Sõnale paks leiti 145 luuletust
Minu kevad
Paksud riided kappi ära,
saapad, kindad, nendega on lõpp.
Välja imetlema päiksesära,
kuigi maas veel loigud ja sopp.
Kooliveerand viimane,
varsti randa minna saab,
siis päevitame liival me,
ja kõigil tuju hea.
Päevad pikad, ööd on soojad,
noored korda rikuvad,
käivad järveääres joomas,
ei seadused neid huvita.
Kevad
Suvi on tulekul
Taevas särab kollane ketas
Varsti vaja korda teha porine ratas
Varsti väljas lühikeste pükstega
Maja ees laiub suur porilomp,
mis välja näeb kui järv
Viimane veerand ning varsti vaja pole pakse riideid
Varsti välja sõpradega,
Et saaks minna karti sõitma.
Vastlad
Vastlapäeval süüakse;
kukkleid ja hernesuppi.
Kuklivahel palju vahukoort;
kausi sees hernesterohke supp.
Kõigil näod kuklitest;
on vahukooresed.
Hernesupist aga;
kõht punnis kui pall.
Mäest kelguga ja suuskadega;
kõik vastlaliugu lasevad.
Paksult riides;
nagu eskimo.
Näod kõigil vastlapäevast;
on rõõmsad ja põsed punased.
Esimene lumi
Juba õhtul akna taga
heljus lumi langedes.
Hommikul on õued aga
kõikjal paksult hangedes.
Valged kasukad saand aias
üle öö kõik õunapuud.
Kõnniteel käib kaares laias
vilkalt majahoidja luud.
Meil on juba valmis plaanid,
millest mõeldud, nähtud und:
pea me suusad, pea me saanid
kihutavad mööda lund.
Kui ainult usud sa
Väljas sajab juba ammu
mööda tänavaid ma tammun
ja aina mõeldes sulle
ning sinupärast hüppaksin ma tulle
Sind ma ammu näinud pole
igatsus mu hinges kole
Ja elu sinuta
on kui roos ilma õieta
Ma palun veel üht võimalust
et näidata seda koledat igatsust
sina oled see ainus ja õige
ja mälestusi korrata võime
kui ainult usud sa
Nüüd me rannas kõnnime
päikseloojangut vaatame
ja äkki tunnen su huuli
ja tõusmas tundeid nii suuri
See öö kuulub vaid meile
ja pole asja siin teile
ja seda muuta ei saa
kui ainult uskuda
Jõulud metsas
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast t .....
Jõulumees, vat nii on asi
olen siin üks küsimasin.
Kuidas on sul nii palju raha
teha kingitus, mis tahan.
Kuidas kingikotti paksu
ringi vead, kuis on sul jaksu.
Miks ei aadress meelest läe
neid sul terve virn ju käes.
Kuidas laste nime tead
kas sul on kõik nimed peas?
Põdrad kuhu peidad sa,
et ei sõida nendega.
Ja veel tahaks teada ma
kust nii valge habe saad.
Ja kas teda valgendad.
millal riideid vahetad
eks ju sa ka higistad.
Korstnast, kust sa sisse poed
on ju kuradima soe.
Miks enne jõule sind ei näe
käia võid ju igapäev
Mis on oraval ja jänesel vahet?
Kord jänesel oli sünnipäev,
ning kohal kõik jäneslas väed.
Aga orav üksinta kükitab laua taga,
ja kuulis "Orav ära seal maga!".
Orav siis võtis õlle ja läks
võrdlema, kes on paks.
Oli jänes paksem tast
ja kõhnem oli orav temast.
Ja kõrva pikkus oli suur.
Oraval villand sai,
ning hõikas " Goodbye!"
Oli vaesel jänesel nutt nüüd suur.
Pisarad udus
Kõndides mööda udust rada,
uludes nagu ketis peni.
Haiget südant ei paranda,
ükski hea sõna ega tegu.
Jäädes seisma puu varju,
kuuldes tema lehe sahinat.
Millest ta mõtleb?
Millised on tema tunded?
Pimedaks jäämas on taevas,
tekib paks unelmate udu,
kristall pisarad langemas mööda põski,
tahtmatu soov oleks uinuda uduloori.
Välja kiskuda valu,
rebida südamest killud.
Kõnnin edasi ja edasi,
kuni raugeb mu jõud.
Muheledes
Istun mugaval nahk istmel ja otsin oma riime
Juba mitu tundi ma oma mõtetes tiirlen.
Nagu laevuke vaiksel ookeanil otsin kaugustest silmapiiri.
Avastama pean ma hingesoppist enda stiili.
Üsna tihti tunne,miski mu südamest hõikab
Teha kunsti(räppi) kui mu pea vaid lõikab
Vajadus voolida riime ja sõnumeid välja
Sellest ühiskonna struktuurist,
Nagu uuriiks elu,läbi väikse luubi välja
Tarkusi,vanasõnu mida ei koolis ei õpetada
Laon paberile oma musta pastakaga
Ref:
Vahes mu räpp on muhe,vahest tunded löövad lakke
Tihtipeale püüan tuua tõetruid fakte
Elust enese .....
Jõuluootus
Kuu paistab,
lumi sädeleb,
küünlaleek väreleb.
Nurgas ehitud kuusk,
ootab kingipakke,
hüppaks rõõmust lakke.
Jah, nüüd ma näen,
ootust täis on mu tuba,
rahuaeg on jälle käes.
Unustatud mured, töö.
Aina ketran ja ketran
jutte jõuluööst.
Kuu paistab,
lumi sädeleb,
küünlaleek väreleb.
Tont
Ei tunne slängi, ei tea tonti,
mis siis ikka, ime lonti.
Tont on roolis, paneb poppi,
ei ole koolis, mängib troppi.
Annet jagab, sügab mune,
lõunani magab, pole lube.
Ube sööb siis kui tahab,
karvad maha, andke vaha.
Tont pole kummitus,
healjuhul kesklinnas ummikus.
Vilistab kummi, annab gaasi,
libistab rummi, kannab lillevaasi.
Tont teeb luuletusi, ei kopeeri,
saad veel musi, kui ei veeri.
Mis siis ikka, kirjutan lõputult,
ärge ajage s*tta, hirmutav kõtu sul.
Ja kui oledki paks, ära peida end tuppa,
tuleb anda vastu laks, leida ja osta endale Suprad.
Need kõrge à .....
Sa said mu maailma segamini
Vaiki süda vaiki ometi
kas seda on liiga palju palutud
et armastus kord oleks ka valutu
et su seltsis saaks valjusti mõelda
mida tunnen seda ka öelda
eest rebida mask ja olla kui alasti
ilma valehäbita
mina ise ja sina ise
olla koos ja lasta põimuda minust ja sinust meieks
nautida hetke kus õhk on õrnustest paks
vaikida koos kuid siiski mõista teineteist
pilgust ja puudutusest saada vastus
saada kinnitus sõnatule küsimusele
hingata ühes rütmis ka teineteist nägemata
kõhus tunda liblikaid
tajuda teise muret enne kui pisar puudutab ripsmeid
sõrmeotstes tunda tuksl .....