Sõnale pimedus leiti 290 luuletust
lumi pimedus
tean mind kardad
puudutada nii ilmsi
kui ka unes justkui
tagasi ma tuleks
kuhu uksed aknad
oled sulend tubades
kustutanud kõik tuled
*
kui kahekesi ööga
jäävad lumi pimedus
talve kibedus
teede libedus
nende vaikust katki
ära lõhu hommik las
seda teeb uduvihmana
päeva tulev puhtevalgus
Pimeduse kattel
Saabus aeg, - seda kaua oodati,
Pimeduse musta looriga,
On nüüd ümbritsev kaetud,
Kattus see kurnatuse koorega,
Mille peale vaevalt loodeti,
Nüüd on hing rusutusest üle aetud...
Tuiskab lund, tuiskab kurbust,
Varjub pime kattel üksik lootuskiir,
Paistab vaid norg, selle küllus,
Täistuisanud nüüd rõõmu piir.
Külmad käed, nii ka süda külmab,
Pimedus minus lausa vaeva külvab,
Pime kate mind valulooris hülgab,
Keltsane pind ning keltsane süda...
Mõtete virr-varr
Räästaalune on vaikseks jäänud,
pesast pääsukesed läinud.
Iga-hommikune vidiit
kaasa läinud siit.
Päike laskub madalale,
tuul üle väljade käib.
Pime aeg hiilib lähemale,
peatab valguse väe.
Siis öö koputab aknale,
valgust kutsub vaatama kuu.
Kuuvalgus annab jõudu mõtetele,
elada on nii kuul.
Öös on asju
Poolteist nädalat olnud
suvel taevas tähti
päike varem alla läinud
ja peetakse pimeduses vahti;
juuli/augusti ööd ja õhtud
on kõige romantilisemad
loojanguga saavad kehad nuumatud
võõra mehe haarmes sa lamad;
südikus pole eelis
kui võõraga kohtuda
talle järele anda on meelis
sa ei tea, mis võib juhtuda;
teenida raha tänaval
või keegi kolleeg internetist
ekstaas sinust tal kaval
lõpmata rahuldus ajutist;
su elu väärtus tal vähe
kui veri räägib, siis see tuleb
ei mahu talle pähe
et jälle naine tal sureb;
pargis ja jõe veerel on märk
elutu .....
Uus
See pimedus on kutsuv,
kodune.
Seal väike majake ootab,
suurte puude vahel.
Selle poole kõnnin,
tervitades puid.
Jätan maha vana nukruse,
et uksest sisse astuda uuena.
Punane väike uks mu ees,
ta värv on koorunud.
Korraks ja ainult korraks
vaatan taha ja mäletan.
Mäletan oma nukrust, pisaraid,
maha salata ei saa ka rõõme.
Naeratus näol,
avan ukse uuele...
Kaarnakivi taak II
Jaanil koera kunagi pole olnud
ja nüüd tema kodus keegi koolnud
kolistab rehetuppa ukse taga
niipea peremees ei maga;
kui esikus jälle teha kolinat
kuulda vene k. läminat
Jaan tõuseb ja püstoli haarab
peeruvalgel tasa tatsab;
kaame limane lõust vaatab
end abituna jälle avastab
seekord punule paugu saab
teist korda oma lapse kaotab;
nüüd maetakse mustlane aida alla
ent kaarnakivi taak on endiselt valla
metsloomad haua üles kaevavad
peremehe lammaste asemel liha vahetavad;
uuel päeval kell kuus hommikul
uduga heinakuu koidikul
kargas mustlanna püsti uuest .....
Kaarnakivi taak I
Mulgimaal on endiselt õudsaid lugusi
müüte, legende, rahvajutte igasugusi
seekord peategelane naabrimees Jaan
aru annan nii, kuidas saan;
rehielamu all kartulisahvris
on igasugu asju tarvis
aga kas kaarnakivi on kodu eetika
selles on asja müstika;
katsudes ükskord sädelevat kivi
läks paigast ära aurarivi
Jaan vaevalt seda nägi
et tal kätes edaspidi on vägi;
a. 1994 juuli tuli mustlaspere röövima
asunud tühja majja aardeid otsima
niipea, kui lambad kisavad
üha vähem hirmu mustlased tunnevad;
kuni peremees naabri juurest revolvriga
võttis külalised vast .....
Jätku "leiba", vampiir
Öösiti on lihtsam inditeeti peita
kõigil, kes surematu
ja võib pubides, pidudel meelt heita
seltsita olek ettekujutlematu;
nt. vampiir meest või naist vajab
sügisõhtul on kihvasi kanda normaalne
tantsuplatsile rahvast juurde sajab
ja isu verele on reaalne;
kõht peagi tühi
aga kuna madal profiil loeb
nii peab humaanset ta pühi
seega peldikusse peitu poeb;
pistis käe prügikasti
kust tampooni leidis
nüüd läheb asi ilusasti
punase nõrguva asja suhu pistis;
mekk on hapu kuidagi
maitse pole halb, aga imelik
siis tunneb kõditamas midagi
ja see pole punane .....
Milleks meile see valguse lein
Pikk ja põhjalik pimedus
Vallutab meeled ja keeled
Saaks sooja ja valgust
Tuleks kevad
Uus algus....
Küll tuleb
Kuid enne naudime antut
Hõbekandikul kantut
Põhjatut avarust väljas ja sees
Tähtede sära pimedas vees
Kahvatut kuukiirt
Ja pimedat pehmust
Enese ehtsust
Ja ülimat tõde
Pimedus on valguse õde
Vaata
Kuis pimedas säravad tuled
Inimmeel mõtiskleb enam
Tähine taevas on kenam
Pimedus paitab ja peidab
Küünlaleek seinale heidab
Varje,mis tantsivad tangot
Sumbudes raugesse hinge
Mis avardund enese sisse
Ilus see õhtu
See tants
Ja see vein
Mil .....
Tädi Sofia ja tühjus
Tädi Sofia pole uhke ema
oma pere ja elus pettunud tema
me kõik teame ta surematust
ja sitastrelu pääsematust;
kaks poissi tagasi koolis
ning vaevalt Sofia neist hoolis
kommionu viina pakkus
see saatan lastele nakkus;
mees mulla all
ja ta haua ümber vall
mullast iga öö vaja välja ronida
et isegi zombina ära naisega leppida;
sügise pimeduses uks kriuksub
mingi võõras hääl tädi kutsub
Sofia jääb valvesse
kiiktoolis, surudes varbad sussidesse;
hüüab: "tuti - tuti - tuu
on neetud Sofia sugupuu!"
ainult kirev kukk päästab
Sofiat, keda luupainajast sà .....
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
Must auk
Olen võtnud tiba
Käin
mööda teadvuse tunnete
hämaraid paiku
Mu inimesed ja elu on liba
Näib
mu südame salajais soppides
valitseb vaikus
Mu südame varjatud tuba
on tühi
ometi tean- ma nii kindel
sind ootele jätsin
Pidid ootama luba
ei tohi
minna- mis siis et ma naise ja lapsed ja elu
vahepeal võtsin
Pean kallama unustust juurde
Jah valan
ja leian su- olgu et silt on ukse peal keelav
veel tumedam sügavam teadvuse paik
Ei valgust- ei tunnete mõtete keerde
nii sala
su olemust kujutlust jäägitult neelav
mu tundmuste kosmose mustendav auk
Jah- selles .....
Voodis
Voodi all ma nägin musta käppat:
Mu süda lõikab seestpoolt rinda,
Teda hingamine veriseb… bäkka!
Ma ei saa hakkama, ei saa pihta.
Kas sööb mind ära härra kole? —
Koletised on mu peas.
Siis söön ma ennast ise, kohe,
Saab minust mereäär!
Ma lendan koju külmas soojas,
Soojas külmas, tugev tuul
Tormab süda, jalad, puusa, oja,
Maja, hoone, roosasini huul.
Ma olen kodus, voodi all
Vsö magab kole härra.
Millal lõppeb karneval
Mu häiretest, kui magan?
Ole nähtav!
See reede kui koju sõitsin
ära ütlematagi on siis juba pime
siis midagi ebameeldiat avastasin
jalakäijaga mõlemad ära ehmatasime;
see oli mingi memmeke
üleni mustalt riides
nähtamatu ja pisike
õnneks peatusin autot juhtides;
helkurit ometi kanna
pole vahet kui vana või mis soost
uut elu sulle keegi ei anna
said insitenti lugeda sellest loost;
sest äkki ajangi su alla
purskub verd, mis kole
jätan loomadele su liha valla
ja mul kahju pole