Sõnale pilk leiti 409 luuletust
Tühja tumma kaugusesse suunatud su pilk,
ei näe ju hinge piiri taha
Kuid siin samas kevadlillel sätendamas kastetilk.
Lakkamatult aina otsid leidmaks seda õiget tunnet
ei näe ju teise südamesse
ja kas selle armastuse ükskord üldse ära tunned.
Ära oota kaugustest seda mis ei tule.
Vaata siia samasse,nii ligidal sul olen.
Koomikule 2
Ma ajasin Sind taga
mitte nagu joostes
vaid oma mõttes
ja püüdlusega
leida Su tähelepanu
Sa olid alguses kohmetunud
ega saanud aru,
mida ma üritan Sinust saada
ega ma isegi ei teadnud
Aga mingil hetkel
Sa said teadlikuks endast
ja Sa sulasid
Lasid mind lähedale
ja Sa unustasid,
mis valud on Sul minevikus on olnud
ja Sa lubasid ja julgesid
mulle oma südameukse avada,
kus tuli välja palju sellist,
mida teisedki veel näinud ei olnud
Sa said lõpuks aru
et mu pilk ei olnud juhuslik
et mu taotlus ei olnud juhuslik
isegi kui ma ei ütelnud sõnagi,
Sa nagu aima .....
Aprillist oktoobrini
Ma ootasin Sind terve nädala
Sa ei teadnud
Ma isegi lugesin päevikus päevi
aga Sa ei teadnud
Ma mõtlesin, et kuhu Sa kaudsid
Kuhu Sa kadusid mu päevade virvendus,
mu energia andja, mu südame löögisageduse tõstja?
Ma lugesin päevi.
Mis juhtus suvel,
oli must auk ja keha kõngemine,
ma muundasin ennast varjuks
mis jäi armastuse toitainetest ilma,
mis otsis lohtutust kurbadest armastuslauludest
ja püüdis endale tõestada,
et see pole päris...
Ma ei teadnud, et Sa tuled.
Aga Sa tulid ka sügisel.
Sul oli ju võimalus loobuda
ja ma arvasin, et Sa teed seda...
.....
Südametes kokku
mõtle
kui sa pead elama teadmisega
et su armastatu on elus
aga su käed ega pilk
temani ei küündi
mõtle
kui sa kohtad oma armsamat
lapseeas
ja kõik, mida sa aastate jooksul suudad meenutada
on need peeglisse vaatamise hetked
kui sul on tunne, et
ta justkui vaataks läbi sinu silmade
ja mälestuste kaudu
ikka ja jälle
su südamesse
mõtle
kui su kaasa ei hukkunukski sõjas
vaid ta on olemas ja hingab
teispool piiri
ta on olemas
veres ja lihas
aga ometi
aga ometi
pole aeg
ja siis trotsid saatust
trotsid elu
süvened oma kurbuse allakäigu trepil
vahepeal .....
Mere
äärsete kõrkjate sahin
Mööda rohtu mu kleidi kahin.
Sinu pilk minu pilguga kohtub
Kas märkad mu silmades ohtu.
Sinu silmade taevasinast,vastu vaatan kui peeglist mina.
Siis kui kokku saab taevas ja meri,
Kas tunned kuis tarretub veri.
Sinu keha mu keha vastas.
Rebid riided,mis ihu mul katmas.Siis kui merest ja taevast saab paar
Just siis sinu omaks ma saan...
Kaval sõber
Vaata, seal Su sõber
seisab, kaval pilk.
On seal peidus tõde
või on naljatilk,
lootes tünga teha,
trikitada Sind,
pärast naerust keha
kõveras, ka hing?
Sina, ole hea,
jälgi, mis ta teeb,
ole kavalam,
seisa tema ees,
kuni enam ta
vastu ju pea
ja välja jutustab,
oma plaanid ka..
- Tarmo Selter -
2023
miljardeid aastaid Universum
Sind kaua armastanud olen
vahel näib justkui tuhat aastat
me päikses olnud kõrvu koos
ema rahutu pilk meid saadab
üks meil olnud päevas palavas
kui õlipuul Hispaanias jahe vari
üks sinimeri
kõrgusesse kaduv taevas
öös pimedas
kui kinni hoiame üksteise kaelast
miljardeid aastaid universum
justnagu oodanuks
millal Sind suudlen
puudutan luules
koos näeksime augustikuud
ehast värvub kuidas
õhtul aknal valusalt ruut
Plikana
Sa puhtevalgusena
mu päeva tulid
kui juuni valge
õites palav juuli
pilk kaua otsis
poiste seast
Su silmi huuli
neid hetki palju oli kuumi
kus patja nutsin
et suu Sind suudlemata
jätta suutis
öö piinaks muutis
Sa vahel nüüdki
päeva valgusena tuled
kus kestab edasi
me igavene suvi
haiget tegev juuni
Lillepeenar lume all
tean sa ei kuule seda
öösel laps mus patja
vahel nutta tihub
üles otsib unes
Sinu pihud
päevapaistena
mu hell ema
nüüd lumi sulab
tuleb taeva alla kevad
ainult sina ei näe
iial seda enam
tee õieni veel ees
on väga pikk
peatu selleks vahel
peenral pilk
Tuhat aastat on möödas
tuhat aastat on möödunud
need siidpaberile kirjutatud
tušiga read justkui praegu
ootavad ärevalt saatja poolt
kärmet kohale jõudmist
tuhat aastat on möödas
ikka veel ei jäta suu
kehitades õlgu küsimata
mis on aeg olemise käes
pilkav naer
sõudja peos nõtke aer
raamatut " Padjamärkmeid " lugedes
Magama minnes
Siis kui pehme teki enda peale sätid
et ajutisse unne suikutada end
tulevad tihti meelde nüansid,
millele tegevuses kehaga ei jõudnud pilku pöörata
ja siis vaaatad neid kui pildikesi
mälualbumist
Dumbeldore'i mõttesõelal
Iga mõtet ei jaksa kaasas kanda
Iga emotsiooni, iga mälestust
Need kerkivad ja ununevad
või siis piinad ennast nendega läbi une
neid endaga kaasas kandes
Sinine taevas
Täna pilk jääb kinni taevasse,
nii merekarva sinine on see.
Midagi sooja valgub südamesse,
suur rahu vohab hingele.
Ei ühtegi valget pilvetupsu
ei halli pilve rõhuvat.
Tunded sees on kummalised,
nagu polekski mind olemas.
Mõtetes näen sinilindu,
varbad üles tõusevad maast,
Tiibadeta õhku tõusta-
sinitaevasse-, kui saaks...
Möödatabamus
Cupidot tabas kord ka depressioon
näos naerusuu tal õelaks irveks tahkus
ta ütles puhkan mitu aastat joon
käest pillas vibu nooled- kohe lahkus
Ilm paanitseb kes ära teeb ta töö
on kadund käed mis armu jagavad
kes määrab nüüd kel kuulub kelle öö
kes kellega mis kombel magavad
Üks suvaline ingel mitmes mõttes
peas kandis prilli- kangemat kui luupi
need kaotas- suvalt sihikule võttes
meid tabas siiski kuigi sihtis huupi
Mind tabas otse silme vahele
sind mulle tundub ühte õlga vist
su pilgus ripun ja ei pane tähele
su ilmest õhkub kurja põlgamist
Su à .....
Kui Varesed On Surnud
Mul koduloomaks Vares
Süsimust läikiv ja ilus
Teise endalegi loomaks soetasin
Nii kaunid kahekesti koos
Kaks minutit mikrolaineahjus
Neil suled veel säravamaks tegi
Au ja kuulsust
Majja ojana tõid
Rutiiniks
See säravnemine sai
Päevast päeva
Ööst öösse
Jällegi ühel hommikul
Varesed mikrolaineahju poetasin
Kuid meelele tormas miski
Mis oli maha jäänud keldrisse
Panin taimeri mikrolaineahjule
Tormasin alla asja järele
Oh kui vaevaline
Neist treppidest üles oli tulla
Viimane aste
Jooksuga kööki
Järgneval momendil
Ei tundnud ma midagi
Ei ühtki emotsiooni .....
uude päeva
mind äratama tuled
näib et on võimalik õnn
endiselt palavad
me huuled pilk
sama puhas õrn
ehmusin kui aastate
tagant Su suu ja veri
mind uuesti
aralt puudutasid
Su sõrmede janu
mus muutus õnnevaluks
*
päev endiselt hall
lumevalge kui Sind
seal poleks mu arm
jääksin sellest haigeks
saada ei tahakski
päris kaineks
tere hommikust
valgus tere päev
mis taeva all
laiali mu soontesse
valgub võtad kinni mille
käest nagu oleks ees
alles sinav kaugus
kõige algus
Ainus
Ainus südametukse
võib avada ukse
tundmuste maale.
Ainus silmapilk see
võib sillutada tee
rõõmule, heale.
Ainsa naeratuse sära
viib mõistuse ära
koos selgusega elus.
Ainsa puudutuse võlu
viib südamevalu
armastuses ja melus.
- Tarmo Selter -
2023
mu öödes jälle
räästad ladisevad
päeval päiksest
kilgendab iga
katuselt langev tilk
tee ääres
kärjelisel hangel
valgel sinitaeva pilvel
pungal oksal sulavee nirel
peatub kauaks nüüd pilk
sest pähe tõuseb
kummaliselt
kevade kerge kilk
kui räästa all
teeb loik solk-silk
silk-solk