Sõnale mõtisklus leiti 66 luuletust
Hommikusse
Vaikselt ärkan hommikusse
kallimaga mõtetes...
Hoian sind, mu armas, kaisus
armastuse võtetes.
Unes nägin poodud neidu
kiigeplatsi raamile...
Palvetan, et aitaks inglid -
ehk ta jõuab praamile.
Kurbusega näen, et sama
Postimehes uudis:
palub pere annetusi
varjupaika kuudis...
Tõusin tasa hommikusse,
ärganuna varem...
Ja tunnen, et on maailm täna
tuhat kordi parem.
(Pühendus: RIP Eva Elise Oll)
/Mari*Uri/
Milleks meile see valguse lein
Pikk ja põhjalik pimedus
Vallutab meeled ja keeled
Saaks sooja ja valgust
Tuleks kevad
Uus algus....
Küll tuleb
Kuid enne naudime antut
Hõbekandikul kantut
Põhjatut avarust väljas ja sees
Tähtede sära pimedas vees
Kahvatut kuukiirt
Ja pimedat pehmust
Enese ehtsust
Ja ülimat tõde
Pimedus on valguse õde
Vaata
Kuis pimedas säravad tuled
Inimmeel mõtiskleb enam
Tähine taevas on kenam
Pimedus paitab ja peidab
Küünlaleek seinale heidab
Varje,mis tantsivad tangot
Sumbudes raugesse hinge
Mis avardund enese sisse
Ilus see õhtu
See tants
Ja see vein
Mil .....
Tänavad
Kõndides tänaval, vaadates üles
Jälgies inimesi, läheb mõte uitama.
Kes nad on ja milline on nende lugu?
Elu on ime, ja kokkusattumus,
Et mõnest inimesest möödudes
Satub sinu pilk ja mõte temale.
See peatub seal vaid mõne sekundi
Ning peagi unustad ta
Ja temast saab vaid inimene kellest möödusid tänaval.
Kuid ka tal on oma lugu,
Oma siht, oma elutee.
Kuhu suunas astub ta küll tänaval?
Millise ukse ta avab? Kes teda ootab?
Võid ju küll mõtiskelda kuhu tõttab võõras,
Kuid siiski jääb see teadmata
Ja varsti ta unustad,
Sest sinul on Sinu tee,
Temal on .....
Hullus ajas
Kaheteistaastane kriminaal,
kinnises osakonnas,
nutmas.
Nutmas taga oma hoolitsevat õde,
kallis õeke aitaks teda,
Küsiti sult, tahad sa keda?
Arvasid et olen sind jätnud,
meie pisikesed mälestused maha matnud.
Kuid ei - ta ei ole sind jätnud,
ta otsib sind hullunult,
võttis vastu teate hirmunult.
Nüüd mil teab ta tõde,
tahab olla iga sekund sinu õde.
Lootsin, et ei lahku sa iial minu kõrvalt, aga tead ? Sind rööviti minu juurest.
Nüüd pean maha matma kõik mälestused,
tundsin pisteliselt valu mis torkis südames.
Meenub hetk mil olid veel kindlalt hällis,
.....
Vahest kurb on meel
Kodu on puhas, korras ja vaiknegi,
liialt vaikne, et hakkab kõrvadele,
toob nutuvõru hingele.
Inimesi tahaks näha vahest rohkemgi,
näha nende toimetusi, siblimisi,
üksi poleks siis.
Lapsed ammu pesast läinud,
kaugel on nad siit.
Kuskilt kaugelt kostub kõrvu,
pääsukeste vidiit, vidiit!
Rahutus
Kas kusagilt on paistmas valgus?
Kas selguseks jagub veel ruumi?
Kas tõesti see kõik on alles algus?
Kas peatada annab sõjatuuli?
On küsimusi palju ning mõtteid kahtlevaid,
maailm hüüab valjult, et kõik see lõppeks vaid,
lootes kuulda viimaks mõistuse ja rahu häält,
sest kaua võib veel viia rahvast surma piiri pealt?
Kaua vaadatakse pealt, kuidas üks on tapmas teist
käsust hoolimatu poolt, lootuses, et veel üks võit
on väärt nii palju elusid, et ego kasvatada,
jättes nutma peresid, keda surm on lahutamas?
- Tarmo Selter -
2022
Mõtisklusi vihmasajus
Kord vihmasajus taevast nii tumedat,
silmitsen sumedat valgust jubedat.
Sulgedes silmad, kõndida lennates.
Kadunud hingi, kordi veel emmates.
Põigates kohtades, radadel vanadel.
Surudes ohtratel, emotsioonidel sadadel.
Kohates jälle, tuntud tundmata teid,
et kuulata uuesti vanu kuulatud ei’d.
Erinevad inimesed, rajad, sp pole enam teid…ja mõndasi neid.
Ära kurvasta…varsti pole ka meid.
Tuli praksub
Tuli praksub kaminas
ahjusuus on priske jõulupraad
Jõuluglögist punetaval palgel
saadan taeva poole oma palved
Laualt napsan apelsini-koorin
kuusepuult üht piparkooki noolin
Mis muuta küll saan
või tahan oma elus?
Sel jõulukuul on mõelda veidi valus
Ma ei kao kuskile
Ma ei kao kuskile -
ütles kord loomaomanik
äsja leitud loomakesele
kellest sai peagi uus üürnik
Päevadest saadud nädalad ja ka kuud möödusid
Pererahvas oli läinud, nad teise kohta elama asusid
Loomake oli jäetud aga üksinda maha
Ta vaid mõtles - ei keegi teda tegelikult taha
Ma ei kao kuskile -
ütles kord mälu oma inimesele
Inimene pimesi ka uskus
kuid aastate pärast koputas uksele Saatus
Inimesele diagnoositi Alzheimer
mäluke oli sunniviisiliselt minema aetud
justnagu tormipoisiga mänginud paber
mitte midagi polnud enam alles, vaid maha maetud
Me ei kao ku .....
Mälestuste radadel
Ojake end kinni katnud
jääkaanega,
vulisema hakkab jälle,
Sooja päiksekiirega.
Pehme lumetekk
on katteks,
põllul,aasadel,
pekitükk on ära külmund,
rasvatihastel.
Teeveeres üksik talu,
aknad pimedad,
ei ühte jälge,sõidurada,
pole nähtaval.
Vana vares aiapostil
sulgi kohendab,
pakane ei ole teda
ära näpistand.
Tõmban kaelast
sooja salli,
kuum on südamel,
linnakärast olen eemal
täna kaua veel.