Sõnale niit leiti 56 luuletust (copied)
Helesinine massaažilaud
Sa oled pikali
Ja massaažilaud on sinine
Helesinine
Ja sa ootad
Kuni ta tuleb
Ja sa ootad
Ja sa näed
Et lina su all
Selle koemuster on tohutu kui seda lähedalt vaatad
Iga niit on nagu köis.
....
Sa tunned käsi
Aga teistmoodi
Ja soojust
Aga teistmoodi
Nagu polekski midagi
Või oleks tuuleõhk toas
Sa tunned mu pikki juukseid
Oma õlal
Ja sa tunned
Et ma istun su peal
Ja sa tunned mu keelt oma kõrvas
Ja mu lõhna
Ja hingamist
Ja sa keerad end ringi
Ja vaatad mu silmadesse otse
Ja näed mind
Ja ma istun su kõhul
Ja sa ikka näed mind
Ja ma tulen su juurde
.....
Emale
Sa emale võid rahus viia lilli
igal ajal, kui Sul vaid on soov
kallistada, teha väikse kingi
või iseennast hoopis kingiks too.
Sa emale võid ikka teha kalli,
on ema kaisus turvaline, soe,
ta rõõmsamaks teeb argipäevad hallid,
kui Sa talle ikka kaissu poed.
Sa ikka mõtle oma ema peale,
kes hoolitses ja oli olemas,
kui olid väike, haaval puhus peale,
ja suurena Sind oli toetamas.
Sa hoia ema, ära unusta
ka siis, kui elu viib Sind ära siit,
ta Sinu jaoks on ikka olemas
nii kaua kuni katkeb elu niit.
- Tarmo Selter -
2023
Eelmiste elude mälestus tõlkes
Sa tuled vaikselt öös
Mu juurde kui teadvuse tuul
Keerutades mälestuste tolmu
Hinge teadvuses ammu unustatud käikudes
Kus ekslen üksinda oma mälestuste rajal
Sinu nähtamatud käed
Seovad sallina mälestuste niite
Põimivad puulehtedest pärgasid…
Nüüd oled sa tuul
Mis libiseb üle mu näo
Mida tunnen suudlusena oma suul…
Eestimaa on minu kodu
Eestimaal ma kasvand üles,
niitude ja aasade süles.
Meri, mis nii suur ja lai,
elu lahutamatuks osaks sai.
Mererand ja kajakad merel,
kalalaevad, kajakate kisa järel.
Ei unusta ma majakat, mis merel vilkumas,
ega väsinud südant, mis ootamas.
Eestimaa uhkuseks on hiied,
pühad paigad kaunil kodumaal.
Sinitaevas ilu juurde annab,
oma südames ma kallist Eestit kannan.
Ämblikuvõrk
Ämblik siidiniite veab,
kavalalt võrku üles seab,
siidiniidist hõbedaselt sädelev võrk on ilus,
väga peenelt punutud,
puude vilus.
Ämblik kaheksa jalaga,
kust küll niite võlub ta?
ämblikul on oma plaan,
ta ei ela võrgu peal,
peibutuseks võrk on kootud,
kärbsed,putukad on ta ootus.
Vahest mett täis mesilane,
langeb tema püünisesse,
mesimumm meepaunaga,
mesitarusse tahtis lennata,
ämblikul nüüd rutt on taga,
vaja uut meisterdada.
Issanda loomaaed
Minu nimi on Eesti
seisan lumel majast väljas
nädalaid on löödud mesti
et uut kooseisu rahvas vajas;
on hääli mu 2 ketikoera seas
nimeks Mart ja Martin
tumesinist karva ja kaabud peas
mis nad käravad, ma vaatasin;
Riigikogu ehk õues mu suurel tammel
kellele ülesse haugutakse: "Kaja! Kaja! Kaja!"
on nimeks sellel oraval sinisel
keda mu lemmikutel ära süüa vaja;
tal kaasas käbid, ehk rahva raha
mida oma pesasse toob
Issanda Loomaias kisa on paha
et näriline käske loob;
vähe sellest, kuulsin müttamas
ühte pilusilmset ninasarvikut
kelle kabjad raudsed T .....
Andreile mõeldes
kallis sõber ei sul
tule enam vastu
hõlmad valla
õnnevõtmed taskus
ette jäi ta surma vikatile
nüüd vaid kivilt loen ta nime
ainult mälu niitepidi
hoiab sind veel kinni
hoiab haljalt elu ligi
öös su ümber plingib
astub üle surma piirist
hetki olnuid kingib
"Breakfast at Tiffany's"
sinu naeratus
kombineeritud valguses ühildub
punaste sümbioos
just nagu põimuksid nad teinteise ümber
nii naerus kui ka vihas
ei karda öelda, ei karda jääda tagasihoidlikuks
sõbrad, kes armastavad sind luu üdini välja
igal hommikul
kui ärkad nende kõrval
või avastad, et nad on magama vajunud sinu sofal
need on need, kallid
keda hoiad ka siis, kui endal käed on külmad
--
armastus paneb naeratama
ja isegi kassid ei saa aru, mida ajan
kombineeritud jõud ja kombineeritud tugevus
ainuke, kes teab
et saan tema kõrval seista võrdselt
ei pea ennast .....
Liblikas trellidel ...
Tahaks rõõmust valju hõisata,
väike - liblikas olla , kevadest.
Tuulel soojal kanda end lasta,
üle metsadest , jõgede veest.
Vaid lennul tunned end vaba,
maine piir tõkked kõik kaoks.
Hõljuks voore ja niitude taha,
kuhu päikene loojakul vajuks.
Tõuseks kõrgele , taevani üles,
näeks igatsus õnnemaa randa.
Üle mere kui tiib jõuaks kanda,
lootus kustumas lainete süles.
Hansi!!!
Eesel
Väiksed asjad suureks puhud
nagu seebimullid,
sigadele ette söödad
puhtad heinarullid,
tühjad asjad täis kõik teed,
ajad upakile –
väärtuslikud minutid
jätad ripakile…
Kui ei tea, mis niit, mis nõel
ja kumb käib kumma taha,
siis kaamel jäta rahule!
Nii astud eeslilt maha.
/Mari*Uri/
Õlleraha
Tõmban õllel korgi maha
ja loen üle euroraha
millest osa kukkub maha
korjan üles euroraha
kes siis pillab raha maha
eriti veel euroraha
istun mätta peale maha
hakkan lugema ma raha
ja siis kukkub pudel maha
kes siis nii nüüd raiskab raha
õnneks ei läind õlut maha
niigi napib hetkel raha
suunan pilgu ette maha
ja näen maas on veel üks raha
õlu niitnud mind vist maha
see on kork, mitte raha!!
Armu Täis Päevad
isa sinine tööpluus
eestimaa suvepäikese käes pleekinud
ja punasesõstra moosist
ema poolt kiiruga segatud morss
tarbeklaasi kannus
enne lähenevat äikest
kiiruga rüübatud
töö lõpetatud
kui rasked vihmapiisad
panid kruusase külavahetee aurama
ja muutsid eterniitkatused tumedaks
ema armu täis silmad
vaatamas järele pühapäevasele bussile
mis mind ikka viis
ja vahel ka tõi
sealt ma tulin oma kolme õlekõrrega
märgates et mõnel polnud ühtegi
aga ise helistasin juba varsti sõbrale
06.01.24.