Sõnale ngistus leiti 16 luuletust
Tähtis... sina... tee
Öeldakse
tähtis pole sihtkoht
tähtis on tee
Teest veel tähtsamad
on löökaugud
siis võib olla kevade
Siis võib
võibolla maurata
võib võibolla tükke teha
võib sind unedes kimbutada
Võin kõike mis keelel
mis meelel
mis seintele soditud
Võin sind- võin ennast
südame kujulise ukseavaga
üksikkambrisse lukustada
naljaviluks
Võin auke vältides
joobnuna vingerdada
võin valehäbi tundmata
neisse kukkuda
Sisse kukkudes vaid muiatakse
tähendusrikkalt kaasatundvalt
et ju see oli vältimatu
paratamatu
Tean kuhu lähen
aga pean meeles ka tähtsa .....
Jõulud
Ole muremõtteist vaba
Kasvõi selle jõuluaja
Raske see küll olla võib
Äng tuleb peale jõuludel
Ära lase ängistusel
oma tuju rikkuda
Tee üks väike kingikene
sellel' keda armastad
Usu jõuludesse suurde
Usu iseendasse
Koonda mõtted kuusepuule
Rahulikku jõuluaega sulle!
Süsteemne surmaarmastus!!!
Kui süsteem vangub kaldu
Kui ausus on kadunud
Ja inimeste hukkamõist
Saab ristilöödud heategu
Saabub valus painaja
See kohutav hingepiin ja valu
Kui elud otsas ja lõppemas
Kui enam ei jaksa, kui valgus on tühjus
Kui pimedus paitab su hinge
Kui ängistus halvab su teadvuse
Saabub igavene halvakspanu
Sa hukkud ja sured!!!
Kõrgete sinimägede taha
Sa sügavusse vaid uppud!
Saabub igavene Vabadus!!!
Saabub lunastus ja õnn!!!
Saabub Surm!!
Kui kaunis, kui ihaldus
Kui leevendav hurm!!!
Vaba sõna
President sind teavitab,
et sõna on meil vaba.
Kuid, kui sa seda kasutad,
siis valvas pilk sind tabab.
Rääkida ju kõike võid,
mis sõnu iganes sa tahad.
On ainult mõned erandid.
Neid ütled - oled paha.
Nii näiteks pole ilus üldse
kommuniste saata ahju.
Et eurosaadik nõnda ütles,
meil sellest kõigil väga kahju.
Sa ole ettevaatlik juhul
kui teemadeks on vandid,
moslemid ja naised,
geid, Aafrika migrandid.
Kui sinu kõnes pole headust
ja vaenu tajub kohtunik,
siis appi tuleb Kaja seadus:
kolm aastat vangistus on pikk.
Kurbus
Lehed paljaks pöetud tammepuul,
eluväsimusest tekkinud on küür.
Oksad harali kui otsiks kaitset ta,
puust välja voolab mahla,lörinal.
Juured välja ulatuvad mustast mullast,
ladvanupp ei jõua taevani.
Vihmapilvest aina kallab,kallab,
joodab vana tamme lõpuni.
Tunnen kurgus nutumaiku,
ängistus on südamel.
Lasen oma pisara,
põselt alla voolama.
Klaasist süda
Endast andmata teisest nõudmas parimust,
Nina pidi veetud narritud, vassitud,
Kadedalt pealt passitud, käitutud vastikult,
Uskumatta karistust,jäänud puudu taevane haritus,
Suurem segadus saatmas igas valikus,
Tänase päeva valgus igavikku vangistus,
Klaasist seinad, kullast süda,
Maailm seisab, valmivas ema üsas,
Klaasist seinad, kullast süda,
Kartes tõde leida, tuult vaid püüdmas,
Klaasist seinad, kullast süda
Lõikan seda mida külvan,
Klaasist seinad, kullast süda,
Ehk peaksingi hinge kuradile müüma
Klaasist seinad, kullast süda
Üllatunud, pragude vahelt vai .....
Kuristiku serval
Kuristiku serval ammu
oled enesega.
Edasi ei ühtki sammu,
tundud ebalevat.
Käed sul kütkeis, kinni seotud.
Silmadki sundima suletud.
Ühel pool on kaos ja hirm,
teisel vabadus ning arm.
Ümber pöörata ei saa -
seal vaid minevikuvarjud.
Suunda valida ei tea,
sa ängistusest karjud.
Võin su vastu olla hea
ning ulatada käe.
Kuid olen aus, et ma ei tea,
kas ise rohkem näen.
Mina võingi olla see,
kes sind ahastusse rihib
teisalt äkki sama tee,
meil tuleviku kingib.
nädal
mida ma kyll otsin
kuhu ma kyll pyrin
õhust ei saa kulda
ja tyhjast see ei alga
päevast päeva
aina maha jään ma
tahaks näha veidi vaeva
et saada kätte vähemaltki midagi
yyratust rahataevast
päevast päeva
kuulan teisi,
et ennast tappa
nad ei näinud vaeva
aga ikka juurde annan neile seda aega
minu omast, mida raiskan
aga äkki nyyd?
Äkki siit?
Äkki uus leht
Paljastab kõike ja räägib edasi
Või jään ma?
Aina sedasi…
-Reijo Roos-
2019
inimkogum
ühel juhuslikul hommikul see juhtus
lagunesin spirituaalselt täiesti koost
südames oli momentaalselt elutuli kustund
säilitamata endast ainsatki iseloomujoont -
maailmaga võidu... põlevana ajaliiva joost.
pilkudes peegeldumas eksisteerimine sisutühi
monotoonseid igapäeva liigutusi tegev väliskest
segadusttekitavate tunnete ajendil ajulühis
medikamentide abistavas vangistuses mõtetest
vabanemiseks... et neist saaks möödaniku süsi.
----------------------------------------------
kuidas.. kuidas see juhtus... korrutades küsid
kliinilises sisemises koomas masinat .....
olen unetu
Läbi pimedate ööde
keha ja hing on -
väsinud kandmast
igatsust tundmatut.
Ei tule und
iga tund
minut, sekund
leian end
lämmatavas
ängistuses.
Avada silmad
mustvalges
maailmas sest
minu kunstnik
sooritas enesetapu.
Värve segades
emotsioone värvides
igatsus tundmatu
jääb valgeks
nagu paberileht
sõnadeta ootamas
õiget hetke
ootan mina
kedagi kellega
jagada sama
igatsust.
Siis poleks
need unetud
ööd niisama
välja mõeldud.
varjud
Pikaldased moonutatud
mustad varjud mu ees
jalgealuse on neelanud
vajuv liiv...
Keel on sõlmes
tundmatud rajad
valu vaid hinges -
tasa mu hinges kajab.
Rebitud vanad haavad lahti
seisan alasti valehäbis
oma enese pattude kambris
lõikav külm keha läbib.
Karjeid ei kostu
ruum on summutatud
süda kasvanud rohtu
tunnetest ammendatud
olen sattunud mineviku
meenutuste vangistuse ohtu.
Pikaldased moonutatud
mustad varjud külla
mu juurde leidnud tee
end olen korduvalt
nende eest peitnud
olen oma unelmatesse.
Ma tunnen...
Ma tunnen lõhkemas südant.
Nii suures ängistuses on meel.
Sind meeletult meeletult vajan,
et saaks täiustatud mu täiuslikkus.
Vastukaaluks äkkvihale sisemuses
sinu õrnad joovastavad maneerid.
Lootuses leida end unistustest,
raputan maha eelneva loomuse.
Teadvat sinust õhkuvast kirest,
läidetud nii äkki ja ootamatult.
Kas suudad seista nii truuult
vastu tundele, mis süttinud on?
Uskudes vaid iidset tõdemust
laidad maha mõtte ainsamagi,
et pöörduda meiegi õnn võiks
ning ristuksid teed, mis paralleelsed näinud.
Ses lootuses vaid ma elu tunnen,
joobnuna .....
Vale
Tahaks kirjutada meie lugu,
sõnadesse panna tunded.
Suudelda su sooju käsi,
kui need minu ümber.
Öösse vajuda koos sinuga,
me kahe saladusse.
Silitada sinu keha,
moodustame mustreid.
Su silmadesse ärgata,
ma soovin iga hetk.
Su mõtteis jalutaksin,
kaunis unistuse retk.
Põgenen reaalsusest,
vangistuse trellidest.
Naudin valet sinuga,
me koosneme kristallidest.
Glamuuri karp.
Ooh,pärlid,teemandid, kuld.
Loodan, et keegi ei märka minu parukat.
Glamuur,glamuur,glamuur.
Miks sa küll ei taha tarbida mind?
Mul on sisu,mul on glasuur.
Ooh, versace, briljandid,raha!
Tahan ainult kõike!
Tahan rikkust,kuulsust,ilu hinge taha.
Glamuur,glamuur,glamuur.
Kuulen öösiti enese südamelööke,
ma olen üksik, mul on glasuur.
Ma elan valede maailmas.
Ma elan glamuuri vangistuses.
paine
Unenäod mind painavad.
Miks kordub see sama ängistus-
aina veel ja veel.. veel ja veel.
Kuis saada lahti neist mõtteist,
mis teevad mu tuimaks, üksluiseks.
Ma otsin, süüvin sügavustesse,
püüan lahti mõtestada omaenese mõistust.
Kas on miskit halba tulekul?
Miks tunnen end kui needuse all,
suutmata leida lahendust.
Taevas on pilvine,
sajab.
Ei näe enam mõtet
murda läbi keerdkäikudest,
mis painavad mu meeli.
Olen üksi,
üksi oma labürindis,
leidmata väljapääsu.
Kas ongi see mu saatus,
olla aheldatud?