Sõnale mäletan leiti 84 luuletust (pop)
Parimale Sõbrale
Võõra mehe sulgedega ennast sa ei ehtind
Olid justkui tavaline, õitsemiseks arg
Sinu jaoks ei olnud olu, ainult Elu kehtis
Sidunuks su enda külge, kuid see olnuks karm
Vist ei teatud ühtki sinu hingesisest soppi
Sinna oleks olnud vaja leida mõni tee
Olid loodud vabaduseks- kes end sinna toppis,
ahistas su indiviidsust, kiindus, tahaks veel
Möödakäijaid täheldasid, nägid nende selga
Tulemine toimus korraks, minemine jäi
Mina mäletan su nägu, inimest, kes pelgas
arusaama, et on Ingel. Minule nii näis.
(Heliriin Puistamaa)
Mõeldes Eestist
Luuletus on see, mis hoiab minu meelt,
terasena, avatuna, rikastab ka keelt.
Vahet pole, kus ma olen, rändan eluteel,
luuletus, see väljendab, mis toimub minu sees.
Kaugel, kaugel, on Eestimaa, nii kallis,
varakult, noored, kirjutavad seal.
Mäletan, et kunstnik, argipäevas, hallis,
maalis me linna, tänava peal.
Siin ma nüüd olen, palav on siin öö,
sõber täna mainis, külmetab tal tee.
Kuigi olen kaugel, on kindel see,
et mõtteis pole jäänud ma üldse eemale.
Viljo Soon
Päike vajub madalamale seinal tantsivad tihaste varjud…
Päike vajub madalamale seinal tantsivad tihaste varjud
lumi sajab ja ei lähe meelest nagu kõik muu
sügaval all elab ikka keegi hingab sööb kaevab käike
mõtleb homsest ja tõttab unega võidu
päikesele ja päevale järele
võib mäletada mida pole kunagi unustanud
võib unustada mida pole kunagi mäletanud
aga pidada meeles lume kõrkjate ja kirjatähtede kõne
täiskuu valgel uusaastaöös
Jaanipäeva paiku
Just jaanipäeva paiku
Saab isu linnast täis
Maal imetlen päikeselaiku
Ning kuis kõrred tõstavad päid
Kauge metsasihi poolt tuleb
Mu poole üks võõras mees
Tema maha teeb sooja tule
Ja keedab raudrohuteed
Ja äkki ma tean tema nime
Ja mäletan tema käsi
Ja juba on õhtuselt pime
Ka ränduri ilme on väsind
Sõnajalgade rohelist rahu
Veel vajub üle mu keha
Meie silmisse enam ei mahu
Kuidas jõe kohal punetab eha
Oma unes näen maasikavälu
Peas mul rukkililledest pärg
Aga hommikuks kaob see mu mälust
Ja rohi on kastemärg
Maren Toom 1983
Ilu ja armastus
Mis on unustamatu, aegumatu, hävimatu, vallutamatu ja alistumatu? See on ilu ja armastus iseeneses, oma loomulikkuses ja puhtuses, vääramatuses ja rikkumatuses.
Mis on ilu ja armastus? Need on kaunidus ja kirg, meelasus ja hirm, vallapääsenud emotsioonid, purustatud piirid, vankumatu tung, mida ei suuda vaigistada ka tuhanded miilid.
Ilu olla võib vaid subjektiivne ja varieeruv, meist igaühe jaoks tunduda distantseeruv, ilu olla võib küll katkematu ja peatamatu, kuid meie arm ei saa olla rikkumatu ja veatu, juba eos oli see määratud kustuma ja kaduma, kuid ei siis veel suutnud .....
Mäletan..
Mäletan, kui käsikäes käisime,
soojal ja vaiksel kuuvalgel ööl,
öiste häältega, öise jõe ääres.
Justkui õnnelikena näisime,
sel imelisel kuuvalgel ööl,
süda tagus mul saapasääres.
Tahtsin, nii väga tahtsin öelda,
miks taob nii kiiresti mu süda,
Miks vaatan ma niiviisi sind.
Aga sa ei tahtnud meist mõelda,
sa mul seda öelda ei luba,
mida tunneb su vastu mu hing.
Ma siiski, vaikselt ütlesin sul,
su vastu tunnen suurt armastust,
tugevamat, kui teada sa võid.
Sa ütlesid, et olen puhta hull,
jooksid koju ja ei avanud ust,
sellega mu .....
Mäletan
Mäletan
Mäletan neid aegu kui olid veel sina,
Mäletan seda hetke mil puutsin su nina,
Mäletan seda mõtet kus mõtetes polnud muud,
Mäletan veel seda, kui suudlesid mu suud.
Mäletan ma aega, kui olid veel siin,
Mäletan aega, kui mu elu polnud piin,
Mäletan seda hetke, kui kõike ütlesid su pilgud
Mäletan veel aega, mil pühkisin sul silmast tilgad.
Mäletan veel sind, peale kõike seda,
Mäletan veel sind, veel enne teda.
Mäletan sind kuni tuksub süda,
Niipea see tuksumata jäta.
Janar 2012-05-26
Lumememm
Ma mäletan, kui tegin
lumememmi.
Ja nendest pisarsilmi lahkusin.
See oli siis, kui hoidsin emal käest,
kui isa kaenla alla mahtusin.
Nüüd hoian hoopis
oma sõbra käest.
Ja memmele teen kõrvale ka taadi.
Vean lapsi üles-alla kelgumäest
ja pärast ostan neile limonaadi.
Ma mäletan, kuis
suuga püüdsin lund.
Kui kinnaste peal helbeid uurisin.
See oli enne veel mu kooliaega,
kui nina teadustesse puurisin.
Nüüd sulatan ma hoopis seda lund,
mis lapsepõlves
langenud on põue...
Ja hoian hinge kinni iga kord,
kui päikesega ühes
astun õue...
/Mari*Uri .....
Unistus
Näe, mäletan, kuid vanust polnud palju
Oli sügis öö, ja mullast lõhnas kesa.
Üks ainus mõte peas, sääl nagu kalju
Üks unistus mu pähe teinud pesa.
Läks aeg, ning oli lõpuks vanust
Ei enam laual emalt sooja leiba
Läks aeg, sain teada armu valust
Ei unistus mind enam siit või leida
Kuid sääl ta seisis, käed rüpes, juuksed sassis.
Nüüd meenus kõik, mis peas kord sündis.
Ja sääl ta raius ja vaidles ja vassis
Vajas veendmist mees, kes tööpõldu kündis
Nüüd rännuteel ma seigeld, üle aasta
Ja näinud ri .....
mälestus
Ma mäletan su moosilõhnast mekki
ja igatsedes hammustan nii huulde
kui oleksid, siis küllap mina tekki
sul´ peale laotaks Une-Matit kuuldes
vist nägid minus mõnikord sa vaenlast
kui rippusin sul liiga palju üll
nii läksidki ja minu oma kaenlast
sa viskasid. Eks vähesest sai küll
kas minagi sul` tulen vahel meelde?
ja igatsusest meel on süsimust?
eks hammustad ka sina tunded keelde
kui vaikus palub järgmist küsimust.
(Heliriin Puistamaa)
Paha poiss
lapsepõlvest mäletan kodukandi pätte
kes rüüstasid poodi ja vanu ätte
ka naabri lembit jäi meile ette
vihane vanur lükkas meid vette
...................................................ka mina olen olnud paha poiss
kooliajast mäletan plikade kleite
poistega piilusime seeliku säärde
ka toomasele jäid nad ette
plikad lükkasid toomase vette
..................................................ka mina olen olnud paha poiss
tõõd oskasin teha ka seistes
olin alati kiirem teistest
ülemus maksis rohkem sente
jäin teistele ette ja nad lükkasid mu vette
................... .....
Igatsen
Öös mustas pimedas
Päikest täis liival
Vihmas või tuules
Tormis või põuas
Tunnen Sind siin
Mis siis, et nii kaugel
Siinsamas enda kõrval
Tunnen Sind lähedal
Kas neid silmi sügavaid
Huuli mahedaid
Kas puudutust taevalikku
Või hoopis südant nii puhast
Seda ei tea
Aga tean vaid, et igatsen
Igatsen ja mäletan
Kuidas Sind armastan
Meeletused sinuga
Tahan olla sinuga koos
nagu oli selles loos.
Mäletan neid kirglikke suudlusi
ja meeleheitlikke püüdlusi.
Pidin valetama Temale
ja oma emale.
Sinusse armusin ma kõrvuni,
nüüd kisub tee põrguni.
Me ei saa enam koos olla,
millega ennast - sind solvan.
Tahan meeletusi teha
ja tunda enda kõrval sinu keha.
Mängides sinu huultega,
tundub aeg lendavat põhja tuultega.
Kahju, et kõik nii läks
ja käis see kõva laks.
Tahan alati olla sinuga,
ning sina võib olla minuga.
Ma armastan sind.
Kas sina ka mind?
lõppvaatlus
mööd verivat-halli tänavat
ööuledes lahkun sinust,
tundes veel piha ümber käsi
ja neid rohevaid silmi endal
Mäletad,
noid öödega täidetuid suudlusi,
nii et õhulegi ei jäänud ruumi?
Mäletad,
noid kuupalgel lausutud
meest tilkuvaid sõnu?
Mina mäletan
Mälestus
Kui kunagi nägin ma unes sind,
siis kangastub kohe mu meeles
su südame tukse ja armas hing,
kes minule tuntud on viimasest elust.
Su hingust ma mäletan, säravaid silmi,
su hellust ja õrnusi… kohtingu tunde...
sult kingitud kauneid ja ilusaid lilli…
ja minul su vastu nii sügavaid tundeid…
Ses maailmas jälle ma kohtasin armu,
kuid hetkiti raske on saatuse pööre:
sa tundsid, et teadnud mind kunagi ammu,
ja siiski läks mööda kui õhtune loode.
Ma ikkagi tean, sa ei kadunud uttu,
ei katkesta sidemeid hingede vahel…
Sa meenutad mind, ja kui hõreneb udu,
s .....
Miks näen sind ikka unes,
miks kummitad sa mind?
Mäletan ikka su põse pune,
tahaksin kõvasti kallistada sind.
Sooviksin rääkida sulle palju,
kuid sa enam ei kuule mind.
Sooviksin rääkida sulle nalju,
kuid iial ei kuule naermas sind.
Miks ei suuda unustada sind,
miks ikka veel unistan sinust?
Miks need tunded valdavad mind,
Miks pidid eemalduma minust?
Tean, et haiget tegin sulle.
Tea, et olen alati sinust hoolind.
Mu süda kuulub endiselt sulle,
Ma siiani sinust siiralt hoolin.
Pean unustama
Mäletan seda päeva veel,
kui olid pargi poole teel.
Sind vaatama jäin,
kuid peagi olid see kõik läinud.
Sind igatsema jäänud ma,
ja sinuta olla ei tahaks ka.
Kuid pean
ja oma mõtted paika sean.
Teen omale selgeks midagi,
et sind pole kunagi olnud eal.
Tammsaare pargis seal
ning sinust pole olnud mu mõtetes ridagi.