Sõnale mulle leiti 1017 luuletust
Eesti keel ja kirjandus
Eesti keel ja kirjakunst,
mõtte salapära,
luues kaunist kirjandust,
hoiad sõnavara.
Kandes endas suuri sõnu,
elulisi hetki,
naudid eesti keele võlu,
kirjanike retki.
Mina hoian oma keelt,
hoia Sina ka,
oma kodu, oma meelt
ühes minuga.
- Tarmo Selter -
2024
Sügis
Sügis hallis ilmadega,
vaatab nukralt silmadega
jalge ette maha,
üksindusest leiab end.
Vihmapilves piiskadega,
öiste jääkristallidega
jätab selja taha
surma, see on tema and.
Vahel sügises on naeru,
värvikirevust ja ilu,
surma märkad vaevu-vaevu,
kuni kätte jõudmas vilu
lumehelvestega rajal,
mis on katmas lehevärvi,
siiski tead, on seda vaja
meie eluringi järgi -
kevad, suvi, sügis, talv,
on ühel hea ja teisel halb...
Sügises näed - kauneid värve
lehepuudelt alla langeb,
sahistades tasa,
luues hetki ilusaid.
Rohulible kolletades,
hallaöödes .....
Juulikuine värskus
Juulikuine vaikne hõik
vihmasabinaid on täis,
rohelust nüüd leida võid
sealt, kus loodus üle käis.
Linnulaulu kõikjal kostub
meie oma metsades,
mis taamal kajamas on vastu
rohelistel nõlvadel.
Naudib elu väike putuk´,
metsatukas rebane,
linnukene ruttu-ruttu
süüa viimas pojale.
Vihmapiisa värskus, võlu,
tuuleiili paitav jõud
loomas ümberringi elu,
lõppenud on viimaks põud.
- Tarmo Selter -
2023
Kas kuuled
Kas kuuled Sa kaugusest kaja,
lindude kõlavat laulu,
mis ümbritsemas on maja,
tuleb tuppa akende kaudu?
Kas kuuled Sa vulinat vaikset,
kohinat tammide peal?
Kiir, mis tulemas päikselt,
lund sulatab linnas ja maal.
Kas kuuled Sa kilkeid ja naeru,
näed igal pool tärkavat melu?
Kevad see jõudnud on vaevu,
kuid juba kõikjal on elu.
- Tarmo Selter -
2023
Üksi
Keegi meist üksi ei ole,
kuigi vahel on tundumas nii,
tuttavaid läheb ja tuleb,
kuid ikka seisan üksinda siin.
Siiski on keegi, kes hoolib
ja muretseb, kuidas Sul läheb,
vahel Sa seda ei teagi,
vaikus kustutab viimsedki tähed.
Ole avatud, tunneta teisi,
kes hoiavad, hoolivad Sinust,
nii sõpru Sa leida ju võidki
elu varjudest väljuvast ilust.
- Tarmo Selter -
2023
Sõber
Sõber, armas sõber,
tulen Sulle külla,
igatsen Sind, sõber,
ma tean ju, kuhu tulla.
Sõber, kallis sõber,
nii kaugel oled Sa,
me sõprusele, sõber,
ei loe siin vahemaa,
Sõber, kulla sõber,
Sul olen olemas,
õiget sõprust, sõber,
ei näe ma raugemas.
- Tarmo Selter -
2023
Kaunis, õrn ja edukas
Mäletad Sa seda aega,
kui veel rohkem nägid vaeva,
polnud lusti, lillepidu,
pisiasjades vaid ilu.
Sära nägid rõõmukillus,
hetki, mis vaid peidus Sinus,
soojust kustund süte peal
üritasid saada taas,
Lõpuks tasus ära vaev,
täis sai kannatuste kaev,
saabus rõõm ja saabus edu,
armastus ja elu võlu.
Päiksekiirtes särad taas,
kaunis, õrn ja edukas,
püüdes jätta meelde need
hetked edukuse teel.
- Tarmo Selter -
2023
Usk ja uskumus
Pole minu asi öelda,
kes ja mida usub,
kõik võib uskumuseks saada,
mis Su elus asub.
Üks meist usub jumalat
ja teine loodusväge,
peale surma manalat
maa ja taeva vahel.
Mustal kassil võluväge
annab uskumine,
sõnaga vead paigast mäge,
olles tundeline.
Oma elus maagiat
Sa lood ju ikka ise
meie oma maailmas
ja usus, uskumuses.
- Tarmo Selter -
2023
Minu tummad sõbrad
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
iial ei tunne nende seltsis end üksinda.
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
nad on alati mul olemas,
südame ja hinge ligi mõlemad.
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
minu mõtteid ja meeleolu
edasi kannavad.
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
nad suurt jõudu ja elutahet
mulle juurde annavad.
Põimunud koostöö*
Naise jaoks peaksid olema tunded
nagu argipäevane kodusesse tiigivette sulpsamine
ta ei karda sukelduda sügavale
mees aga täidab iga su soovi
nagu oleksid ta teinud kuldkalaks
aga nii see just toimibki
sellepärast see koostöö ongi nii viljakas
peegeldades vastu seda,
mida ma olen ammu teadnud
saan kõik, mida soovin
aga mitte egost tulenevad tühi-tähi soovid
vaid südamest tulevad magnetiseeriva lainega soovid
ta ei keelanud mulle kunagi midagi
mina talle ammugi mitte
ja nii oligi võimalik koostöö
vastastikusel usaldusel põimuv koostöö
valitud koosloomine
.....
Kõik tunded paika loksuvad
Kui mu süda nõnda kurb on sees
ja hingel nutt on varuks,
siis päiksel' kummarduse teen,
tema soojusest jõudu ammutan eluks.
Puudega vestlemas käin,
lehesahin nii armsana näib,
linnupojukene pesast mind piidleb,
linnuema pesa kohal tiirleb, kannab hoolt.
Sinitaevas vastu vaatab mulle,
rõõmustab mind oma sinaga,
kinnisilmi mõtlen mere peale,
tunded on nii head ja sügavad.
Tunnetemeres suures ma,
kõik tunded nagu merelained,
südamel paika loksuvad.
Lõunamaa neid...
Minu unelmate tüdruk ma igatsen sind..
Oma meeltega kompan su keha.
Võrratult oled inspireerinud mind..
Teoks sai mõte sinust lugulaul teha…
Oo kaunis neid sinul ronkmust on juus…
Silmis sädelus........punased huuled…
Õrnalt õõtsumas rind, pisut paljastav pluus…
Sind on vorminud lõunamaa tuuled…
Kaelas ketiga kõlkumas hõbelev rist..
Naudid elumerelainetes vett…
Sulle mõeldes kui südamest läbi käib pist…
Oled miraaž mulle või meelepett….
Esmakohtumine
Habras ja samas nii elujõuline
vastsündinud veresugulase tekki mähitud koguke,
esmakohtumisel kui kätele pandi,
silmad vaatamas otse mu südamesse
uskumatult läbinägelikult ja kõiketeadvalt.
Enne kui elu oma arenguetappidega vahele tuleb
ja inimeseks olemise töö tuleb väärikalt ära teha,
tuletab ta oma pilguga mulle meelde,
et me kõik teame sündides elu saladust
mille elades unustame,
ja mille üles leidmine jääbki elutööks.