Ööpimedus laskub taevast alla ja maal on kõik pilla-palla. Ja rusuv vaikus hiilib öös, ta kannul hirm käib juba mitmendat ööd.
Öösilmad jõllitasid pimedusse Hirmutunne jäi mu südamesse
Põtki,põtki lapsuke, too kuuldavale helike, põtki all mu südame, rõõmuks minu õnnele. Üsas kindlalt kaitstud oled, pimedus ei hirmuta, küllap valguskiiregagi, jõuad ära harjuda.
Meid eelneva ühiskond , takistab vääritu, viibime lootuste öös , enne säravat koitu. Helgem tänagi pisut ning aastate pärast, inimkond muutub , küllalt kurjuse kärast. Hansi!!!
Õnn, aeg, armastus- neid ma vajan. Viha, kurjus, nutt- neid ma ei taha. Kõrgus, pimedus, üksindus- neid ma kardan. I.R.
Pilkases pimeduses uitas üks hing Tasaste sammudega vaikselt hiilis Ära võetud oli viimane ind Sestab elust kõrvale ta viilis Merily Pähnapuu
Istumas, Sigaretitossu seas, Leian end, Halvas ja heas. Mõtlemas, Pimeduse ajal, Leian end, Elus või surmanajal. Põlemas, Talvises tuisus, Leian end, Seisund introvertsus.
igatsus valdanud sisemuse võõras iseendale üksi koperdan pimeduses kõigest suh't pohhui on lasen minna elul nii kuis läheb ja kunagi, ehk näen siis kas tee õige, kus lähen