Sõnale plätud leiti 3 luuletust
Kevad tuleb
Väljas on väga soe,
enam teki alla ma ei poe.
Viskan seljast ära jope,
võtan keldrist välja ratta.
Kevadel, üle pika aja,
näed sa ilusaid sääri.
Õues on küll vastik pori,
aga mina olen rõõmus.
Kevadväsimust mul ei ole,
lund, ka õnneks pole.
Otsin kapist välja lühkad,
ning panen jalga plätud.
***
eile öösel käisin ma väljas
ja lihtsalt jalutasin
mööda linna
täiesti sihitult
mul ei olnud kaasas kella
ma ei teadnud midagi
linn oli justkui mahajäetud
ei ühtki autot
ma ei näinud mitte kedagi
mul olid jalas
mulle suured riided
sest nendega tunnen
end turvaliselt
jalas olid venna plätud
et ma meeles peaks
mind ju oodataks koju
tänavavalgustid
saatsid mu linna teise serva
seal ei olnud ühtki maja
veel vähem siis mõnda inimest
teepeal kõndis vastu
ainult üks kassipoeg
keda siiani meenutan
ma lihtsalt jalutasin
täiesti sihitult
ja mind valdas
täiel .....
Kodu on mu kainer
tulin koju üle kolme päeva-
avasin ukse ja astusin kotta
ninna lõi niiskete plätude
koera ja märja käterätiku hõng
midagi nagu oli veel,
mingi üllatav ja hoomamatu olelushõng
mis siin haiseb küsisin oma noorimalt ihuviljalt
kelle jalad on juba ammu karvased
see on ju kodu lõhn ema
kas sa ei tea
ütles ta nagu etteheitvalt
…et tema ju tunneb seda alati
oma ülitundliku ninaga
kui tuleb rännakutelt
kojutulekud on alati kainestavad.
kodu on mu kainer!