Sõnale noorus leiti 101 luuletust
Nooruslik sügis
Igal sügisel ma muutun hingelt nooremaks,
mõtted nagu sügislehed kirjumaks.
Põsed punetama löövad kui ladvaõunad,
seenel ja marjulkäik südame soojaks teevad.
Sügisvihmad ei heiduta mu meeli,
pisut puudutavad hingekeeli.
Kui ka torm tuleb südame peale,
saan hakkama vaatamata eale.
nii on
Maarjale
ära armastamast
vaid elu imelist
lakka mis siis päev
enam pähe ei hakka
nagu nooruses vein
kus olid puhtam hapram
kerged olid kogu aeg
tulema nii rõõm kui lein
meid joobnuks tegi
mõnes hetkes vallandund ilu
suvel lauda lakas lõhnav hein
morniks aja pikk vilu vahel
me mõistmatuse kõrge sein
Sinust iial ma saanud
pole kaineks
mis siis oled teisel naiseks
mina mees Sinu tarvis
õhtul süüdatud pole
enam lambis aastaid
aknal leek
Positiivne mõtteviis
Positiivne mõtteviis
aitab elada,
aitab mõtteid korras hoida,
und head tagada.
Positiivne mõtteviis
elust läbi viib ka siis,
kui murtud on su süda
nagu haavatud linnukese tiib.
Positiivne mõtteviis
aitab hoida noorust,
aastaid vanu ei tunne siis,
stress kaob nagu viirus.
Positiivne mõtteviis
on mürgiks kurjusele,
elueleksiiriks aga,
sinu südamele.
Kiik
Üles-alla, üles-alla,
silmad kinni, tajud valla.
Kiik läheb üles,
kiik läheb alla.
Ent vahel on hetk,
mil gravitatsiooni pole olla.
Nii vaba, tore, nooruslik
vaid korra kestev retk.
Kui alla langeb,
juba vanem näib.
Ja jälle üles, üles,
et olla, lihtsalt olla.
Korra veel kogeda,
vaid igatsevat võdinat.
Taas olla rõõmsail ail,
mil inerts ja kõdi,
ainuke nauditav detail.
Öösuudlus
Kaunid lõputud valged ööd
on hämar, aga ikka valge
peoga aega ikka surnuks lööd
ja tantsust higine on palge;
värske vere lõhn ja noorus
ekstaas ja uudishimu vohab
nautida ööd üksi on voorus
millest mehepoeg lahti saada tahab;
põlevad silmad nagu kaks kuud
minu pilku ta peegeldab
näen kaames näos punast suud
enda tähelepanu ta meelitab;
Refr:
maagia hilistel tundidel
iha kinnitab kanda
paari vahel vastastikel huvidel
mis ta tahab, on anda...
öösuudlus;
päikseprillid laubal isegi taeva all
siiras emotsioon me kahel
murdub lahti see vall
mis olnud me .....
Täna on ka Kristjan Jaagu sünnipäev
sääl Toomemäel
seisab tokiga poiss
ta astuma hakkab Riiga
kui kinni saaks
võtta tema käest
koos minna sinna liina
me tee läeks läbi kõrtside
mõne madala kirikla
mööda mõisaist kõrkidest
sinna suurde liina
kestaks nädalaid
hullutav reid
söögiks sibul ja leib
nooruse mulksuv vein
nii vabad oleme veel
räägime kreeka keelt
täis õhulosse on me meel
purjus õllest ja antiigist
(mulle saadetud luuletus)
Vanal ajal nooruses
Elasime külas kus oli soe
ei- mitte kliima poolest
inimesed olid soojad
oma kätest ja südameist
Piimajõed koosnesid küll
peamiselt veest
mäed olid mullast
aga olemas nad olid
Oma vaimu viletsust
käin seal praegugi näitamas
imestades lahkudes
kuidas kõik võib na lihtne olla
Puust poisi külvatud rahapuu
kõrgub seal tänini
okstel ripuvad
mõistmine lahkus ja armastus
oleseekessaoledpeaasietteistelehea
ja kõik muud maailma magusad viljad
"Ühined minuga surmas!"
See mälestus neiust
kellega Jaanipäeval tutvuda
on kõrvaldanud rahu ta peiust
et uut romanssi uskuda;
hukas noorus on olnud alati
ennegi seda katsuda ja teada
vanasti küll rehielamus elati
loeb, et üksteiselt soojust saada;
isegi mina ei teadnud enne ohtu
isekeskis iha oma tähelepanust
saatsin oma emotsioone talle kõhtu
jõe veerel jaaniööl tehti meest minust;
tõeline kirg tõelise naisega
kellest ei oleks saanud unistada
saatus lõpuks õitses õnnega
olin läbi klassiõdede talle teada;
minul polnud ees fassaadi
peitmaks oma tõbe
laulame koos oma balaad .....
Ebamaine Kuningriik
Sisenemas üle piiri vägede pinnale
kus muda, verd ja tina piire seob
muutuste tuul puhub maailmal
aasta 1914 - 1918 meile tänapäeva toob;
ära kodust saatuse küüsis
ja siin surm näppu viskab
iga monarh otsuses eksis
sest ta pimesi oma poegi raiskab;
Refr:
mülkad, pommiaugud ja laibad
lõpmatu vihm ja külm
see paik on nooruse hakklihamasin
seniks, kui udu kaob
sa näed vaenlast, tääk ja toru ees;
need müüdid ja legendid
mis eesrinnete vahel
on kui paraleeri dimensioonid
see Ebamaine Kuningriik me kahel;
kus keskel istub vikatiga naine
oma troonil pilve pe .....
Morbiidne kutse
Noorus on meie ilu ja lolluse aeg
tead, millega riskid, mida maha magad
jõuab kätte ka sinu üleminekuaeg
kus igavest rahu vajad;
nii uus põlvkond saab ka oma vitsad
kunagi millest nad sinult õppinud pole
võtted, teadused ja müüdid vanad
mõni neist alati eriti kole;
haarab noormees raamatukogust
musta raamatu loitsust ja taagi
selle entsüklopeediaga saab murda seadust
ja võib kõike oodata kaagist;
võtad oma sõbrad kaasa kalmistule
kaasas viina, suitsu, savi ja värve
tehakse trikke rahututele vaimudele
ja et rikkuda hauarahu närve;
nekromaania ere valgus
.....
PAIGALOLEK
Paigaltammujate sammul
eluunistuste püüded –
kadunud on ammu
lühitiivuliste hüüded.
Nooruspõlve tegudest
ei saanud kandev tala.
Omaenda eluteelt
sa libisesid maha.
Vahenditest polnud puudus -
malendeid ju küllalt.
Laiskusele kiitsid truudust,
ei nõudnud rohkem endalt.
Ehkki elus puudus vaev,
siis hetkeseis on sünge:
otsa saanud sinu aeg
ning tühjus matmas hinge.
Täna aasta vanemaks ma sain
Täna aasta vanemaks ma sain,
kuid noorus, ei ta käest mul lenda,
sest südames mul lust ja rõõm
ja hetki elust hindan.
Aastad, need ei murra mind,
mul' päitseid pähe ei pane,
nõrgemaks ei muuda mind,
vapralt elus edasi lähen.
Positiivsust kuhjaga,
mul veel elule on anda,
kuigi vahest elutee,
mul astunud on kanda.
Nii palju päikest, lilli aasal,
liblikaid ja rukkis sinetavaid rukkilille päid
ja merelainete vahused harjad-
kõik on see, mida südamesse mahutada võib.
Täna aasta vanemaks ma sain,
üks aastaring sai otsa,
kuid ikka edasi püstipäi,
kuni s .....
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
Rohkem kevadet
Pesitsusaeg on käes
ja avanaevad lilled terves väes
tuleb uus soojalaine
aga mehele on tõeline õieke naine;
seega ma mõtlesin
kui rohkem silmailu vajasin
et teeks naistevahetust
tooks linnadesse noorust;
lähevad vanad naised kusagile kolkasse
mil tulevad tibukesed minu asulasse
pole soojal ajal midagi teha vanadega
sest on just rohkem kevadet noortega
Kes on süüdi
Tahtsin kord minagi maailma vallata
olin siis rumal
olin rumal oma nooruses
Olgu see maailm nii väike kui tahes
ma oleksin jumal
kiidaksin vooruses
laidaksin pahes
Sain oma maailma
ise enese oma
määrasin käijatel ontlikud rajad
määrasin saatused määrasin patud
olin maailma jumal
Aga ise ei osanud olla niisama
vooruslik- teinekord ahistas pahe
mul olid tujud
Saabusid segased ajad
ju olin eeskuju
Nüüd mõtlen kas hävitan kohe
või suudan veel hallata
Põletav mälestus
Isale meeldib päike hinges
ja ilus noorus oli saatuse kingitus
kus kõike teha julges
hea minevik on põletav mälestus;
aga nüüd ta ei tea midagi
istub näotult tugitoolis
ei tunne peres ära kedagi
dementsus on juhtrollis;
peas ta roomab läbi kraavide
mis vanadusega tekkinud
ja hüppab üle aukude
mille haigus ajusse närinud;
ja nii me kõik teda vaatame
kuidas vaim sureb ära, sest
peres armastusega vaevalt ravime
aeglaselt isast saab tühi kest;
ta näotus halveneb iga aasta
päike hinges on uhtunud fantaasia
polet lootust isa päästa
peab sooritama eutanaa .....
Vihm
Edevus, su tegelus, mu ees kõik nad vedeldund,
ajud pärsitult, päris hull, läbi närinud,
need pärdikud vaid mänginud- reaalsust ei väärinud,
hing käärinult, taga ajasid vaid sääri ju,
teesklesid väärikust, äriks sai ligimesi kattev muld,
ähib ja sügavamale end mähib- palumatta andestust,
timuka kirves justkui inglid taevast langenud,
see aju rakendus, möödus kasutult, paadunult,
õiges suunas iial ei sammunud, sõnad ei haakunud,
mõistus ei taastunud, ütles, et on vaba...
kui manipulatsioonile oli allunud, armetu!
Ma kisendan oma veritsevate kopsude põhjast .....
Eesti mees
Olen küllalt elu näinud
Veidi läinud rasva ja
Masenduses põhjas käinud
naha all on kasvaja
Kas veel elan ühe aasta
või siis nelikümnend kaks
Noorust iialgi ei taasta
Lähen järjest paksemaks
Rikutud on eluskeem ja
unustatud diskoteegid
heitlikuna ajukeemia
väidab ilusaks kolleegid
Ainult arstid minu viga
ei usu - tugev eesti mees
Tule siis kui pensi iga
praegu oled teistel ees