Sõnale nnak leiti 225 luuletust (pop)
Armastus
Kui ma inimeste
ja inglite keeltega räägiksin,
aga mul poleks armastust,
oleksin ma vaid kumisev vask
ja kõlisev kelluke!
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõik saladused
ja kõik tunnetatu
ja kui mul oleks kõik usk, nõnda,
et võiksin mägesid teisale paigutada,
aga mul poleks armastust,
siis ei oleks minust ühtigi!
Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele
ja kui ma annaksin oma ihu põletada
ja mul poleks armastust,
siis ei oleks mul sellest mingit kasu!
Armastus on pikameelne,
armastus on täis heldust;
ta ei ole kade,
ar .....
Päike, rand ja meri
Ãœtlema ei pea me headaega,
sest veel on aega,
nautida seda mis meil on,
võtta kõik mis on siin ja praegu.
Mäletada kõike hiljem veel,
et see kannaks meid kaugele.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi.
Lähedased inimesed, kes selga ei pööra,
nendega koos saame nautida,
seda hetke kui kõigil on aega,
suvele anduda.
Lõputult pikk on päev,
ja kui koos sinuga
saab seda mööda saata,
nii võiks alati minna.
Aeg on nautida kõike,
mida tal meile pakkuda.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi,
meeletu suvi
ei saa see niipea läbi.
Ainuke soo .....
Päike ja kuu
Kasta ennast rõõmu valgevahusesse vette,
mõtle säravkuldne püha ristmärk otsaette,
jälgi taevakaart ja sala sipelgateradu,
kevadvärsket mahlakaske - lehe-lumesadu,
pilliroogu - hundinuiu - konnakudu teket,
äikse lõhna - pääsu lendu - vihmapilve leket...
Siis ei ole aega vaja tundmaks iseennast -
pole vaja muretseda, oled maalt või linnast:
sul on kodu - sul on kõike, mida ainult tahaks,
päikse kuld ja täiskuu hõbe sinu taskurahaks.
/Mari*Uri/
Soojad sõnad
Üles korjan soojad sõnad,
kokku hingan killud-mõrad...
Enam Niitšet ma ei loe -
olen avand teise poe.
Järgimise jälgi näen:
mõtte avastust ja kadu,
korjumise kurba koormat,
kadeduse põrmjat ladu.
Jüngri särk on pahupidi,
kaabu kuklast kukkumas –
huuled kuivad nurkadeni,
pere-semud hukkumas.
Tulgu taevas appi neile,
kel on jäänud tuge vähe
ja ka neile, kes ei palu
ega rännakule lähe.
/Mari*Uri/
Pühakoda õnnele ...
Kodumaad otsides , eelkäijate rännakuist,
leidsime põhjala-külma ,õnnes kui vaevas .
Esiisad kaitsnud , väikest me - rahvust ,
ajal-hämaral , hoidnud õnnistus - taevas...
Nüüdseks ajad , on muidugi - muutunud ,
kuid - ründed , ei vaibu siin veel ...
Suur-korporatsioonid , võrke - pununud ,
mil super-projektide , orjastav meel ...
Ei vaja sa A klassi eramuid , mille laen ,
võla-koorma sulle , su perele toob ...
Vaba - rahvas , kus - kodusid ehitab ?
Püha - koja , ka - õnnele loob ...
Piiga
Tulen suitsude, loitsude ilmast.
Olin eelmises elus Å¡amaan.
Tähetagusest tehtud on silmad.
Loodu südamest sõnumeid saan.
Kaela kannab suur aegade võru.
Käte märgiks on vägi ja loits.
Süümesügaval sündide sõnum.
Kumab puusades loojang ja koit.
Tulen taigade helkivast ilmast.
Hingelt taeva rändtuulte šamaan.
Kuulen tulevast tormide silmas.
Laulu huilgava huulile saan.
Sünnilt kõndude ajatus hõimus.
Elan veelinnurändude maal.
Öiti rännakutrummide võimul
vaatan kotkaste silmadest maad.
Saladin
Sa said mu maailma segamini
Vaiki süda vaiki ometi
kas seda on liiga palju palutud
et armastus kord oleks ka valutu
et su seltsis saaks valjusti mõelda
mida tunnen seda ka öelda
eest rebida mask ja olla kui alasti
ilma valehäbita
mina ise ja sina ise
olla koos ja lasta põimuda minust ja sinust meieks
nautida hetke kus õhk on õrnustest paks
vaikida koos kuid siiski mõista teineteist
pilgust ja puudutusest saada vastus
saada kinnitus sõnatule küsimusele
hingata ühes rütmis ka teineteist nägemata
kõhus tunda liblikaid
tajuda teise muret enne kui pisar puudutab ripsmeid
sõrmeotstes tunda tuksl .....
Elu kiirteel...
elu kiirteel ruttame ajas
annaks aeg hetke peatuseks
hüüda häälega mis kajas
ehk teeks me möödunud veatuteks
anda luba saatusel vaadelda
piiluda su teedel ja merel
kas mõistlik on õnne eest maadelda
seni kuni huuled ja rusikad verel
lollusest uskuda uskumatut
vihaselt võidelda vastu
eksides endale lubamatult
kes nii su kaitseks välja astus
anna aega ajal end sättida
ära hinda vaid tänast hetke
üle piiride vahest ehk läheb ta jaa
ainult selleks et kaunistada retke
Tee ja tegija
Olen tee
ja tegija.
Kaotaja ja
võitja.
Olen õhtust hommiku
voole-poole sõitja.
Mul on kaasas
kannike.
Armastan
ta aimu.
Uhkeid roose
ma ei talu
ega nende vaimu.
Värvilisest
vikerkaarest
olen kudund salli.
Soe on see ja
ennekõike
lemmikvärvi -
halli.
Saadan kirju sõpradele
igast peatus-
kohast,
otsin üles aadresse
sest kogumise-
vohast…
Ãœtlen:
ärge muretsege,
mul ei ole vaja
telki ega
varjupaika
ega mingit
maja…
Olen ilmas,
olen ilma.
Taevas, Maa ja Tõde
mulle isaks, emaks, vennaks…
Puudu on vaid
õde -
aga tema tahab olla
vab .....
HEAD UUT AASTAT!
Räägitakse, et tähtede langemine toob õnne…
Olgu saabuv aasta kui lõputu tähesadu!
*****
Vana aasta vaikselt ukse suleb,
ta puudutusest link veel soe
ning tema kannul kohe teine tuleb,
kel eelnev üldsegi ei loe…
*****
Aasta las lõppeda küünalde säras,
Uusaasta avagu õnnele värav!
*****
Kiirelt kaob aeg aastate reas.
Mida toob uus aasta –
saatus vaid teab….
Meie kuid ootame õnne ja head.
*****
Särab tähti ja põleb küünal,
voolab vein ja laul on suus,
pannil sulab õnnetina –
nà .....
Kaunis emadepäev
Kõrgel taevas päike särab,
ema näole naeratuse manab,
lilli täis on metsaviir,
siit lilled nopin, emale viin.
Allikast ma kamaluga,
kristallselget vett ammutan,
emakesel püha veega,
eluvalu kustutan.
Siristajad linnud,
kõik kaasa tulge te
ja kostke ema kõrvu-
Nii armas oleks see!
Liblikad kõik kirjud,
lennake järele,
üheskoos siis rõõmud,
kingime emale.
Kullakallis ema,
Sul õnne soovime,
võrdväärset pole Sulle,
armas emake!
Kokku korjata neid rõõme,
tahaks Sulle veel ja veel!
Jäägu südamesse Sulle,
igavesti emadepäev!
Ära jäta mind
Kuidas tahaks, et Sa teaks, et ma hoolin
Juba ammu, ma ei vali enam pooli
Olen Sinu ja teisi ma ei näe
Palun hoia mu ümber oma käed
Ära lase mind lahti, ma ei taha
Iga kell Su ette põlvili langeks maha
Annaksin Sinu eest oma elu
Miks sa ei näe, et olen ainult Sinu
Palun ole mu juures, ära mine
Miks läksid, see oli ju imeline!
Dagmar Beth
Folk
Tornikell on löönud kolm
tänavail vaid udu, tolm.
Öiste hulkurite rajal
kõlama on jäänud kaja.
Eksirännakutel linnas
mõndagi mul hakkas silma:
moosekante-kooserdajaid,
trepil-pingil looderdajaid.
Öö täis nalja, naerukaja -
täpselt see, mis mul on vaja.
jagasime vett ja õhku,
hiljem et võiks minna põhku,
igaüks küll ise linnas
igatsusekübe rinnas...
Miski kripeldab veel sees -
soovin, et kord seisaks ees
mõni sedasorti öö,
mil ununeb nii kool kui töö.
Justkui teine dimensioon
maailma meil uueks loob...
Luuletus ainsale neiule.
Ma tunnen siin ilmas neidu vaid üht,
Kel sihvakas talje ja sirge on rüht.
Ta silmist ju kiirgab ni kaunist ju sära,
Et temast ei läheks ma iialgi ära.
Su silmist nüüd igal ööl ma und ju näen.
Mul unes ju kaunid ka tunduvad sinu käed.
Nüüd tahaksin ma sind, kes armastad mind.
Sest elu lõpuni kannaks ma sind.
Ma tahaks sind käte peal kanda
su soovidemere randa.
Paika kus koos saaks olla me kaks,
Kus elu meil muutuks siis mõnusaks.
Kas tohiksin paluda ma sinu kätt?
Või ütled siis mulle sa südamest pätt?
Kui lubaksid sina, siis tuleksin mina,
Ja kingik .....
Imelised
Muretsemishaigust
minu lastel pole –
kohutavalt kaunis
kõik, mis tundub kole…
Tapeedinarmad seinal –
ära neid küll puutu!
Kriiditeoseid täis
mitu kipsplaat-ruutu…
Ruuduline pihik
pluss lilleline pluus,
täpilised sukad –
valmis mood on uus!
Kleidid plekilised –
see on muster ilus!
Vihmavari kõver –
ikka parem vilus!
Mänguks sobib kõik,
mis läinuks prahikasti:
killud, ribad, tükid,
juppe sada lasti…
Mõni asi kadund –
tore, keegi leiab!
Õnnesendilisi üks
üle õla heidab:
annaks ära kõik ta,
mida sõber küsib –
oleks ainult rõõmu,
.....