puhtaks kõik.
Tule, ole minu kõrval,
mul andeks anda võid.
Oled suure südamega,
see mind päästa võib.
Ava oma armastuse värav,
muidu haavadesse surra ma võin.
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
Tuuleiil
Tuuleiili võimus vaikselt võtmas maad,
päikselises kuumuses küll veidi jahutab,
kuivatades siiski põldu, radasid,
ojasid ja niite, puudelatvasid,
viimseid rohututte kõrvalisel teel,
kus on loodus vaikkselt võimu võtmas veel,
tuues juurde kurbust, vines leitsakut
nii õhtutunnnil hilja kui väga varakult.
Tuuleiil, Sa puhu siia kauged pilverünkad,
tumedamad pilved või siis hoopis tormiks hakka,
too Sa meile vihma, maale kosutust,
loodusele soojust, headust, armastust.
- Tarmo Selter -
2023
Naine
Naine pole omand, ta on naine,
naisele on tõesti antud võime
olla emaks, luua juurde elu,
ühiskonda tuua juurde võlu.
Naine, otsused on Sinu teha,
naisele vaid kuulub tema keha,
tema hing ja tema eluolu,
mured, rõõmud, kurbus ja ka valu.
Naine võrdne ühiskonnas on,
naisi vahel näiteks välja toon,
kahel rindel tööl ja kodus ta
tõtlemas on väsimatuna.
___
Naine, ole julge, ole ise,
keegi Sind ei kamandada saa,
tänapäeval kahjuks võitlemises
pidevalt Sa taas seksismiga.
- Tarmo Selter -
2023
Kas saad...
Kas saad
naeratusi huulilt püüda kinni,
silmasära kustutada eos,
hellushetki pööratagi ringi,
teise südant hoida oma peos?
Kas saad
loodushääli vaigistada öödes,
päiksevalgust taevalaotuses,
linnulennult liblikaidki püüdes,
hoida tähti oma silmades?
Kas saad
olla peidus minu südames,
vaadata seal veidikene ringi,
sobrada mu kõigis tunnetes,
leida kirge, armatuse hetki.
Kas saan
mina olla Sinu silmasäraks,
Sinu päikeseks ses´ taevalaotuses,
tähtedeks Su silmis olla täna
ja ka homme, ülehomme meie teel.
- Tarmo Selter -
2023
Mälus
Võid minna kui soovid
ei hoia
aga tea
sinu küünejäljed
minu munandite
vaimses vahemälus
jäävad igaveseks
Naeratuse lihasmälus
aga on endiselt veel
piisavalt piimhapet
et sulle mõeldes valus oleks
Ravida tuleb sellega
millest valu tehtud
nii ma muudkui naeratan
ja piinlen
Mälestust
sinu tuharatest
hoian mõnikord suveõhtuti
oma pihkudes
Siis ma küll tunnen
oled minu vastas
minu ümber
mina su sees
tunnen isegi kaugelt
kui õnnelik sa oled
hetkel
Hetk pärast hetke
saadame soovid
sõnadeta kirjades
need kohtuvad kusagil poolel teel
ja saa .....
Kiituse jõud
Meenutan toda puhku,
Kui keegi ohtralt mind kiitis,
Tundub, et leidsin kergeima viisi,
Kuidas lasta rõõmul puhkeda...
Need mõtted kurjad, jõhkrad,
Panevad riknema päeva,
Siis kiitus torkab pähe,
Ja viskab neid peast jõkke.
Igal omal sammul,
Vaibumatu kahtlus ligidal,
Tean, ei paista see pidevana,
Kuna kiitus tuleb kannul.
Jällegi õel sisemonoloog,
Julmalt hirmu minul loob,
Lausungit elustan – ootan,
Senikui seda ära toob.
Mõttevoost pahadus eendub,
Mind liigutab tugev veene,
Kindlasti kõik ümber kujuneb,
Kaunis kiitus mälust ei unune .....
Armastus ei otsa saa
Kuumas päikses kuumalt süda põleb.
Kallis, kus Sa viibid, kus oled?
Kuumalt põletab mu süda täna,
igatsusel kohta pole enam.
Öises taevas mõni täht veel vilgub,
taevast kõrgemale upitan oma pilgu,
otsin taevatävte,
mis minule vaid vilguks,
kasvõi üheksainsaks silmapilguks.
Etendus on läbi!
Kõik on lõpetatud
Etendus on läbi saanud
Elu on tabula rasa
Lähen ja sõuan
Vaikselt ja tasa
Etendus on läbi saanud
Olen nüüd
Uue lehe pöörata
Saabki kõik
Kõik on siin
Minus ja Minuga
Kõik
Etendus on läbi
Koju ja head teed
Ma kõigile soovin
Läbi
Rahu
Armastust endaga hoian
Kogu lugu
Rahu
Sitapaber
Ma sorteerin ikka oma prügi
kollasesse kotti, ahju ja kasti
reklaamid teinud läbimüügi
neid alati postkasti lasti;
ning mida mu silmad tunnistavad
kaup, millele varajane juurdepääs
kooliasju firmad propageerivad
nagu olekski september juba kääs;
mõistan pilti, aga ainult vihma tõttu
praegu on august, siis on august
aga algoritm teeb alati pattu
kooli meelde tuletati sitaaugust;
panen seega neljanda variandi
kõrvale peldikusse põrandale
näib, et sitapaberit tasuta anti
saadan sõnumi iga poe ülemale;
MAXXXIMA, MiniRimi, SELVER
siin tuleb vaja kiikse parand .....
Sügis
Sügis hallis ilmadega,
vaatab nukralt silmadega
jalge ette maha,
üksindusest leiab end.
Vihmapilves piiskadega,
öiste jääkristallidega
jätab selja taha
surma, see on tema and.
Vahel sügises on naeru,
värvikirevust ja ilu,
surma märkad vaevu-vaevu,
kuni kätte jõudmas vilu
lumehelvestega rajal,
mis on katmas lehevärvi,
siiski tead, on seda vaja
meie eluringi järgi -
kevad, suvi, sügis, talv,
on ühel hea ja teisel halb...
Sügises näed - kauneid värve
lehepuudelt alla langeb,
sahistades tasa,
luues hetki ilusaid.
Rohulible kolletades,
hallaöödes .....
Hommikul
Igal hommikul naerata endale
kas siis mõttes või päriselt peeglis,
tõustes jäta vaid omale kanda veel
elu ilu, sest on ju veel keegi,
kes naeratust Sinu suul naudib,
silmisse sära veel toob,
minnes ta juurde, tee kalli,
positiivsust nii juurdegi lood.
- Tarmo Selter -
2023
Mere meeltevallas
Täna olen mere meeltevallas,
mõtlikult istun kivile.
Kajakas tiirutab kõrgel taevas,
laine loksub rannale.
Palju häid mõtteid tekib,
kurbus ei jõua kallale.
Kala tumm, mu mõtteid kuuleb,
kajakas jõudnud pilvepiirile.
Üksik purjekas seilab merel,
rahu lainetena hoovab minuni.
Märkamatult ulbin laineis,
ei tea, mil jõuan Sinuni.