Sõnale muld leiti 112 luuletust
Lase mul minna
Lase mul minna,
lõpeta mu piinad.
Mata mind maha,
oma mälestuste taha.
Lase mul minna,
see valu mind tapab.
Lõpeta mu piinad,
las muld mind katab.
Lase mul minna!
Nii lahkelt käsi,
lõppu mul pakub,
Luba ma lahkun.
Sa lasid mul minna,
Lõpetasid mu piinad.
Nüüd süda nii tasa,
hing trambitud on maha.
Põrguline
Mida sa kuulad selle mõisa härra plära?!
Sa loll siis tea, et keda petab kulla sära
selle sööb uss ära?Ussitad ja ajad suust mäda,
ega märka kui uss sul ümber kaela ennast väänab,
sisiseb kõrva, räägib maailma kõikvõimsa,
lükkab ja tõmbab, vara kasvab ainult mõisal
Vat kus põrssad,kerge usklikelt kaval ants kõik võib võtta!
Vana väe ja rammuga, enam ei saa, käed võtaks rüppest,
tööga alustaks, seemne mulda, kui oleks üldse mõni kodumaa
-mida harida, kui maksud kui võlts ravimid liba tohtreilt ei sandistaks,
ja ninapidi veetud lähedaste teod ei armis .....
Rõõmule lahti
Nukrus koob härmalõngadest võrku...
Ega sa ometi sinna ei kuku?
Kevadel jäta küll kurbus sa maha;
Aurab ju muld; uus elu saab koha.
Looduski piisavalt jõudu meil annab;
Teretab päike,meri tahet edasi kannab.
Ees on kõik ootused,soovid ja võidud,
Uued on tuttavad,kaugemad sõidud.
Elu nii ilus kui märgata tahad...
East ma ei räägi --- selle salgame maha!
Jagame mured kõik naljaga pooleks,
Võimatu jätame saatuse hooleks.
Ära jää kaugeks,ära sulge end sahtli,
Ole sa ikka veel rõõmule lahti!
10 aastat.
Luba täna mul olla kurb,
luba täna mul nutta.
Luba täna mul leinata,
Luba ainult täna
valul mind haarata,
murda,
ellu äratada,
surmata.
Et homme saaksin tõusta,
et homme oleks parem.
Et homme poleks pisaraid
mis põletavad hinge.
Luba täna olla kurb,
lasta valul mind murda.
Täna sind embas surm
täna, sa lahkusid mulda.
Luba mulle ainult tänane päev,
päev, mil olid kahe vahel.
Päev, mil embasid elu ja surma,
Sest homme, homme sind enam ei ole.
Maivis L.
Tule päästa mind
Oma tundeid enam ei valda,
need olid väärt enam kui kulda,
nüüd ainult musta mulda.
Ma ei tea enam mida tunda,
oma mõtteid ma ei hinda,
surun käe vastu rinda.
Äkki mul on vaja rõõmu,
suhkruvett, ühte sõõmu.
Mul on vaja sinu naeratust,
sinu lapsepõlve karjatust.
Palun tule päästa mind.
Tule päästa mu visa hing,
tapab see must ving,
mis on täielik häving.
Ilm :)
Väljas on tugev tuul,
nagu keeglikuul.
Väljas on pilvine taevas,
väike koer mulda kaevas.
Laual oli piimatass,
sama ilus nagu kass.
Küünlavalgel oli vari,
nägi välja nagu kari.
Hiljem tuli välja päike,
nüüd on vihmasadu väike.
Kaugel on suur meri,
mitte punasem kui veri.
;)
Armastuse vine
Sa tulid, võtsid südame
ning hoidsid mind kui kulda
ei möödunud vist vägakaua
kui süda istutatud sai mulda
Väitsid armastust, vahest tundejuttugi tuli
üritasid kõike
kuid mu süda sinujaoks suri
kuri ?
ei! ei taha aega raisata, täitsa lambi kundega
ma vajan kedagi, kes vastaks sama tundega
Ma pole kuld, ega ?
Aga üks on kindel, sina mind enam ei sega
ei taha korrata viga
algul olid tsentelmen, pärast vägivaldne siga
sinuta on kurb
aga sinuga koosolek on mind räsind
Kallis ! ma olen väsind!
silmas on pisar
hääl on kähe
ma võtan oma asja .....
Vilde, 150
Palju õnne, Eduard Vilde,
Aitasid meil rajada silde
Lõikusid mõne 20 sajandisse.
Ju meid sa tõid ajendisse.
Uskumatu, sul juba 150
Õlgadel hoidku sind puhas muld.
Näitasid mis meil on päris kuld
Nihutasid kõiki, kuni tuli sul tund.
Elagu Vilde, Elagu, sada viiskümend
IX leegioni poeg (tsentuurio)
Verest punane jõgi mu seljataga voolab,
valatud vendade veri raputab haavale soola.
Tagasi koju kord minna, ei midagi muud ma soovi,
kuid mu vibu on tõmmatud vinna, sest jumalad minust ei hooli.
Pole kindel, kas koju ma tahan,
tapet' ju vendi ka seal
ja kodu ma jätsin kord maha,
teades, ei naase ma eal.
Löön mõõga siia mulda, kuhu vennad on maetud,
ei iial tagasi tulda, kui elu on vägisi võetud.
Karjun ja tahan vaid nutta, jätan ma jumalad, lihtsalt hülgan,
mu samm pole enam ruttav, surnud leegionäride kilda.
Jan Mercurium
24.3.2014
Viimane peatus.
Silmis on külm pilk,
olen jäätunud,
Kui külmal talvel klaas.
Jäi puudu üks tilk,
ma oleks taandunud,
kuigi mu uhkus tambiti maha taas.
SEE oli tõesti see viimane piisk,
Mu niigi valutavasse hinge.
Heideti see kõige viimane liisk,
Jääbki minusse must masendav pinge.
Said tehtud teod ja öeldud sõnad,
Mis mürgised ja surmavad.
Ning nüüd sa teadma pead,
Et mu tunded pole enam hurmavad.
Sisemuses kõle ja vastik tühjus,
Pole mingit võimalust tekitada tuld.
Kõik see jama mu sees, üle kuhjus,
Päästev on ainult must, kohev muld.
Maivis L.
Talve kuub
Kumavatest taeva väravatest langeb helbeid,
neid valgeid, nahka silitavaid, helgeid.
Nüüd kui tuisuväravad on valla,
kogu loodus ja maa jääb valge koheva vaiba alla.
Kõik kohad on täis keerlevate lumehelveste lusti,
ei ole kurbi, üksildasi kohti, pori loikusi musti.
Kumava teki endale peale on kogunud aas,
puhkab rahus ka kunagi lilledest pungil olnud laas.
Uue kuju on võtnud põhjatud rabad ja vesised sood,
vaikseks on jäänud vete kiired, vulisevad vood.
Härnalilledega kaunistatud aknast ei näe ma enam rammusat mulda,
ei saa ma enam katsuda seda vilja kandv .....
Koolivend
Tal olid kõrvalised silmad,
loomulikud lokid,
loomuldasa leebe maine,
paksud kirjaplokid.
Ta ei toksind arvutisse
uut identiteeti,
aga teisi ka ei sarjand -
miks tast lugu peeti.
Haruldaselt madal ego,
meeletumalt heitlik,
uskumatult siiras nägu
lõõbi taha peitlik.
Nagu väike Juhan Viiding
sebis kõigil jalus,
igihaljalt oodatuna
sisselaskmist palus...
Oli tihti, väga tihti
ingliks kõrvalistmel,
hoides alal tundekihti
ellujäämis-ristsel…
Lugudel on lihtsad lõpud,
õnnelikud ikka -
hommikusse õhtud veavad
inimhinge rikka.
(Pühendus: Ott Kilusk .....
Lumemarjade aegu
Neis lumemarjades nüüd tunnen pakitsevat kargust
Just sellist varatalvist krudisevat lund
Mil iga oks on joonistunult õhku tardund
Ja imemustrine on külmund paljas muld
Nii nagu jäine kirmetis on veel ja lumel
On minu hingemaailm nüüdsest suletud
Sõõr ümber kuu ja tähistühi taevas tume
Vait kogu olek uue helge tulekul
Tean selletaosel sätendaval talveõhtul
Kui sinihämarusse mattub sagiv linn
Ta tuleb pühib äsjasadand helbed õlult
Ja ütleb usu ootasid just mind
Ja tõesti mul on tema käte vahel tunne
Et alles sellest hetkest minu elu algab
Kõik seniolnu .....
Luule!
Luulet kuuleb tuule huulest hästi puule puhub peale lehti sahistades annab reale kastanjetti kannab heale algavale iilile kõrvale pillile anname hääle, mille kanname puude lehtedele tehetele ehetele jätkule jäigule oksaraginale uksekraginale hirmsale saame tammelehe sahinast me kuulda Zeusi mõtteid, kes luule sätteid teisi tunneb juba ning lubab puule juure mõtlemisest muule mullasuule, mis häälega krudiseb muld kuld puule juurdub kragiseb sõlmib suudmed.Nii puu suu luuletab ju vanus tunnetab muljetab.
— luulekomissarovSÜGIS
Kaotasin su sügisesse,
kesk värvide mängu.
Tuule mälu puhus meid paika ühisesse,
põhjustasin vihmavalangu.
Keset pori ja mulda ja muda
matsin su lehtede alla.
Vihm imbus su aastate hauda
ning leinad puhkesid valla.
Loodus leinas
ja teised leinasid.
Ning meie, kahekesi,
tantsisime pimeduses -
öös ja hämaruses
Vastu igavesele koidule.
Vastu igavikule.
'Helena Veinberg
Tänapäev..?
Kas on Sinu südames siis nii palju kurjust ja julmust?
Et naudid ilma kaastundeta, kui keegi kuskil kannatab?
Kas sisemuse täiteks oled palunud isekust ja külmust?
Miks siis tegelikult öösiti, Sa pisaraid patja summutad?
Need, kes sellised olla tahavad ja on, ei ole inimesed,
nad on tühjaks imetud jäänused, täiesti läbipõlenud.
Peaks rahast ja asjadest tähtsamad olema ligimesed,
kuid seda oleks vist liiga palju oodatud, olen mõelnud.
Tänapäeval, kus tähtsamaiks on positsioon, raha ja võim,
Tavalisel südamega inimesel, kellel ei ole pungil rahakott,
A .....
Eesti!
Mu kodumaaks on Eestimaa,
Ma uhkust tunnen oma Isamaast.
Siin paiknevad jõed, järved,
Siin asetsevad kosed, ojad.
Kui lendamas on pääsuke,
Siis tea et see rahvuslinnuke.
Kui maas on paekivike,
Siis tea et see rahvuskivike.
Eesti lipp on sini-must-valge.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp, ja Eesti vapp.
See on Isamaa, mu kodumaa.
(Gloria)