Sõnale niit leiti 56 luuletust (pop)
Soojad sõnad
Üles korjan soojad sõnad,
kokku hingan killud-mõrad...
Enam Niitšet ma ei loe -
olen avand teise poe.
Järgimise jälgi näen:
mõtte avastust ja kadu,
korjumise kurba koormat,
kadeduse põrmjat ladu.
Jüngri särk on pahupidi,
kaabu kuklast kukkumas –
huuled kuivad nurkadeni,
pere-semud hukkumas.
Tulgu taevas appi neile,
kel on jäänud tuge vähe
ja ka neile, kes ei palu
ega rännakule lähe.
/Mari*Uri/
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Õlleraha
Tõmban õllel korgi maha
ja loen üle euroraha
millest osa kukkub maha
korjan üles euroraha
kes siis pillab raha maha
eriti veel euroraha
istun mätta peale maha
hakkan lugema ma raha
ja siis kukkub pudel maha
kes siis nii nüüd raiskab raha
õnneks ei läind õlut maha
niigi napib hetkel raha
suunan pilgu ette maha
ja näen maas on veel üks raha
õlu niitnud mind vist maha
see on kork, mitte raha!!
Õige viis
Kes ma olen
kust ma tulen
kuhu lähen siit
kurvi taga olemas ehk
mõni mõistlik viit
Palju kordi
olen juba
liialt kaldund teelt
kuigi mõistan kosmopoli-
tiivselt mitut keelt
Jaga mulle oma süda
kaasa talismaniks
et ma seekord
täpse suuna
ja kompassi valiks
Tahan näha läbi seinte
lõigata kõik nurgad
minna vastu lootusetust
köita rahvahulgad
õnnistada inimesi
nagu nähtud ette
usaldades - löömata
hirmu-risti ette
Kes ma olen
kust ma tulen
kuhu liigun siit
sõber - ainult südamega
kuulen õiget viit
mis vilistades viitab
kus on labürindiniit –
.....
Liblikas trellidel ...
Tahaks rõõmust valju hõisata,
väike - liblikas olla , kevadest.
Tuulel soojal kanda end lasta,
üle metsadest , jõgede veest.
Vaid lennul tunned end vaba,
maine piir tõkked kõik kaoks.
Hõljuks voore ja niitude taha,
kuhu päikene loojakul vajuks.
Tõuseks kõrgele , taevani üles,
näeks igatsus õnnemaa randa.
Üle mere kui tiib jõuaks kanda,
lootus kustumas lainete süles.
Hansi!!!
Eesel
Väiksed asjad suureks puhud
nagu seebimullid,
sigadele ette söödad
puhtad heinarullid,
tühjad asjad täis kõik teed,
ajad upakile –
väärtuslikud minutid
jätad ripakile…
Kui ei tea, mis niit, mis nõel
ja kumb käib kumma taha,
siis kaamel jäta rahule!
Nii astud eeslilt maha.
/Mari*Uri/
Luuletajale
Mis teeb paduvabast värsist
luuletuse?
Kes loob rajuräsus ilmast
tuuletuse? –
nii et peatub inimene,
seiskub hing?
Võlub nii, et punktipipar
tundub ring –
nii et sõnadel on äkki
ruum ja vahe,
nii et korraga on tundeil
tuum ja tahe?
Ega riimgi ole võsas
puude raiumine…
Miskit mõtlematut eeldab
sisuks laiumine…
Ole tänatud siin,
armas luuletaja!
Sinu keelemeelt meil
oli
ja on vaja.
(Pühendus: in memoriam Ellen Niit)
/Mari*Uri/
Taline külaline
Viit, viit!
Oh kui külm on nurm ja niit!
Kas saan terakese siit?
Tulin kurja külma käest,
värisen veel tormi väest.
Viit, viit!
Viit, viit!
Lend’sin läbi tervet hiit,
viit, viit!
Juba vara koiduga:
midagi ei leidnud ma –
viit, viit!
Viit, viit!
Eile oli tormisõit!
Mitu, mitu sõbrakest
uinusivad igavest’ –
Kas saan terakese siit,
viit, viit!
Koon sõnadest sulle soojad käpikud
Koon sõnadest sulle soojad käpikud
Sõlmin silmustesse su kingitud hetki
Ridade vahel suudlusi sai sätitud
Loodud silmad täis igatsevat helki
Loojuvast päevast püüan käpikuisse sära
Õhinal käed ketramas meist ehitud heiet
Ei ühtegi hetke me kirjest kustutaks ära
pole sindMind… read täis ehedat meiet
Koon käpikuisse kuumava kuu kiiri
Ihalevalt ihult pärlendavaid helbeid
Sätin varrastele hõõguvat ihade siidist niiti
Lükin heietesse täiusliku kulgemise helmeid
Helesinine massaažilaud
Sa oled pikali
Ja massaažilaud on sinine
Helesinine
Ja sa ootad
Kuni ta tuleb
Ja sa ootad
Ja sa näed
Et lina su all
Selle koemuster on tohutu kui seda lähedalt vaatad
Iga niit on nagu köis.
....
Sa tunned käsi
Aga teistmoodi
Ja soojust
Aga teistmoodi
Nagu polekski midagi
Või oleks tuuleõhk toas
Sa tunned mu pikki juukseid
Oma õlal
Ja sa tunned
Et ma istun su peal
Ja sa tunned mu keelt oma kõrvas
Ja mu lõhna
Ja hingamist
Ja sa keerad end ringi
Ja vaatad mu silmadesse otse
Ja näed mind
Ja ma istun su kõhul
Ja sa ikka näed mind
Ja ma tulen su juurde
.....
Ämblikuvõrk
Ämblik siidiniite veab,
kavalalt võrku üles seab,
siidiniidist hõbedaselt sädelev võrk on ilus,
väga peenelt punutud,
puude vilus.
Ämblik kaheksa jalaga,
kust küll niite võlub ta?
ämblikul on oma plaan,
ta ei ela võrgu peal,
peibutuseks võrk on kootud,
kärbsed,putukad on ta ootus.
Vahest mett täis mesilane,
langeb tema püünisesse,
mesimumm meepaunaga,
mesitarusse tahtis lennata,
ämblikul nüüd rutt on taga,
vaja uut meisterdada.
Mu aiasopis
Mu aiasopis puhub tuul
ja väike aken hingelt maha vajunud.
Lõplik pakane, see suur
on mu aia poole teele asunud.
On kured maha jätnud pesad
mis mu korstnapitse ehtisid.
Pooleli jäi eine - terad
mida linnukesed nokkisid.
Poolikuks jäi valge aed
hoovilt kadus laul ja naer.
On lagunema hakanud laed
ja lombis uppus puukoorest laev.
Logisema jäigi värav
mille kaudu minust lahkusid.
Ma ei suutnud parandada ära -
ja nii toad mu südames siis jahtusid.
Mina üksi seisma jäin -
kuhu minulgi on lennata?
Niitmatagi on jäänud hein
olen osanud elu peljata.
Mina üks .....
Kuldne Aerosool
Könn, mis vibutad rusikat seal?
Isukalt need värsid sean;pead mul nea;
Eks me kõik tea, kes teeb esimese vea;
Lööb Kuvaldaga Tuttu selle röhitseva Sea;
Küla vanem; Sülgan aadet; Rasva Löön Sarved;
Assstma; Hood saad mu vara salvest;Kasssva;
Kuid tea, et pikkimat naela tabab haamer;
kauua sa ikka laamendad; Papa ees põlvili loe Palvet Ja;
Seda aju mis sul on millekski muuks rakenda;
Ülvo ära ülba; Ülo seemet ära külva; kamaluga;
vana jura; samma mutta; pole mõtet kurta;
kui enesega pead sõda ja nagu Viilup Ootad vaid surma;
K6-K6-K6: Tasuvus; lagunevate müüride .....
karulaan
kindlustunne mu elul on puudu
see teekond kus puuduvad teed
ise sammud sean niitmata heinal
hundinuiad ja kōrkjad mis veel
pole kedagi kes käinud mu ees
ei köida mind tallatud rajad
teeviidad, valgusfooride reas
piisab inglitest jalgade juures
kaaskulgejast armsast ja heast
karulaande kord välja ma jōuan
see koht minu südameteel
seni padrikuid, heinamaid tallan
annaks jumal et ei julgus kaoks seest