Sõnale nes leiti 1450 luuletust (uued)
aprill, kolm tankat
kardan juba neid
öid valgeid mis une mult
võtavad hõõgub
vahel hommikuni kus
padi kukub voodilt tekk
*
hanede tiivalöök
pea kohal õhus
Emajõe luhal
tuletab meelde taeva all
tagasi üleni nüüd kevad
jõest voolavast
valgete pilvedeni ülal
*
nüüd kased hapras
õrnrohelises vines
päev sinitaeva
suures sügavas süles
pea tõstad sellest üles
*
maituli praksub
õhtut täidab lõkkesuits
et eha järve
värvib kodukaku huik
üksik kusagil kaugel
Emal tähtis koht on meie seas
Ema, Sul tähtis koht on meie seas,
Täna õnnesoove tuleb reast.
Iga õnnesoov, mis südamest tuleb Sinu poole,
saavad suure kallistuse ja pai.
Emadepäeva armastus on suur ja lai,
emadepäeval ükski pisar ei ole kibe,
vaid rõõmupisaraid põsilt voolamas näed
ja rinnust valla pääseb õnnelik ohe.
Ja varem õide puhkevad meelespead,
siis sirelid täis on ööbikute laulu.
Emadepäev on ilus, uhke ja hea,
Eesti ema au nagu Eesti lippu,
kõrgel hoidma peab.
Päikene
Loodus kauneid õisi kingib
päikesena heinamaal,
isegi kui taevas pilvi,
õied ikka säravad.
Kui Sa suudad leida hetki,
kauneid õisi enda sees,
ühes päikesega retki
võta ette enda teel.
Sära päikesega kaasa,
kingi kiiri teistele,
ennast avades nii saad Sa
särada kui päikene.
- Tarmo Selter -
2024
jüripäeva tuisk
sajab lund õied
sinilillel päev otsa
põõsa all aias on
sulgunud kevad
tuleks kui vastu tahtmist
talvel ei taha
lasta kuidagi käest lahti
*
aastaid hiljem ärkad
ööl ühel sellest üles
Su käsi ikka veel mu peos
hulgume sihitult tänavatel
meil silmad on unes
sellest vees kurbuseks
saanud meel meil pilvise
taeva all nii lahus on tee
mis ees
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks
Emadepäeva ilu ja sära
Ema silmad on kui säravad tähed,
südames on päikesekuld.
Ema hinges on õrnust ja soojust,
palju rõõmu ja valugi.
Ema õpetussõnu jagab, elust enesest,
aitab, kui elu põrguvalu teeb hingel,
või kui süda murest murtud
ja jõuetus peal on.
Emake on kui taevane ingel,
kellel nii puhas süda ja hing on.
Emadepäeva kringlit kui küpsetan,
siis rosinaid ohtralt sisse raputan
ja oma rosinasilmset ema ma kostitan.
Emade päev saab olema ilus,
siis toomingas õitseb,
ööbik rõõmul laulu laksutab
ja sinitaevas päike kuldses kleidis keerutab.
Siis lilled kaunilt õ .....
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Karu ei saa aru
Lumi sadas maha,
karul meel on paha,
alles tõusis talveunest,
käpa otsas mett ei ole.
Söögilaud on lume all,
mesitaru mõtteis sügaval,
oma jälgedesse karuott upub
kevad ikka kuskil tukub.
Eksinud on lumme karu,
hea, et ilm ei ole maru,
lumeteki all on karu,
muhvigi ei saa ilmast aru.
Teisend*
kui Adam Levine* laulis telefonist,
mida müntidega täita
siis ma nägin korduvalt ja kordvualt unes
kuidas valin numbrit ja helistan kellelegi
keda ma igapäev ei näe
lahkuminek rebis mind tükkideks
nagu paberihunt teeb seda paberiga
kõigist nendest mõtetest,
mis viisid aina tumedama jõe rüppe
leidsin kirjandusest toe
aina süngemad ja süngemad teosed
et ka iseneese hing purgatooriumis puhastuks
ma ei leppinud sellega kunagi
nii nagu kinnipeetu
oli minus mingi loll lohutus, mingi teadmine
see pole kõik,
kuigi tollal tundus ka rõdult alla hüppamine
hea ideena
.....
Vinguviiul
Poiste vetsus hääled valjud
see koht, kus käivad paljud
ei tea iial, mida sealt leiad
saladusi, mida hoiad;
ja pask tuju pole häbiasi
pubekad ära ei väsi
potil istudes teha suitsu
või panna ära matsu;
ja ma kuulsin täishäälikuid
neid eriti õnnetuid
aaa,eee,iii,ooo,uuu
ukse avan, seal ammuli suu;
poisil, kes itke peab
omale noaga lõikeid seab
mis nagu poogen randmel
masendus peal tema andmel;
ja veenid on nagu keeled
mida tõmmates lahti meeled
oma jäsemel instrumenti mängib
punast mahla välja sorgib;
vinguviiul on siis
kui eneselõikus on viis
n .....
ah, neid
ah neid valgeid öid
kui valgus päevast
öösse mina ei taha
päiksehõõg ei jäta
tunde maha meel
värvidest ja õitest
saada ei taha vabaks
jääb puutumata voodi
kiljub õnnest hetk
kui kasel lõhnab
suvevihmast leht
sealpool seda silmapiiri
me kohtume emmates
veel mu arm
haihtunud me ümber
siis see aeg on karm
elu võimas hurm
ei usugi kui päike
nõnda kuldselt päeva
voolab igat lehte
lille joodab taeva all
on kevad elu võimas
hurm et ilmas võimalik
on surm ilm ise
üleni vaid katki hetki
leinav üksnes kurb
pühapäev
kui vähe vajab
inimene et olla õnnelik
kuulata talv otsa
jääs kinni olnud
lainete loksumist
vastu paadi serva
päikese voolamist
soontes hõõguma
verre
kure nokaplaginat
vana haava otsas
oma pessa jõudes
ammu seda niimoodi
endasse pole ahmind
kui hommik .....