Sõnale pime leiti 688 luuletust
Tänu Inspiratsiooni Eest
Kas ma näen välja kui mõtete lugeja?;
Kas kuulad vaid siis kui persse pean pugema;
Kas arvad, et meeste seas ei nuteta?
Või usud, et me peaksime olema kuulekad;
Kes on see ketis peni? Kes terve elu;
Vaid pere on teenind? Kes küll tekitab
Mehe südames ja peas keerist?
Ja siis kui saab kõik ütleb; enam ei meeldi?
Kus kohta ma peaksin minema?
Kui olen samuti inimene kardan ma pimedat;
Te olete enneolematult kaunid;
Nii hingelt mõistuselt; kuid kaugeltki mitte valmis;
See oled sina naine kes teeb poisist mehe;
Ja vaid andestades ta eksimusi oled ehe;
Truu ja mitte enesekes .....
Ükspimedus ja olendid
Iga kord kui avan akna,
et süüdata sigarett,
avan ka akna nendele olenditele mu peas,
keda päev läbi seal ohjes olen hoidnud.
Nad sosistavad mulle sõnu,
kõditavad jalataldu,
painutavad mõttevoogu
meelitavad raisad
Meelitavalt kutsub mind ka maapind,
olendid ainad õhutavad takka:
“Hüppa! Hüppa!
Kalluta end veidi veel,
siis oled sa üks lumega,
üks maaga,
üks pimedusega -
ükspimedus.
Hüppa!
Hüppa, ükspimedus, hüppa!”
Kuid miks ma seda siis ei tee?
On kuskil kübeke lootust?
Lootust, et teed käänduvad,
sõnad väänduvad,
et normaalsus pahupid .....
Tühised sõnad
Pole mõeldav loovus;märgates ootust;
Jälgides kooslust; vältides kordust;
Virutaks selle maa pihta nii kõvasti-kõvasti
Et munast ta kooruks; justkui kokkupandav
Kuid siiski mitte moodul; vahest mu vool
Kirjeldab motoorsust; keegi olemast aastaid
Tagasi olin loobund; keelegi peale ei lootnud;
Enesekesksed hetke mõtted; muud mul polnud;
Vähemasti täna: kui jätkan teekonnal kus märkan;
Veel 30+ härga; kes kõik üritavad sinudt paremaks
Jääda; jääta mu libedad rajad; jätkan kui kibedat sajab
Samas halas kasvasin; iga päev rebimas end vabaks;
Maskist; matkind polnud .....
Mõtle sõnast ; Vaba
Nimetad kedagi; kuid kuidas kui sul kogemus puudub?
Pimesi elasid; tõe valuga leppida ei suutnud,
Ega vist; kontrolli brutaalsusest ei kuulnud?
Sedasi; jooksed tõe eest ja kedagi ei muutnud,
Lõppude lõpuks annan sulle lükke; lenda mu ingel,
Tippude tipust kus su mõtete mõõde; alati arvas-
Et on õige,
Pisar mu silmis; sest tuleb välja, et sul puudus lennu võime,
Ila su riimis; enesekeskselt jäi kinni; ei kostunud mu hõige,
Kõike teada; tähendab laastumist,
Igat valusat päeva neada?
Miks sa üldse siis armusid?
Kas elu pole täiuslik just nii nagu ta on; nagu ta on? .....
Eksikäik
Ma hingan sind sisse kui mett
kui rähm sinu palgeilt on pühit
Me higestat meelte kvintett
ei nootide ridades püsi
Me eksleme metsas täis imesid
pimesi kuigi on hommik
Nopime puuokstelt kirevaid helisid
rõõmudeks auravad lombid
Kui eksikäik käidud ja otsas on jäks
päike silmuses on kui Iokaste
Sa lausud mul vaid ühe sõna aitäh
ja kaod kui lõunaks kaob kaste
Pimeduses kaovad seinad
Ma tõmban juhtmed seinast
ja mattun pimedusse
kuid vaim on erk ja reibas
see maailmaga pidetus ei
sega sisemise säde süttimist
Pimeduses kaovad seinad
saabub näiline vabadus mis
peidab ära vead ja peidab leinad
nii välise ma hetkeks endast heidan
Oh oleks nii et hommikused kajakate hääled
ei iial päikest taevasse ei heiskaks
Kui kord sellest piiritlevast valgusest vaid pääseks
oleks enam tõenäosust et iseendid leitaks
Veel lootes ...
Kustub lootuskiir murepilve avaruse taha,
kirkad unistuste purjed, kadumas on uttu.
Helge mõte olnu , pimeduses hävib ruttu,
kõik ligidased kallid jätmas sind on maha.
Kui hävitad ennast ei taju sa pooltki häda,
mis valu , lähedased kannatama - peavad.
Ja jälle raskustest , su omad välja veavad,
lootuses et järeldusi tehes , mõistad seda.
Hansi!!!
igavesed jõulud
täna valgeid helbeid imedeks sajab
kuu nagu klaaskuulina öös helendab
armuline rahu mida inimhing vajab
tähtedes peidetud lootus sätendab.
täna unistusi armastuseks sajab
me südamed soojalt naerma ajab.
kaunistustega ehitud elumajad
küünlad valgustanud eredalt
kallite elurajad.. pimedad ajad
jõuludes mil viibid perega.
täna soove reaalsuseks sajab
rõõmust silmad nutma ajab.
igale kingipakile nimi antud
kedagi kusagil ootamas keegi
tunnetes nõnda sügaval kantud
elus endas süüdanud on leegi -
leidmaks õiget õrnas eleegias.
täna ennas .....
Öölased
Ööd pilkaselt pimedad
pilkavad öiselt pimedalt
Pilkavad pimedalt armunuid
eest pilkude öösse pagevaid
Kui öölased päeva aaks
varju nad varjuvad
Ööbiku kombel ööst öösse
nad karjuvad
Ajuraas öhe on kadund
Nad harjuvad
harjuvad harjuvad harjuvad
harjuvad paljuga
lainete mässu ja nälja
ja pimedalt pilkava väljaga
Näe öökulli pilguga sääl
kalju pääl vilguvad
vilguvad
vilguvad
alla
siis
tilguvad
tilk
tilk
Pingu Ja Valgeke lumememme meisterdamas
Pingu ärkas täna hommikul vara
mõtteis oli kindel tal soov
täna teha üks vahva lumememm
sest lumi oli mõnusalt sula.
Läks äratama Valgekest tasa
kellel vurrud nina all
võbelesid raskest norskamisest
nagu põrisev automootor.
Pingu sosistas talle kõrva
nii ta oma silmad avas
haigutas suu hästi laiali
uniselt veidi aega maigutas.
Joostes läksid trepist alla
haarasid külmpkapist kala
pugisid kõhu kiiruga täis
panid selga joped ja jalga
pehmed ning soojad saapad.
Kahekesti hakati veeretama
palle lumememme tegemiseks
esimene valmis ilusti ja
südames ol .....
olen unetu
Läbi pimedate ööde
keha ja hing on -
väsinud kandmast
igatsust tundmatut.
Ei tule und
iga tund
minut, sekund
leian end
lämmatavas
ängistuses.
Avada silmad
mustvalges
maailmas sest
minu kunstnik
sooritas enesetapu.
Värve segades
emotsioone värvides
igatsus tundmatu
jääb valgeks
nagu paberileht
sõnadeta ootamas
õiget hetke
ootan mina
kedagi kellega
jagada sama
igatsust.
Siis poleks
need unetud
ööd niisama
välja mõeldud.
mõndadel hommikutel
olen väsinud
olemast
eksisteerimast.
Lase mul
hingata
täidaksin
õhuga tühjuse
hinges.
Pimestatud
üksilduse
hirmudest..
----------
Olen väsinud
olemast
jalgealune matt
millele möödujad
pühivad pori
oma ülejäägid
süümepiinad
ning enese süüteod.
Olen väsinud..
liialtki, et
lüüa käega.
armastuse keel
Me võime valdada
me võime kõneleda
mitmeid erinevaid keeli -
ilusalt
veatult.
Armastuse keelt
õpime mõistma
õpime rääkima -
terve elu.
Sest süda on
see mis peab kuulama
ja samas panema sõnadesse
meie tunded -
need soojad
need ülevoolavad
mida tunneme
teineteise vastu.
Aga kahekesi õppida
seda imelist keelt
isegi kui elu jooksul
vahetuvad õpetaja
ja õpilase rollid -
sest ma saan jagada
kõiki neid uusi sõnu
iga päev vaid Sinuga.
eksisteerib rahu ja kaos
eksisteerib siin rahu ja kaos
neil seintel nimed on kriipind
küünla valgel loed kes viibind
otsinud väljapääsu igast praost
valgust - millel määratud elu hind.
saatuse kaalud ei kehtesta end
hoopiski on balansist väljas
ootab ees tasakaaluta lend
lummavalt tühjad kosmilised väljad.
mäletad sa nüüd veelgi neid radu
kord unistasid reisida nende taha
soovisid alati peale tähtede sadu
astudes laeva jättes elatud maha.
eksisteerib siin rahu ja kaos
oma initsiaalid siia kriipind
küünla valgel loed olen viibind
minu elu on nende hingeliste koobaste hind
la .....
massi revolutsioon
aeg on saada vabaks
kaotada ära piirid
murda eest tabad
lõhkuda uste riivid.
liiga kaua on kehtinud sildistamine
püramiidi lahtritesse laotatud
inimeste nägude järgi üldistamine
elude ning nende mõtted kaotatud.
kõik peavad olema üheks löödud
ei tohi lahkuda siit süsteemist
propaganda kört peab saama söödud
valedest täis sotsiaalmeedia skeemist.
haara kodust kaasa tangid
purustame tõkestavad võred
ärme ole enam orjuse vangid
ennem oli pimestavalt kõle
südant juhib tõrvik põlev.
tule sinagi.. siis tulen minagi
tuleb temagi.. tulevad nemadki
.....
sügisene võlu
tahad unustada hetkeks koorma õlul
pane selga mantel ning kätte kindad
vaata ringi pargis.. imetle võlu
puude hingelist hingust hingad
oravat tõrudega rõõmsa pilguga hindad
kui ta lehehunnikus otsides sahistab
sina ka mänglevalt proovid.. oh kui mõnus.
vahet pole kas on siin hommik
või peale tööd tulles hilisõhtu
õdusalt ilus siinne iga hing
vaid ülevoolavat armastust õhkub
ajakapsel parandab kõik lõhkunu.
haldjas pintsliga süütab tähed
et ei oleks kojuminek sulle pime
ning äkitselt tunned kui lähed
sinus sündivat imelist öist ime
virmalist .....
must sall
võtsid kätte musta salli
kinni sidusid mul silmad
küsides kas on ikka pime
küsides kes annab kalli
kes teeb soojaks ilmad
on armastus suurim ime?
keerutasid mind veidi ringi
öeldes siis tule otsi üles
leidsin sind ootamas pingil
mida olin kandnud enda süles
kulutanud tolmuks eluteel kingi
ripuvad räsitud tallad küljes
ei liimi neid ilus sõna süljes
mis tulnud suust imelisel inglil.
läbi tule ja jää paljajalu
su järele ma siiski tuleks
võtan omaks peksu ning valu
siiski oma südant ei suleks
edasi talu.. armastust palu
viimaks keegi ka kuuleks
pole li .....