Sõnale nap leiti 471 luuletust
Lõpupidu
Näpust tõmmatud said pinnud -
selles ringleb sirav sõrmus.
Lennugeenidega linnud
pole maandatavad põrmus.
Kogupaugust lahvab õhku
nende tihe-tore parv,
suurenedes ühe-haaval
lugematuks paisub arv.
Õppides ja õpetades
kasvab kõigil silmasära…
Järgmist astet lõpetades
rõõmuga sealt lendad ära!
/Mari*Uri/
Tundmatu atmosfäär
Pistad käe tundmatusse atmosfääri
Seal elab ta oma elu
viskab näppu,
on pingsalt rusikas
või heldimusest viipab rahulolevalt
valge kinnas käes.
Üha enam tõmbab ta enda poole.
Esialgu võtab käe,
lõpuks kogu keha.
Keha elab oma elu, mida
maalib enesele esialgu tundmatu kunstnik,
keda ise veel ei tunne.
Kes on olemas
Mille värve ja
nende imelist mängu on kokku sulades tunda.
Sündmus
vahutav lehemere küllus
jahedalt tumeroheline oleng
kõik januneb ja möllab
tormised lained on tuules
pekslevad linnud ja see
kõrvu lukustav mürin
pihlakas jääb vait
eemalt kannapöördest
lehvib kask oma vihmatantsu
välgust lendavad kolm lindu
puhkev roos, puhvis põõsad
teravad torkeid plekikirin
värske mattev õhk ja juba
ta nutab oma nuttu
kõik sai vabaks
see valu mis lööb hetkeks
läbi lihast luust
hullud üha rohkem
pigistad viimsegi mis su sees
vaikselt kerib nututantsu
ärkab valu mis su sees
nagu süst närvi ja juba
tantsingi selles vih .....
Talvine
Keskhommik. Pärlid sädelevad lumel
Mu meel on tusane ja tume
On kõik nii vaikne värelev ja valus
On kõik need lapsepõlvelumed mälus
Puu heidab hõbedasi varje maale
Ei suuda mõtelda ma muule
Kui karges hetkes kaduvale heale
Mis sunnib külmavalus näppe murdma
Mis paneb talvepakast hinges tundma
Mis jäätab hinge, mõtted, teod ja tahte
Ning jätab jäiseid tuimi saari elulahte
Kas suudab sulatada kevadine päike
Neid kuhilaid kui saadab neile läike
Ta märtsi lõpus või aprilli alul
Ma loodan, anun, usun, palun
Mis üle jääb
On südatalv
On kaamos
.....
Sügisele
Pärlendavad vihmapisarad
Pihlapuu punavail kobarail
See on sügise kingitus
Päikesekuld jalge all
Pilvesäbrud pea kohal
Sügis ma ei armastanud sind varem
Aga täna ma armastan
Täna imetlen sinu heldeid käsi
Peidad lehtede vahele kuldrenette
Riputad pliidi kohale piparmünti
Kööki tood sooja moosi lõhna
Ja kaminasse õdusalt praksuvad tulekeeled
Tagasi kodukollete ette
Kutsud väsinud rändajad suveteilt
Sa oled suur võlur
Kord naeratad ara päikesekiirena
Paitades viljade punapõski
Kord sajad puhta veena
Poristele treppidele
Ja koputad oma kurba meloodiat aknaile .....
Öine peitus
Tühjas pargis kõnnib kõle nukrus
Raagus puudel kössitavad hakid
Veidi vaske kõlisedes kukrus
Sammukaja rütmi pooleks hakib
Linn on tardund nõiduslikus õudusunes
Sellel hetkel mil ma katkestan ta rahu
Kell taob tornis tunde unine ja kume
Mingil moel see lummus minusse ei mahu
Kuu on täna kummaliselt kooljavalge
Mõni täht kui ahvatledes kukub sünki vette
Valus tuul veab oma näppe üle palge
Vari laternate valgel heidab jalge ette
Pole mõtet otsida siit kodumaja
Selles linnas sündinud ma pole
Mida otsin mida oli vaja
Miks ma siia tulin unustanud olen
Kuskil .....
kurblikud mõtted
kurblikud tunduvad mõtted,
sõnu jäänud palju ütlemata.
painab hinge ööd ja päevad
ka tegusid jäi tegemata.
hea, et kõike öelda ei saa
ei oskakski, ei tahakski
raskeks valgunud mu sisemine maa
nagu iseend ei tunnekski.
kõik ennist tabanud on ootamata,
paljugi veel saladuseks jäänud.
elu justkui puutumata,
kui on ületamata käänud.
merily pähnapuu
Andres Arrak
Muidugi legaliseerime prostitutsiooni,
Märgistame kaubamaja uksele litsivaba tsooni.
Korduvalt rõhutades vanimale ametile,
Eesti esi-litsil kutse meeri punasele sametile.
Soomlasi oleks kindlalt pikk list rahul,
Laske rahus trenni teha kristjan Rahnul.
Talendid koju – kus on Roman Valdma,
Ehk on maestro nõus näpunäiteid andma.
Mitu kärbest korraga, tööpuuduse saab korda,
Sotsiaalministeeriumi mitu uut osakonda.
Kuidas muidu sutenööri taltsuda hea va metsalist,
Hoopis uue tähenduse saab siis „peaspetsialist“
Inkasso selga kui tuludeklarit täita ei oska,
Teeme sut .....
Glamuuri karp.
Ooh,pärlid,teemandid, kuld.
Loodan, et keegi ei märka minu parukat.
Glamuur,glamuur,glamuur.
Miks sa küll ei taha tarbida mind?
Mul on sisu,mul on glasuur.
Ooh, versace, briljandid,raha!
Tahan ainult kõike!
Tahan rikkust,kuulsust,ilu hinge taha.
Glamuur,glamuur,glamuur.
Kuulen öösiti enese südamelööke,
ma olen üksik, mul on glasuur.
Ma elan valede maailmas.
Ma elan glamuuri vangistuses.
Kevad sinilille sinises
Ei tea, miks armunud ma taas?
Vist kevad poeb juba põue.
Kuid lumi on ju maas
ja ilmadki ei kisu õue.
Külm näpistab vaikselt tagumikku,
näen lume alt kergelt külmunud lagendikku.
Linnud lendavad meie maale
ning lõõritavad tervele Eestimaale.
Lõõritades ehitava pesa
ja loovad tasapisi pere.
Varsti - varsti hakkab paistma kevadine kesa,
mis paneb poeedil ringi käima vere.
Pungad kikitavad peanuppe
ja varsti korjatakse tuppa nurmenukke.
Kevad sinilille sinises
ning esimene kärbeski juba pinises.
Siniliiliad ja astrid,
mis on kaunid kui delikatessid .....
Loll kõne
Miks pidin taas kõik ära rikkuma
ja sulle helistama.
Mulle meeldis teadmatus
ja sinu sõnapidamatus.
Sinuga rääkides unustasin kõik.
See oli üks tähtsusetu lõik,
mida ma ei pea oluliseks, tähtsaks,
et seda nüüd kellelegi nähvaks.
Miks olen ma rumal,
võiksin olla ju jumal.
Sa oled mulle nii armas
nagu minu väike varvas.
Munadepüha ootel
Pea algab munapüha,
Püha pärib mune üha ;
Ema, tänu ette sulle,
Kui sa värvid mune mulle.
Tahan mune vahetada,
Teistelt teisi vastu saada,
Tahan tikk-tokk tiksu lüüa
Ja ka ise mune süüa.
Mune mul on aina vaja
Kogu munapüha aja;
Ema, hiljem kõik nad maksan,
Töös kui aidata sind jaksan!
Munadepüha rõõm
Siis, kui kevad jõuab ligi,
Päike taeval särab üha,
Ja kui viimaks ometigi
Tuleb palmipuudepüha,
Siis peab meelitama kanu,
Noori tibusid ja vanu,
Et ei oleks pesa tühi
Vastu kalleid munapühi.
Nüüd vast algab kibekiire:
Teha sülti, teha saia.
Toimetustel pole piire,
Joosta poodi, poest majja.
Emal korvis tuhat pakki,
Mitut sorti munalakki.
Mis nüüd muud kui munad patta,
Lakiga siis pärast katta.
Küll on õhinat ja lusti !
Kollast, rohelist ja punast
Värvib Ann ja väike Kusti
Rõõmu tunneb igast munast.
Aga ometigi n .....
Igatsus
Käest sul hoida võisin
ainult ühe viivu.
Kuniks ajavalu karge hetk
mis põletas me olemisse
linnutiibu.
Näpuotstes tunnen veel
su armastuse kaiku.
Sinisilma viimast viivu näol.
Huultel sinu päiksesooja maiku
paitamas mu igatsuse häält.
Sa ei tea, kuid ootan sind
ja enne veel kui lumi langeb puudelt,
enne veel kui suvi suudleb mind,
uueks saab me armastuse puude.
Enne kui sain emaks
Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.
Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.
Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.
Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
.....
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!