Sõnale naudi leiti 173 luuletust
No ei hakka tuju olemagi
Ma valutan ainult selga
muudkui tuleb lund alla
mida peab lükkama, ära pelga
terve tali veel valla;
see asi rohkem ehtne
kui 4. advent täna
on puudu jõulutunne
ma ei kuula teiste head sõna;
sest, kui elab maailm
ühest ajast ja imest teise
kaob vahepeal muu aeg ja ilm
mis möödub kiirelt nagu kivivise;
jätsin jõuluturule minemata
niigi iga aasta seal käinud
koju läinud midagi uut saamata
samat saasta seal näinud;
tõin piparkoogitainast
aga ise ma küpsetada ei viitsi
kõrini selle lõhnast
ja kingitusi teha ka ei raatsi;
mis imesi sa jõuludest ikka sa .....
Imelised päkapikud
Päkapikud imelised
nähtamatult luuravad
igast koduaknast kaunist
sisse piiluda proovivad.
Väsimatud mehikesed
jõuluaega naudivad
trill ja trall käib ümber kuuse
rõõmud aina kasvavad.
Pimedus kui hiilib ligi
taas päkapikud luuravad
kuulavad kõik tasakesi
kas lapsed on head ja kuulekad.
Hopp ja hopp nad ühelt aknalt teisele hüppavad
sussi sisse jäetud soovid
kaasa võtavad
ja jõuluvana juurde tõttavad.
Päeva järel läheb päev
öö järel öö
päeval päkapikud lulli löövad
öösel teevad tööd.
Iga laps kord suureks saab
südamesse jäävad pà .....
Talvenauding
Lasen talve karget lõhna ninasõõrmeisse,
jätan esimesi jälgi valgele lumele.
Pimestavalt valge lumi kisub välja silmavee,
kõik on lage,
ainult valge lumi
sillerdab kaugele, kaugele.
Vaikus hiilib ümberringi,
rahulik on minu meel-.
Süda rinnus ütleb mulle,
et kaunid jõulud on poolel teel.
Lasen talve karget lõhna ninasõõrmeisse,
sammun oma jälgipidi tagasi kärasse.
Tuisulumes
Tuisulumes lenneldes
saab ikka ära eksida,
kui kuuma vere vemmeldes
Sa lihtsalt lendad ringi,
kiirustades võid Sa ennast
kuskil ära kõksida,
lumehangest leida võid ka
teisi kadund´ hingi.
Lumi, see on kerge, kohev,
naer see tuleb suule,
tahaks minna õue kohe,
mõtlemata muule,
sest on tuisulumes põnev,
helbeid lendleb ringi,
eriti kui tuul see tuleb,
peidab lumme kingi.
Talverõõme nautides
nii tihti kaovad meelest
mured argipäevadest,
mis elu toonud teele,
hing see leiab vabaduse,
süda rõõmust hõiskab,
tekivad siis naeratused,,
las see lumi tuiska .....
Jah
ei taha naist ega inimest
kes räägiks mulle ja ütleks mulle seda
mida ma juba tean
ei taha naist
kes algul räägiks mesijuttu
ja siis näägutab ja näägutab
peale seda tuleb uuesti oma mesijutuga
sa tead et see ei vii kuhugi
see lihtsalt aja raiskamine
nii sulle kui ka minule
kuid ma tean naisi
enamus töötab just sellel foonil
ei ole mulle vaja agregaati
kes teeks minust tolbajoobi
naudin elu üksinda
ega saa aru sellest praktikast
et igal mehel peab olema enda näägutaja
suukäärutaja
sest maailmas neid niigi palju
ei olegi vaja abielu
Talveilu
Väljas sajab laia lund
sajab juba terve tund
kogu mets on valges rüüs
talveilu naudin nüüd
Siin ja seal on hõbehärma
vaikus surub ligi maad
lumekapp see aina kallab
ei nüüd lumi otsa saa
Tallan lumist metsarada
jätan jälgi siin ja seal
minu jäljed pole ainsad
valge-pehme lume peal
Mets on ikka olnud püha
püham veel ta jõuluaal'
silmgi aina särab, särab
süda kuusest rõõmu saab
Esimene lumi
Lumi keerutab ja keeb
keerleb ringi sõiduteel
autodel on paksult lund
sadas siis, kui nähti und
Autoklaasil kojamehed
kiirelt lume lükkavad
sõiduteedel, kõnniteedel
sahad ringi vuravad
See on esimene lumi,
mis meeleolu rõõmsaks teeb
sumpan lumes põlvedeni naudin lumerohket teed
Sulama kui hakkab lumi,
siis mul jookseb silmist vesi
nuttu pidama ei saa
nii kurb on olla lumeta
Ööpimeduses
Nii ruttu päev annab alla ööle
ja pimedus valitsema saab.
Vahest pimeduses julgem ongi olla,
nagu hiirtelgi, siis on pidupäev.
Kel hing on must,
see ööpimedust sallib.
Päevavalgust ei ta kannata,
siis haavalehena poeb peitu
ja naudib pimedust teki all.
Taevas põleb
Taevas põleb nüüd hommikul tihti,
kui öösel on härmatand´ maa,
mis katmas on öökülmas pruunistund´ lehti,
öötaevas on selge kuukaar.
Päikesetõusud nii kirevad näivad
just siis, kui on vaikus maa peal,
viimsedki linnud nüüd kaugusse kaovad,
ehk rahu nad leiavad seal.
Naudi taevaseid tähti ja päikesetõusu,
väikseid külmasid hommiku eel,
mis Sinuni jõudmas on silmade kaudu
ajal, mil oled Sa teel.
- Tarmo Selter -
2022
Milleks meile see valguse lein
Pikk ja põhjalik pimedus
Vallutab meeled ja keeled
Saaks sooja ja valgust
Tuleks kevad
Uus algus....
Küll tuleb
Kuid enne naudime antut
Hõbekandikul kantut
Põhjatut avarust väljas ja sees
Tähtede sära pimedas vees
Kahvatut kuukiirt
Ja pimedat pehmust
Enese ehtsust
Ja ülimat tõde
Pimedus on valguse õde
Vaata
Kuis pimedas säravad tuled
Inimmeel mõtiskleb enam
Tähine taevas on kenam
Pimedus paitab ja peidab
Küünlaleek seinale heidab
Varje,mis tantsivad tangot
Sumbudes raugesse hinge
Mis avardund enese sisse
Ilus see õhtu
See tants
Ja see vein
Mil .....
Maani pikk
Mõista mõista, kes see on
seisab püsti, ees uhke koon
aga pole vaja jalgu
eemalt tundub nagu laps esialgu;
aga on täisealine mees
sest ka habe on ees
poseerib pildil ilma käteta
pole kunagi ilma naeratuseta;
hüppab oma varvastega
ja tervitab köntidega
mille otsas on näpukesed
väiksed haralised vorstikesed;
toksib peaga vastu ust
et välja lasta kätea koputust
taob palli puusaga
pole seda teha muuga;
Nick Vujicic tal nimeks
pikalt olnud meemiks
mingi austraalia serblane
phocomelia on ta sündroomiks;
väärarenguga elu ikka naudib
daamiele eriti ta meel .....
Kanarbik
Kanarbik, kas võtad mind enda varju,
kui mul raske on,
kui mu hing sees karjub
ja kõik nii valus on?
Su nõmmikus ruumi on mulle,
palun mahuta ära mind!
Las peidan pea sinu õitesülle,
las naudin meelõhna,
see head teeb mulle.
Nii palju su õitel on mesimumme!
Kanarbik, sa oled hea.
Nii magus mul hinges nüüd on tunne,
Kanarbik, sind tänama pean!
Koolipäevad
Koolipäevad on nii soojad
päike lahkelt naeratab
krõbisevais sügislehtis
täna aina püherdan
Naudin koolipäeva kaunist
süda rõõmust trummeldab
siia jäänud linnukene
oksal õnnest siristab
Tuulekäsi pehmekene
juukseid sasib, silitab
õunapuult ta küpse õuna
mulle sülle raputab
Nii hea on koolipäeva tunne,
kui kõik on hästi lõpuni
ja rahus astuda saab jalg
kooliteel nii rõõmsasti
Hüvastijätt suvega
Juba jätangi hüvasti suvega,
miks kõik nii kurb peab olema?
Jätan hüvasti suve iluga
ta sooja päikest täis südamega.
Naudin veel laksuvaid merelaineid,
heidan pilgu sinitaevasse,
korjan pilliroost hundinuiasid endale.
Püüan leida linnupesi,
kas näen mõnda lindu seal,
askeldamas oma kodus,
oma armsa pesa peal.
Eemalt kostub kõrvu sädin,
kõik linnukesed traadil hoos.
Klu, klu, klu,
kureparve kolmnurk taevas,
lendab piirideta pilvepiiri peal.
Nüüd kössi vajun ma vähekene,
sest kurvaks muutub meel.
Kõik linnud minna lasti,
mul südames on kipitus sees .....
Süü?!
Süütunnet ei ole,
kui Sa tead mida tahad
kui seljas on puhtaks pestud riided
ja su süda on aus ja tõene
eelkõige iseenda vastu
et mitte moonutada tõde
viha ja vimm pole minu teema
jah, võin ägestuda, aga ma ei näe mõtet enam sõjakirvest vedada
ilma, et see muutust ellu viiks
küll olen ma neid kirveid juba vedanud ja loopinud ka
mida vanemaks saad, seda rahumeelsemaks muutub igapäevane samm
mul ei ole vaenu ega vimma
mul ei ole aega isegi mõelda,
sest muu reaalsus võtab oma koha, et luua uut
nauditavamat ja postiivsemat elu
ma ei otsi negatiivsust igast terast .....