Sõnale mure leiti 543 luuletust
Toetav õlg
Toeta täna mu õlale pea
Lihtsalt vaiki
Sa midagi ütlema ei pea
Lase lahti oma rasked pisarad,
mis hinge peale valguvad
Lase lahti tunded valusad,
mis nõnda su südant vaevavad
Ei häbeneda seda tasu
Muret,mis su hingel lasub
Padjaks õlg on sinule
Koos me patja nutame
Nüüd pisarateloor on langend
Silmis helk lööb särama
Oi,kuis süda rõõmust hüpleb
Hing sees aina jutustab
Toeta täna mu õlale pea
Lihtsalt vaiki
Nii ongi hea...
Imede ootuses
Nina eest veerevad päevad
öödki on lühemad
Maa ja taevas on vaevas
kuskil täht on vilkumas
Sügispimeduses ammugi olen
sügis pilkane on ees
Taevane isa,kus oled?
Näita mul väljapääsu teed!
Kerge ei ole ju olla
alustada lõputut teed
Pole enam kellele loota
ime on pääsemise tee
Talutare
Talutare vajunud on samblasülesse
koerakuudis juba ammu
pole elu sees
kanaõrrel ämblikute võrgud
lüpsikute kõla kõrvades
Marjapõõsad metsistunud ilmel
karjakoplil pehkind tara ees
kaevurakkel kuulda kurba näugu
vanal kassil truu on süda sees
Haned kaelad pikka
mäletan neid siin
kuis kord rebane varastas kikka
suled lendasid
Aeg linnulennul läinud
kerglaselt liuelnud tee
mure,valu,pettus
kogunend südame
Talutare,sinu juurde
ikka leian tee
mu süda oli pooleks kistud
ei tea,mille eest?
Vaata
Vaata vaikselt endasse,
hoia hetki mõtteis,
vahel vajub kurbusse
aeg, mil elus tõtled,
oodates, et oled ise
hetkes iseendale
kuni mõte mureline
ära läheb kaugele,
lastes ligi elus rõõmu,
lahendusi hetkes,
Sinu naeratusest sõõmu
saame eluvetes...
- Tarmo Selter -
Noormees pingil
Miks istud noormees pingil
ja vaatad taevasse?
Sul raske ohe huulil
pea vajub kuklasse
Mis rõhub sinu hinge,
et vaev on südames?
Kas ajad taga õnne
või hoopis põgened?
Ma vaatan kurval meelel
ei saa aidata
ja nukra pilgu minu poole
saadad salaja
Nii põletatud pilku
ei ole tundnud veel
kui nool,mis tõuseb lendu
otse südame
Armastatu
Iga kord kui pilkan su silmi,
kujutan meid niidul vaatamas pilvi.
Paitamas hellalt su juukseid,
Lootmas, et miski ei lahuta meid.
Iga kord kui sind puudutan
või sulle omast lõhna nuusutan.
See võtab mul jalust nõrgaks,
kuid ka halvima päeva teeb parimaks.
Iga kord kui sind rääkimas kuulen,
tundub mulle nagu loeksid sa luulet.
Sind vaadates kauvad mu mured.
Kui keegi peaks võitma su südame, ma suren!
Kurbus
Lehed paljaks pöetud tammepuul,
eluväsimusest tekkinud on küür.
Oksad harali kui otsiks kaitset ta,
puust välja voolab mahla,lörinal.
Juured välja ulatuvad mustast mullast,
ladvanupp ei jõua taevani.
Vihmapilvest aina kallab,kallab,
joodab vana tamme lõpuni.
Tunnen kurgus nutumaiku,
ängistus on südamel.
Lasen oma pisara,
põselt alla voolama.
Maailm oli lukku pandud
Maailm oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Vanad sepad higistasid,
ööd ja päevad sepistasid.
Suunamudijadki ammu,
lahti lasid mõttelennu.
Uuele peab andma teed,
küll siis vana taganeb.
Vahel sekka muinasjuttu,
Haladini lambike,
ilmu ruttu kohale,
paranda murtud lukuke !
Uus aasta juba teel,
tema võimsavam on veel,
2021 väikest nipikust,
kuidas päästa lukus maailma ust.
Mina palusin
Kas käisid täna kirikus?
Mina käisin küll.
Kas said endale andestut?
Mina palusin.
Kas pihtisid maailma muresid?
või hoopis vaikisid.
Kas punast veini rüüpasid?
Mina palusin.
Kas tundsid ülevat tunnet,
kui laulis inglikoor?
Kas küünlaleegid
põletasid hinge,
kas täitus mõnigi soov?
Mina palusin.
Jõulumure
Jõuluvanad kokku tulid
ühel suurel Lapimaal,
kunagi nad pole olnud
nõnda,nõnda ärevad
ei või ise otsustada,
kuhu lähevad.
Sõiduplaanid jõulu-ajaks
aina muutuvad,
valmis pandud reed ja saanid,
lapsed ootavad.
Päkapikud sosistavad,
kihin,kahin nende seas,
jõuluvanad külla minnes,
peavad kandma maske peas.
Aastaring
Pikkamisi aasta sammub,
seljas kaksteist kuud,
rassib,laubalt higi pühib,
elu sund on nii.
Igal kuul on omad mured,
rõõm, saatus, lein,
aastal ring saab varsti läbi,
koorem kahaneb,
ons siis sellest kergem,parem,
ei tea ütelda,
kaks kuud tal seljas,
veel on vedada.
Vihma nutt
Vihm nutab akna taga,
pisaratest märg on aknaklaas,
minul aknalaual küünal põleb
-igavene.
Ammu ladistasin nutta minagi,
kui akna avasin ja jälle sulgesin,
-ei näinud kedagi,
tige tuul vahest aknaluuki rebis
ja viis tantseldes räti minema,
mulle uudise,tõi paha endega.
Vihmake,kas minu pärast nutad,
ja valad raskeid pisaraid,
või kurbi mälestusi aknal,
tahad pesta vaid.
Tigu
Tigu,sul on ilus maja,
kannad seljas kogu aja,
mulgi maja oli varem,
nüüd ei tubagi.
Tigu,tigu,näita sarvi mullegi!
Tigu kukkus,tigu tõusis jalule,
maja kindlalt seljas,rühkis mujale,
kui sa tigu väljud majast
ja tagasi ei saa,
oleksid siis õnnelik,
ka ilma temata?
Vihmavesi tigu pesi
ja siis uhtus minema,
päris hästi ei saand aru,
kuhu pidin liikuma...
Tigu,tigu näita sarvi mullegi.
Kastani varjus ...
Sügisaeg, pilved päikesel katavad palgeid,
tuul seal puhumas eemale , usinalt - neid.
Vahel lauldes vaikselt, meelitada proovib,
siis marus möirgab jõuga, alistada soovib.
Suveloodus õrn ei püsi , külmal sügiskuul,
kaovad kaunid õied tasa,lehed kirjud puul.
Kastani varjus , kus suviti ööbik - hõiskab,
vaikne okste sahin, saladusi õhtul sosistab.
Mäletab hellusi kui kallistades olime ta all,
me mured rõõmud siin kõik teada olid tal.
Kas peale jahedust õnn on veel võimalikk,
soe kevad, lind ja öö mis ei tundunud pikk.
Hansi!!!
.....