Sõnale pime leiti 688 luuletust
JALAJÄLJED IGAVIKUS LUMES
PIME METS OOTAB MIND,
ERKSAL JA VAPUSTAVAL JÕULUKUUL.
HELISEV VAIKUS MUL KÕRVA LÖÖB,
ÜKSIK TUUL MUL KANNUL KÄIB.
OLEN ÜKSI SELLEL TEEL,
AINULT VÕÕRAD JÄLJED LUMETEEL,
ON MINU KAASLASEKS,
SIHTPUNKTI,
MIDA MA EI TEA VEEL.
TAEVAS SINAKASKOLLANE KUU,
VALGUSTAB MINU TEEKONDA.
METSALISTE HÄÄLT TEEVAD PÕÕSAD,
PUUD MINUGA EI RÄÄGI.
MÄEAHELIK MULLE VASTU VAATAB,
LUMEHULKASID ALLA PAOTAB.
PÕTRA MA SILMAN,
AGA LÄHME OMA TEED.
KÜLMUNUD ON KÕIK VEED,
LINNULAULU MA EI KUULE,
MÖÖDA ON SIIT SÕITNUD REED,
KAUGELE, KUULE.
INIMTÜHI KOHT,
VÕI LIHTSALT MULL .....
lumi pimedus
tean mind kardad
puudutada nii ilmsi
kui ka unes justkui
tagasi ma tuleks
kuhu uksed aknad
oled sulend tubades
kustutanud kõik tuled
*
kui kahekesi ööga
jäävad lumi pimedus
talve kibedus
teede libedus
nende vaikust katki
ära lõhu hommik las
seda teeb uduvihmana
päeva tulev puhtevalgus
Päkapikk eksinud on teelt
Päkapikk oli eksinud teelt,
ta oli välja kukkunud reelt,
öö oli pime ja pilkane,
päkapikk hirmul oli veidike.
Taevas paistis hele kuu,
poolavatud ei olnud suu,
taevatähed tuhmilt vilkusid,
öö saatis kõhedaid pilkusid.
Päkapikk hüppas lumehange,
seal kindlam oli,
lumetekk pehme ja valge,
peidupaik peletas hirme.
Päkapikud öösel ju ei maga-,
lastele on öö tasa ne ja vaga,
päjapikul veidi oodata on vaja,
kuniks uus regi möödumas on rajalt.
Juba regi kriuksubki teel,
päkapikul rõõmus meel,
laternate valgus silmi paitab,
päkapikku hanges märkab.
.....
Pimeduse kattel
Saabus aeg, - seda kaua oodati,
Pimeduse musta looriga,
On nüüd ümbritsev kaetud,
Kattus see kurnatuse koorega,
Mille peale vaevalt loodeti,
Nüüd on hing rusutusest üle aetud...
Tuiskab lund, tuiskab kurbust,
Varjub pime kattel üksik lootuskiir,
Paistab vaid norg, selle küllus,
Täistuisanud nüüd rõõmu piir.
Külmad käed, nii ka süda külmab,
Pimedus minus lausa vaeva külvab,
Pime kate mind valulooris hülgab,
Keltsane pind ning keltsane süda...
Daniel Viinalass
Sa oled üks narkari välimusega mees
sa oled üks hipi välimusega mees
sa oled üks kanepimeelne mees
sa oled üks tähelepanu - mees;
mind pole kunagi kottinud
kes sa oled ja mis solisti tase
aga, kui olen sinust tõtt lugenud
küll põrgus asub su eriline ase;
ütle, kas sinusugune väärib
kuulsust ja au enam?
Su maine rämedalt käärib
on see loogiline arusaam;
hüpata tatikana jalad ees
vastu depressioonis kaasõpilast
kurjus on sinu sees
ei vigele välja sa sellest alast;
"Sorri, ma olin katki"
raibe, raisk, sa ei muutu kunagi
see, mis sa ütlesid pole pisima .....
Sügavustes
Kobad pudeli järele.
Kuukad põhjani.
Võtad teise ja kolmanda.
Seos sooviga juba kadunud.
Ei mäletagi, miks üldse hakkasid.
Teised vaatavad juba kõõrdi,
ise sa juba ei näegi seda.
Mis toimub seal pinna all,
kui pea kohal loksub promill?
Kas ainult teiste arvates oled põhjas
või ise ka tead seda?
See vahe on üsna imelik -
hõljud pilvedes, aga
tegelikult oled põhjas mis põhjas.
Sügavustes kinni
kui süvamere kala.
Pime, külma närvi ja
kalakõhuga.
(23.8.2022)
Valge talv on nii ilus
Valge talv on nii ilus,
enam pole ilm nõnda vilus,
hõbehärmas kuusepuud,
valged lumemütsid igal puul.
Pilvist juurde lund kallab,
valget sära aina kasvab,
maad valge lumi katab,
mured enda alla matab.
Ööd on valged, imelised,
valge kuu ja virmalised,
värvilised jõulutuled,
uut- aastat ootav šampanja pudel
Valge talv on nii ilus,
hinges pimedus on kadunud,
kõikjale nüüd valgust mahub,
valge jõuluaeg on rahul.
Naeratav depressioon *
ma olen kujutlenud ennast hauda
sinna mulla alla
sinna sopistusse, mis on justkui mulle tehtud
ja see osati polegi nagu appihüüd
vaid elu üks külg
olime abiturentidena parajalt depressiivsed
et kujutleda ennast ette hingehoidjatena
arvates, et kõrgkooli saamatus
tingib meile hoopis teised valikud
aga läks teisiti
justnagu meile selle tumeda pimeda aja puhul halastati
ja päästeti redelil kõrgemale pulgale
ja see lagunemine ja lagundumine toimub alati
nii keha siseselt rakkudes
kui ka mõttemustrites ja emotsionaalstes reageerigutes
võib-olla kui ma oskaksin nutt .....
Kikivarvul tõele lähemale... **
nüüd alles
teises elupooles
hakkan tõele vaikselt
kikivarvul järele jõudma
kõik mu maastikukaardid
ja väljavõtted elust
kõik need, millel siis veel seost ei näinud,
öeldi, et elukogemus puudub
ja nüüd ma saan neist aru
noorena võid olla pea püsti
aga vanemana tuleb sisemine rahu ja tarkus
ja sa saad ennast plastiliselt muundada
nagu heeliumiga täidetud õhupalli
sest ilma hingamiseta poleks ju elu
Tähekaardi kesktaevas kirjeldab paljudki,
miks ma mida teen ja kuidas ennast esitlen
tollal ei saanud veel sellele nii tugevalt pihta
aga need on need kukl .....
Tule, tule lumekene...
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel kaua viibida,
ole minu helbekene,
sula südamel.
Tule, tule lumekene,
puudel helkima,
võta nutupilvekene,
lumeks muuda ta.
Tule, tule lumekene,
luigelaul on teel,
puista lund mu igatsusse,
ehi minu meelt.
Tule, tule lumekene,
ära muuda meelt,
kingi valgeid lumehelbeid,
silmal ilu tee.
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel
kaua viibida...
jagan hetke
luiged sügisöös
tühi ja pime taevas on äkki
nende müstilist kluugutamist
korraga täis kuulad ja vahid
pea kohal pimedusse püüad
kuulda ja näha nende tiivalööke
ja siis on nad kadunud
jälle on pime tähitu sügisöö
kluugutamine haihtub
kauguses tiibeti helikausina
nii veres kui kõrvus
talv on tulekul
kui mitmes tuhandes kord
rahvaste vahel jälle
on vallandunud
see arutu vihkamine
üksteise kuulamiseks ollakse
kurt nägemiseks pime
kui taeva all iga pungki
oksal teab
karm talv valge
lumega jälle on tulekul see
üle elada olgu vaid mureks
vist siis see hullus alles lõpeb kui
maa peal pole enam inimest
nagu Marsil elutul Päikegi
Maa kohal üksnes tõuseb
ja loojub ümber kosmose
jäine pimedus
tsüklist november
hingedekuu pimeduses
kus puud on kaotanud
oma piirjooned taevas
mets põld jalge all külatee
korraga adud miski ent neis
pole siiski üksteisest lahus
kui valgusvihk peos
valgustab pimedust ees
sellele järgneb
sammhaaval meel
*
Sind vaadates tänaval eemalt
verel /suul?/ suudelda tuli Sind tahtmine
pea pöörasin kõrvale kiirelt
et haihtuks see soov
valu ei tooks ta hinge liialt
see uuesti ei muutuks
mus kauaks piinaks
Tasakesi sügis läheb
Tasakesi sügis läheb
välja koduväravast,
puudel on veel mõned lehed,
raagus oksad pudedad.
Sügissaak on salve saadud,
põllul muld vaid mustendab,
linnulaul on vaikseks jäänud,
kõrvus tuul vilistab.
Pilved rasked mõjutavad
ängi südamel,
mõtteid nukraid tuleb juurde
pimedatel õhtutel.
Hing on kurb, et läheb sügis,
mis nii soe ja lahke on,
miskit rebeneb küljest,
miskit sureb hinges.