Sõnale pesa leiti 189 luuletust
Karupoisi kevad
Õues nägin eile karu,
Karu oli veidi pahur.
Pidi ärkama ta talveunest,
Kaevama end välja lumest.
Ta õues nägi kevadlilli,
Nüüd tatsata võib jalad villi.
Kõrgel taevas paistis päike,
pesast ilmus karu väike.
Väiksel karul tuju hea,
Ei magama ta enam pea.
Kõik tunded paika loksuvad
Kui mu süda nõnda kurb on sees
ja hingel nutt on varuks,
siis päiksel' kummarduse teen,
tema soojusest jõudu ammutan eluks.
Puudega vestlemas käin,
lehesahin nii armsana näib,
linnupojukene pesast mind piidleb,
linnuema pesa kohal tiirleb, kannab hoolt.
Sinitaevas vastu vaatab mulle,
rõõmustab mind oma sinaga,
kinnisilmi mõtlen mere peale,
tunded on nii head ja sügavad.
Tunnetemeres suures ma,
kõik tunded nagu merelained,
südamel paika loksuvad.
See on hoopis
Õde esinejat nähes ehmatab
kes riided seljast võtab
pole ta mitte räppar
see on hoopis strippar;
Juku nurga tagant trügib
ühest onust räägib
lapsi musitada on ta stiil
see on hoopis pedofiil;
üks mees pärib patsiendi pikkust
haiglas lesides antakse vastust
pole see arst mitte üks tepp
vaid see on hoopis puusepp;
uroloog teeb kannikale valu
auku topib, mida hetero ei talu
ta pole mitte Dr. Boriss
see on hoopis pepupoiss;
seksimüüa kiidab mehe tilli
aga kliendi pilgu ajab ta villi
kõrval ehmatab kauboi
et sängis see on hoopis femboy;
mutike aias kor .....
Loodus minu ümber
Soe tuul mu kõrvu paitab,
lilli täis on metsaviir,
linnupoju pesast ärkab,
kuldne on esimene päikesekiir.
Kasteses rohus jalg astub,
õhk taevalikult värske on,
lombis konnakene krooksub,
ilus tiik ta koduks on.
Lilleõielt lendu tõuseb liblikas
hea tunne hinge silitab,
süda sees mul laulab,
silm ilu kõikjalt püüab,
mul kevad vastu hüüab!
see hele plikaiga
ka mind on ahnelt kiivalt
suudeldud ja kallistatud
hulluseni armastatud
peopesal hinge kui
portselani läbipaistavat
imehabrast hellalt hoitud
õrnusega toidetud
et juua saaksin elu karikast
Su lembe imet
armsaks kõrva sosistada
tuhat korda öösiti Su nime
Kõigist parem
Tee kerkib hoopis,
Olla kõigist parem,
Olgu mitte hoobilt,
Kas hiljem või varem.
Ees uus uks, taas lukkus,
Peopesad langetavad võtit,
Rõõm mu sees jälle hukkus,
Tungivalt eitab aru eht tõtt.
Ainus liialdamatu ilmsus,
On öeldud üksnes väliselt,
Tunde järgi justkui vale hingus,
Kuid seekord üsna päriselt...
Pikal teel järjekordne lohk,
Ületan niisama, nagu varemalt,
Mõistus ihkab ikkagi rohkemat,
Muidu ei anna ma endast parimat...
Kanpai, Rõivas!
Eks jälle uudised kihavad
et alkoholi täis keegi
kriitikud kõik susivad
kuidas oravatel jätkub privileegi;
ja selleks pole keegi muu
kui Taavike Rõivas
käbi asemel matsub etanoolist suu
lennuki ja meedia ära hõivas;
kaugel idamaal, kus täpsus
puhtus, kord ja muu kiiks
on võõrastelt ülim ausus
aga vastuoluga sinna saaks;
Rõivasel keelati maanduda
kes oma tiivad külgedel sulges
ühest puu otsast teise hõljuda
põdra metsas vägijooki võtta julges;
ja Tsahkna laiutab käsi
mis ikka Yookole vastab
vabandusi anda ei väsi
et Taavi oravarõivast maha võtab .....
üle läheb
jah mu meeli täidab
endiselt veel lume
puhtus valgus
justkui aol tema algus
päev päevalt see ent
rohkem läheb üle
lume sulamise ootuseks
tilguks päikses räästas
paisuks oksal pung
rahutuks saab iga tund
kui enne lehti okstel
pesal tagasi on kurg
keskpäeval suvel tulikate
õites lõhnab
rammestavalt nurm
Sinu tulekut ootan kui kevadet ma
Sinu tukekut ootan
kui kevadet ma.
Minu süda on kurb
ja külmunud on maa.
Tuisk piirab nähtavust,
lumehanged kõrged on ees.
Sind väga tahaksin näha,
kuid takistusi palju on teel.
On päevi, kus päike särab mu sees
ja kurbuse võidab rõõmus meel.
Kui suudaks vaid hinge talitseda,
südant kuuma jahutada.
Õnneks on kevad poolel teel,
sulama hakkavad lumised teed.
Aeg kiiremini edasi tõttama hakkab,
armastus Sinu vastu iial gi
ei lakka.
Tule siis koos kevadega,
kui õide puhkeb maa,
kui kevadveed hakkavad vulisema,
kui pesa loob linnupaar!
Sinu tulekut oota .....
Soojal peopesal on armastust
Linnuke nokkis aplalt teri-,
minu peopesalt!
Tal vaesekesel külm oli
ja kõhuke tühi,
süda tuksus elule,
veidikene hirmugi oli.
Peopesalt teri nokkis linnuke,
külmatunne andis järele.
Ükskõik, kui pisike on pesake,
peaasi, et oleks soe ja hubane,
et laual oleks toiduraasuke.
See hetk oli nii kaunike,
tühjaks jäi peopesake.
Nii soe tunne tuli südame,
tunne kui varajasel kevadel.
Nüüd saiapuru ja teri panin aknalauale,
kuulda on, kuidas linnukene koputab aknale.
Tuule laul
TUULE LAUL
Tuul puhub vett ja liigutab need lainevallid randa.
Sinna-tänna kiigutab, kuid laevu jõuab kanda.
Tuul puhub leegid kõrgele, kui õues lõket teeme.
Ei tema mõtle kõigele ja kõige vähem veele.
Oh, sina tuul, va kerge meel, vigurid sul aina.
Kas sinu tembud teistele ei muresid too kaela?
Tuul teeb õues kleidilegi kiirelt tuule alla.
Ei tema mõtle neiule, kel jalad täitsa paljad.
Tuul teeb tormis metsadeski vahel täitsa kurjust.
Puud on pooleks, pesad katki, vaata seda lurjust.
Kui aga suve lämbes lõõsas küpsed nagu pirukas,
hea on küll kui tuule .....
Minu väike Laululind
Oled minu väike Laululind,
armastan ja hoian Sind.
Minu südames Sul pesa,
soojust seal on kogu aja.
Kui kord pesast lendad ära,
mu väike Laululind,
siis ikka alles jääb südamepesa,
kus rahu leiab hing.
Kallis oled
väike Laululind,
niiväga armastan ma Sind...
Salaneeger
Kutsun vanemaid koju
näitan neile, mis kannan
on tubli olnud nende poju
uusi asju neile kingiks annan;
vaatavad, et ma edevam
olen teistest ja mõtlevad
kuidas pesamuna varakam
kui minus tihti abitut näevad;
aga uus mööbel toas
on riideid ja pesa puhas
uued reeglid minu loas
kus rikkus ja edevus vohas;
uue tapeedi ette näitasin
tööasjad eest lükkasin
aga ära ehmatasin
kui punase noa nurgast leidsin;
seletasin ära, et värvipurki avasin
sulgesin kaane ja kohta näitan
et liistud punaseks värvisin
uhkusest edasi naeratan;
ja oma ülikonda kohendan
kä .....
Lind
Kui oleksin ma lind, siis oleks ma tuvi,
ja mul puuduks igasugune huvi,
nii maailma kui raha vastu,
ma põgeneksin maailmast “vabast”,
ja skulptuure teeksin ma nokaga vahast,
ma näeksin iga päeva algust,
ja igat viimast kiirt päevavalgust,
ma lendaksin üle Punasest merest,
ja unustaksin kõik, mis inimese verest,
ma oleksin vaba,
ja tuules lehviks mu saba.
Ma soojendaks pesa kuukiirte niidiga,
ja lebaks seal kui sultaana, kel voodi on kaetud siidiga.
Kui oleksin ma lind, oleks ma tuvi,
ja minu paradiis see oleks igavene soe suvi.
Ma ütlen, ei hakka tundmagi
Kuusk on püsti ja lumi maas
aga mul pole pühade tunnet olla
üks tüütu aasta lõppemas taas
kus kõik ainult käinud alla;
ja kellel on pappi
et jõuluvana tuleks?
Vaesus suur, et karju appi
peaasi, et soe kodu pühadel oleks;
ja toit ka laual ja riided pestud
sest kingitusi ei saa teha
paljud pered, kui raha haihtunud
näljast paistes on keha;
mul nimelt 8 sugulast
kes elavad suhtelises vaesuses
peetakse meeles vanat naist
kes üksi korteris elab laste abitoetuses;
2 sugulast elab Narvas
elu tõesti sitt, kui jääpurikas
ripub isegi kubemekarvas
ja arveid maks .....