mööda seina ronib uni ronib kuni vastu tuleb ärkamine
Ühel hetkel oled noor Teisel märkad elu mõõdus Järsku kadus nagu uttu Sammus ära minevikku
maaslamajat ei lööda vaid kõnnitakse mööda nagu paakund prügist keset kaunist sügist duellile ei minda kui unustasid kinda niigi nuga rinda on saanud lamajad Sanya
Mööd' teed! Ära mine, sa taibutu! Tööd tee! Ära kise', sa vaimutu! Lööb veel? Ära lase, sa vaimustu! Nöör teel? Ära mase, tee lahutus!
Ühtemoodi hellad olid huuled ühtemoodi puhusid kõik tuuled hullumoodi hellad olid ajad kas neis kumbki aru sai, mis oli neile vaja?
Ütlemisi mitut sorti kaelakuti koos tulevad ja soi-a-tavad või see on vaid poos. Mööduvad ja paisub jälle jutuvada hooks kui ei laguneks vaid maailm sellepärast koost.
Kass käis ringi mööda linna, ta ei teadnud kuhu minna. Kass otsis tund ja kaks, lõpuks pea oli otsimisest paks. Siis leidis koha kus magama ta heitis, seal kogu oma elu ta viimaks veetis.
Mina olen mina ise, sina oled sina ise. Kõik on eri moodi tihe. Kõigil oma rada minna. Mina õpin ühtemoodi, sina õppid teist moodi. Terve elu õpime, kogeme ja tunneme.
Bemmi ukse avan, näen seal koera väikest . Teda endale tahan, samamoodi nagu päikest. Rootsis tahan süüa, mu isa tahtis mind ennem lüüa. Markus Lindprii
Kord olid su niidud armastust täis kui tuul mööda voogas ja puudutas päid rändas stepis karju tuhandeid päid vanu ja armsaid radumööda käin.
Aeg see kiirelt mööda läheb aasta lõpp on jälle käes, rõõmu toogu aasta uus, olgu õnne igas kuus.
Ma niutsun Sind ja aplalt lakuksin Su kondist keha Sind koeramoodi võtta tahaks ma kuid kaelarihm ei lase seda teha
Aeg lendab trepist üles Nagu oleks juba teises külas. Sisalik ei oota päikseloojangut. Ootab hoopis sooja puhangut. Jookseb mööda lõuna kõrbe, Et vältida päikse mõrva.
las liibub mööda rida see kirglik puudutus nii pehmelt ja peatustega ajab hulluks iga su raku ma tean, ta pole igavene kuid suutmatus vastu panna sureb sinna, kus lõpeb lause.
Mina olen väikene.Nagu väike päikene.Mul on pikk kood.Nagu uus mood.
„Olge möödujad“, kord ütles Jeesus, klammerdunud inimlapsele, kes tahtis tuult tasku panna ja vikerkaart põue, ja naituda Linnuteega, ehteks Orioni vöö.
Võid silma ja piima kõrva, Pudruportsule, mis meenutab saart. Nii pihin üht koletut mõrva, mis pärit on Mulgimaalt.
Tähe säras mööda teed, jõuluvana samme teeb, kus on lapsed, kus on memmed? Kõige tublimate laste emmed. Kingitusi tuua tuleb enne veel, kui silma suled.
Mardiõhtul käime mööda linna ringi, komme palju saime ja ka ühe kingi.