Sõnale pilk leiti 409 luuletust
Sula
jääpurikas räästas
hakkas tilkuma
meelele kevad meenus
trepp majal saab
lumest peagi paljaks
maa tagasi haljaks
nagu jõgi jääst veri
vabaks üleni talvest
lumest valgest
*
seesama vaikus
valgus hall kuis ka
muud ei otsiks silm
kõik vaid tardunud
valge kogu ilm
tee ääres hang on
saanud üksnes kõrgemaks
männid rohkem
mattunud lumme
mets jäänud unne
aknast tuppa tuleb lume
valgus mul peatub Su pilk
täis rahu ja malbust
Päkapikk eksinud on teelt
Päkapikk oli eksinud teelt,
ta oli välja kukkunud reelt,
öö oli pime ja pilkane,
päkapikk hirmul oli veidike.
Taevas paistis hele kuu,
poolavatud ei olnud suu,
taevatähed tuhmilt vilkusid,
öö saatis kõhedaid pilkusid.
Päkapikk hüppas lumehange,
seal kindlam oli,
lumetekk pehme ja valge,
peidupaik peletas hirme.
Päkapikud öösel ju ei maga-,
lastele on öö tasa ne ja vaga,
päjapikul veidi oodata on vaja,
kuniks uus regi möödumas on rajalt.
Juba regi kriuksubki teel,
päkapikul rõõmus meel,
laternate valgus silmi paitab,
päkapikku hanges märkab.
.....
Ma olen fotograaf
Objektiivi taga maailm helgib,
Värvid ja varjud, kõik muutuvad siin.
Kadreerin hetki, loon unikaalseid teoseid,
Fotograafina olen looja, iga pildiga teen head.
Valgus mängib mu kaadrites tantsu,
Igas hetkes on lugu, igas nurgas ilu sansu.
Püüan pilku, mis peidus argipäevas,
Fotograafina olen unikaalne, silmas sära kajastav.
verigi ei küsi
seda polegi nii vähe
kui hing on justkui ema
nii maa kui elu ligi
tast voolab päeva
õrnus hellus
kaob päevast pelgus
tund endale saab juurde
kõrgust aina värvi sinist
sind haarab kõige embus
verigi pilkavalt ei küsi
milleks sulle säärane
lembus arutu hullus
selle igavene kurbus
Jonnakas Putin
Tugev nagu kivi, Putin seisab kindlalt, jonniv pilk, mis mõistatusi mähkleb sihikindlalt. Sõnad kõlavad tema huulilt kui pronks, nagu öeldud loosungi kandvad monoklid.
Putin, nagu kaval šahh, liigub malelauas, valitseb käigud, kus võimu hoiab ta paigas. Jonniv jõud, mis tõuseb Venemaa peal, riigijuhi tarmukas samm, nagu marssalite saatel.
Ent kui päikeseloojang värvib taeva roosaks, jääb küsimus, kui puutumatu on riigipea loos. Jonniv Putin, ajaloo keerdkäikudes kootud, kas tugevus või varjud tema ümber on seotud?
suu lausumata jätab
kas me nüüd olemegi
saanud üksnes varjudeks
kes piidlemas käivad
ka unes üksteise saatust
vaatavad tänaval järgi
seisavad kogu aeg eemal
lausumata ent jätavad
oled endiselt armas
kallis pilk Su näost
otsib sellele kinnitust
ka täna veel talves hallis
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
Vaatan sind... mõtlen kui... ammusest ajast
Vaatan sind
pilkasest pimedast ööst
mõtlen kui oleks sind ...
mul oleks trööst...
Vaatan sind
ilusam tähtede särast
küsid mult millal ma...
ütlen et pärast...
Vaatan sind
veetlevam päevasest päikesest
ütled et ootad mind...
unistad väikesest...
Vaatan sind
kenam ka kahvatust kuust
sõnad et unistad...
vaikus mu suust...
Vaatan sind....kuulan sind...
pulsilöökide kajas
lausun et mina sind...
ammusest ajast
Kiä ma olõ?
Ma olõ tuu hing,
kes käve kakupujana imäle unen ütlemän,
et olõ valmis, varsti ma tulõ.
Ma olõ tuu lats,
kes löuti kurõ puult tuuduna
Männisaarõ mõtsa palukide vahelt
ütesä kuud pääle vele pulmi.
Ma olõ tuu tütrek,
kes läts Karlova treppest üles uma punatsõ papikohvriga,
mis oll veereni sõsara antuisi pluusõsid täüs
ja nakas opma, kuis tõisi opada -
tiiä es eski midägi.
Ma olõ tuu noorik,
kes jäeti katõ latsõga -
üts käe kõrval, tõne viil süäme all,
a säänest oppusõtundi raisata ei egäüte pääle!
Ma olõ tuu naanõ, kes lät .....
Theranos
Kurjus tuleb heade kavatsustega
inimese ihus ta sulle naeratab
kuid alati tegemist maskeraadiga
eks kurat hiljem selga pussitab;
ja selle kompanii Theranos on nimeks
jagab esikohta Nestlega
ehk kumma paik jääb esimeseks
kui äri käib ebamoraalsete võtetega;
nimelt ettevõte käitleb vereanalüüse
kus kasutada minimaalselt tehnikat
ja tuubis vere osakaal ei peagi olema tüse
uus ja moderne skeem täis jumaliku praktikat;
ent see bullshit hargnes 2015 aasta
lolliks tõmmati kliente, investoreid, tulemusi
ja muud tõestamata saasta
uuring tõestas ebaõnnestumisi;
ka .....
hetk sellest õnnest
ei täitu iial sellest
enam nõnda hing
kui käsi puudutas
kogemata Su õlga põske
sõnu kuumi sosistas siis
Sul kõrva mu janus meel
pilk õitsemisest säras
me olime kui arust ära
me armastuse kuldne valgus
hetk sellest õnnest
kui veelkord päevas tarduks
oksad tähe valgust
koos sinuga kolletun
all järve ääres
kaldavees kõhisev
pilliroog teeäärne
vana kask
enne kui su okstelt
variseb vihmast tuhm
vettinud vask
oksad tähe valgust
laskma hakkavad läbi
lumest valge metsani väli
talv otsa pilk sellel püsib
mis nii puhas ja tühi
jäänd tühjaks kurepesa
möödas päevad täis
kurgede nokaplaginat
küla kohal nende uhket lendu
teel kevadisse Aafrikasse
teid saatku nüüd pärituul
mu mõtete lembus
uuel kevadel me
kohtumise ärev embus
*
enam teed mööda
minna ei taha kus
vihmast vettib
tühi kurepesa
ei tiibadega rapsimist
öösel poegade norskamist
esimest lendu pesa
kõrval odrapõllule
mille tuules õõtsumise viib
taeva alt täna ära
kombaini terav eeder
ära otsi seda taga pilk
oksal täis sai veel
üks vihmatilk
Onu Väino naene
Onu Väino nagu teame
on meie tubli teadlane
teda Eestisse me vajame
väga huvitav tegelane;
ning lojaalne ta naene
kes alati ärkvel enne meest
elamine neil pole vaene
Väinot tunneb väljast ja seest;
isegi koju tulles teda oodatakse
istub sohval, pilku ei kaota
vastu suurelt naeratatakse
poleks naist, siis keegi teda ei oota;
naabrimutt Friida Väinot ei salli
sest mäletage, ta mardisante tulistas
käib elamustingimustega ralli
kord juba mutt politseisse helistas;
kui nüüd tunded saabusid
intiimsus taas süttis
üksteist armutuvid katsusid
naene ta oma kaissu .....
Mina ju võin
Ei karjume valskusel
karjume valel
Ei röögime sõjatee suitsu ja uttu
Me aadete värskusel
me aususe armsusel
närtsivad õied kuid küllaltki ruttu
Siin enestest arvates oleme paremad
Siin eneseid hinnates
maa/ilma eliit
Vast mõistate aremad
vast sõdade sulased
mõistate- lahkute lennates siit
Vaigistab kaugeimad merised mühad
vaigistab orgude kaja mäe tipul
heletav manitsev kirgas koraal
Kadugu võõrvõimu verised pühad
kadugu võõrad ja verised lipud
verine võltsitud õigus/moraal
Õhkõrna õhkõheva süütuse kesta
all siidist ja sammetist kanname .....
Segane seis, unest mõjutatuna
lähme magama
see päev tiksub täis
juba eilseid minuteid
millel pole asu
ja udused silmad
ei näe enam leida valgust
kirjamustale mis paberile asetatud
küünlavalgel ööl
aita mööda saata see öö,
mis võiks olla kui erinevate kurbuste puhang
tormine, ent rahulik
vajalik, ent põletav
nii antidootne kui võimalik
milleks?
on asju, mida keegi ei tea,
see saladuse laegas, mida üks inimhing varjab
hoiab oma südame põuetaskus nagu kuivanud hernetera
lootes, et kellelegi on seesama hernes
kuskil seal samas põetasku hõlmas
tuul vuhiseb mööda ja vankrirattad kan .....
Naeratus on kallis
Naeratus ei ole kunst
ega raskus suu peal.
Naeratus ei ole pilkav
ega mõni naer, mis valu teeb.
Naeratuses on südamesoojust
ja lahket pilku lummavat.
Naeratuses on päikest palju,
midagi väga, väga säravat
Naeratusest saab hoogu juurde,
rõõmu kõige paremat.
Naeratusest kaovad pisarad suured,
jäävad vaid õnnepisarad.
Mõni Naeratus jääb varju,
su oma-enda hingele.
See Naeratus saab välja paistma,
kui oled tänulik sa elule.
Vastamata kahekõne
Sul naerud näos
nii sageli nii palju
täisrõõmus kehahoiak
helge rüht
Mind nähes
aga kivined kui kalju
ning kordagi- oi jah
mul pole üht
Käib keegi mööda
muudad põse lohuks
me jääme kaksi
moondud õelaks irveks
Mind mõõdad
mõtled mingiks ohuks
sest äkki
tõstad pilgu sõjakirveks
Siin pole nii et "oleks"
SEE PILK tapab
kusjuures üsna võikalt
oled karm
Hing muutub tuleks
kõrvetab mind tsipa
mu süda hõiskab
see vist arm
Ma virgun
kirve jäljed üle ihu
ei ole sinust
teisipidi tõendust
Ma tasa targu
avan sõrmed pihu
täis tühjust .....