Sõnale nu leiti 7700 luuletust
Lemmik Nõid....
Hinge kriipivalt sinist taevast…
Näen….päikesekiiri seal sees…
Kui vabanenud oleme vaevast….
Andumaks kauni kevade ees…
Saame kokku kui sulnis on õhtu…
Juba varjud on laotunud maha…
Koos naudime kevadist õhku…
Räägime juttu ette ja taha….
Pika pilguga eemalt sind vaatan…
Kui kaunis olla sa ometi võid…
Tahad olen sinu jaoks saatan…
Sina mulle mu lemmik nõid....
Piimalimonaad
Mul on mõte, mis kõhtu sobib
energiat täis teid kõiki loobib
akusid uue maitsega laadib
kaloreid kõvasti praadib;
kui teed sporti, muidugi
on lihaste kasvule tugi
uus maitse hea olla ei pruugi
mineraalide ja muu paljugi;
suveks saab uus äri nimega
"Piimalimonaad" mullidega
ehk kihisev valge valkudega
nagu jäätis, mis vitamiinidega;
natuke kaneeli peale
lahendus tervisehädale
annab jõudu igale eale
teaduslik ime tuua kasvõi laadale;
ise surusin ja pressisin
iga öö ja päev kogusin
üles - alla liikus masin
ja patendi ka kirjutasin;
jah, Piimalimonaad, .....
Tänapäeva luuad
Tänapäeva luuad on tõesti saatanast
tänapäeva luuad on ratastel nuga
tänapäeva luuad on metallisulast
tänapäeva luuad on madallennuga;
ei ole muust juttu
"vana hea" elektritõuks ikka
aga tõmmaku see pigem uttu
see kuulub kurjuse sekka;
Õhtuleht kirjutas mingi 7 aastane
sai autasu linnalt oma töö eest
aga mis mõtet masinal nii sitane
üles tõsta jalakäiate eest?;
see neetud Bolt on teinud
karuteene rahva jaoks liikluses
meis igaühel sisemist nõida puutunud
alati õnnetusi ja häda avalikkuses;
ja nad pääsevad sellega
madallennuga "kogemata"
üle v .....
Mure
Muremõtted, rasked hetked,
pinged ümbritsemas Sind
igal sammul, igal retkel,
järjest raskemaks läeb´ hing.
Kes Sind kuulab, kes Sind aitab,
naeratada ainult saad,
ei Sind muremõtted paita,
silmadega mõõdad maad.
Kurbuses ja hingevalus
pinged pole elu alus,
aastad tulevad ja läevad,
kaovad mured, kaovad vaevad.
Tea, end aidata saad ise
igal ajal oma retkel,
leides kõigel lahenduse
igal murelikul hetkel,
vaadates vaid enda sisse,
vastused Sa leiad sealt,
mitmeid lahenduse viise,
ise end saad aidata.
- Tarmo Selter -
2024
aprill, kolm tankat
kardan juba neid
öid valgeid mis une mult
võtavad hõõgub
vahel hommikuni kus
padi kukub voodilt tekk
*
hanede tiivalöök
pea kohal õhus
Emajõe luhal
tuletab meelde taeva all
tagasi üleni nüüd kevad
jõest voolavast
valgete pilvedeni ülal
*
nüüd kased hapras
õrnrohelises vines
päev sinitaeva
suures sügavas süles
pea tõstad sellest üles
*
maituli praksub
õhtut täidab lõkkesuits
et eha järve
värvib kodukaku huik
üksik kusagil kaugel
Emal tähtis koht on meie seas
Ema, Sul tähtis koht on meie seas,
Täna õnnesoove tuleb reast.
Iga õnnesoov, mis südamest tuleb Sinu poole,
saavad suure kallistuse ja pai.
Emadepäeva armastus on suur ja lai,
emadepäeval ükski pisar ei ole kibe,
vaid rõõmupisaraid põsilt voolamas näed
ja rinnust valla pääseb õnnelik ohe.
Ja varem õide puhkevad meelespead,
siis sirelid täis on ööbikute laulu.
Emadepäev on ilus, uhke ja hea,
Eesti ema au nagu Eesti lippu,
kõrgel hoidma peab.
Kevade kõrval
Taas võin soojal tundel ärgata
ja kevadet enda kõrval märgata,
kuulda kuldse päikesekiire koputust aknale,
panna kaunist linnulaulu tähele.
Ei see kevad nüüd käest lähe,
nõnda ennustavad taevatähed,
suvigi on poolel teel,
kannab soojust juurde veel ja veel.
ära loe seda palun
mida ma tegelikult teen
kui usaldan jahtuma
hakanud sõnad paberil laual
nüüd Sinu silmade alla
ehitan nende abil õõtsuva
silla üle igavesti päikesest
puutumata jääva kuristiku
uuesti minu ja sinu vahele
kui palju kordi seda teinud
juba olen pidanud kuulama
rinnust tulevat valusat ohet
Arvo Pärti kuulates
Arvo Pärdi/ Alinale/ kuulates
Su valgete mustade
klahvide helisid
sisse ja välja hingates
poisiea unund puhtus
verre tagasi tuleb
uuesti kui läheksin hõlmad
vöö vahel hommikul päeva
nii kerge on mu jala aste
nii sätendav rohus kaste
kui paadi lükkan kaldast lahti
jõe veele koos temaga oma meele
teades taeva all alles on
avarus ja elu kuldne heldus
inimeses kadund pole elu vastu
leebus aja vastu helgus
päike päeva voolab
puhtevalgusest loojanguni
päike tulvaveena voolab
ujutab üle kõik päeva kaldad
kuskil oodata ei malda
öö ees alles vargsi taandub
kui pimedus saabund
ma aru ei saa mida mina siin
kangesti ootan ja valvan
kas kardan otsa saab see
valguse tõus ja mõõn
tuleb aeg kus mu janu ei kustuta
enam tema karge sõõm
joomise pillav rõõm
Emake, mu päikesekullake
Emake, Sa ole hoitud
terve maa ja ilma peal.
Emake, mind oled toitnud,
kasvanud Su rinna peal.
Emake, Su südames leidnud ma varju,
kui elumured kasvanud üle pea.
Emake, kõik suured ja väiksed mured
Sa oma südamesse ära mahutand.
Emake, Su süda ikka kui päike särab
ei Sa välja näita oma muresid.
Emake, Su hinges soojus, aina juurde vohab,
jaganud oled hingesoojust alati.
Emake, Sul sinililli kingin,
neid korjasin ma kaunil metsateel.
Emake, Sul kaasa toon ka linnulaulu,
Sa kallimatest kallim oled minule
Sa täna päikesekullas särad, jagub kõigile.
KASE MAHL!
Vahest sellinne tunne
nagu poleks tissi otsast kukkunud
kui lehtpuudel on anne
ma saetud oksast vedelikku joinud;
selleks mitu nädalat
kase mahla olnud
on juua kõige paremat
ma vitamiine looduses saanud;
nägupidi oksa küljes
ja auku mida puurisin
ripun nagu nagu hüljes
mida hiljem nikkusin;
ja polegi vaja suhkruvett
kui naturaalne magusus nagu muiste
juues tulvil energiat nagu rakett
ma kiidan looduse ilu mõiste;
nüüd külmikus uus ports
aiasaadust nagu kulda
ülejäänud aastaks nagu kärts
pean kiitma kodumaa mulda
Päikene
Loodus kauneid õisi kingib
päikesena heinamaal,
isegi kui taevas pilvi,
õied ikka säravad.
Kui Sa suudad leida hetki,
kauneid õisi enda sees,
ühes päikesega retki
võta ette enda teel.
Sära päikesega kaasa,
kingi kiiri teistele,
ennast avades nii saad Sa
särada kui päikene.
- Tarmo Selter -
2024
Valu peegeldus koera nukrates silmades
Oh milline valu
pesitseb päevinäinud koera sil.mades,
kes istub kodumaja varemeis.
Ei lähe tal alla söök, ega jook,
pole peremeest, kes ta varemeist välja tooks.
Nõnda ta seal istub,
vaatab igatsedes sinitaevasse,
valvab pommitatud kodukest,
leinab, silmis kurbus ja valu,
nutab taga kodutalu ja armsat peremehekest.
Oh, kes küll võtaks koera valu
ja kurbuse tema silmadest?...
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi