Sõnale pori leiti 106 luuletust (pop)
Kevad
Karu talveunest ärkab,
mullast lillekene tärkab.
Kuldnokk rõõmsalt vilistab,
põrnikas nüüd põristab.
Päevad läinud pikemaks,
meelgi muutund rõõmsamaks.
Kaskedel on hiirekõrvad,
pajuokstel pehmed urvad.
Rõõmsalt ojakene voolab,
taevas päike paistab soojalt.
Kõikjal linnulaul ja vulin.
Nõnda kevad meile tuli!
Mitmevärviline sügis
Kirjuid lehti lendleb alla,
taevaluugid tihti valla.
Vahel näha võib ka päikest,
kuulda mürisevat äikest.
Porised on teed ja rajad,
tühjaks jäänud suvemajad.
Linnud lendamas on ära,
tehes üsna palju kära.
Üle väljade vihiseb kõle tuul,
viies viimsed lehed puult.
Vargsi meie maale trügis,
mitmevärviline sügis.
Minu kevad
Kevad ja viimane veerand,
kool saab varsti läbi,
mul külmast tõsiselt villand,
olen õnnelik et talv on lõpuks läbi.
Hüppan üle loikude
ja sammun üle pori,
et saaks minna paikadesse,
kus mul minna vaja.
Muusikakoolis varsti
tuleb eksam raske,
kuid õppida ju pole mahti,
kui õues soe ja päikseline ilm.
Kool saab läbi,
jõuab soe suvi,
suve ootan ma väga,
et saaks rannas supelda
ja koolist puhata.
Kevad
Suvi on tulekul
Taevas särab kollane ketas
Varsti vaja korda teha porine ratas
Varsti väljas lühikeste pükstega
Maja ees laiub suur porilomp,
mis välja näeb kui järv
Viimane veerand ning varsti vaja pole pakse riideid
Varsti välja sõpradega,
Et saaks minna karti sõitma.
Kõverpeegel
Ka rikkad nutavad
kui nägijaid ei ole
ning vaesed ehitavad
mõtteis õhulosse
ma tunnen tühjust
kui sind siin ei ole
vaid poriilma kiuste
kannan valgeid tosse
On haiglas südametu
toibumas infarktist
võib kanapime
kukele su saata
saan päiksepõletuse
kesk Antarktist
mul peeglist vastu vaatab
ingli näoga saatan
On lugematuid kordi
loetud minuteid,
et hiljem oleks tunde
tuulde pillata
su juurde jõudmiseks
pean kasutama kõrvalteid
ja üle saama jõest,
mis sillata
Ei ole abi purjekast
kui pole tuult
ja sile tee
ei aita jalutut
su suudlust
ma ei leia oma suult
.....
SÜGIS
Kaotasin su sügisesse,
kesk värvide mängu.
Tuule mälu puhus meid paika ühisesse,
põhjustasin vihmavalangu.
Keset pori ja mulda ja muda
matsin su lehtede alla.
Vihm imbus su aastate hauda
ning leinad puhkesid valla.
Loodus leinas
ja teised leinasid.
Ning meie, kahekesi,
tantsisime pimeduses -
öös ja hämaruses
Vastu igavesele koidule.
Vastu igavikule.
'Helena Veinberg
Kevad
Auto sõidab vurinaga-
VURR, vurr, vurr...
Rattad sõidavad surinaga-
SURR, surr, surr...
Kooli minek raske näib,
raske saada hindeid häid.
Käed taeva poole, hüüan SUVI!?
Kaotades kooli vastu huvi.
Kevadet me ootame,
õpikuid me koondame.
Õues käib lirts ja lärts,
kalendris paistab juba märts.
Autod sopas vurisevad-
VURRSH, vurrsh, vurrsh...
Rattad poris urisevad-
URRSH, urrsh, urrsh...
Vaene-rikas eestlane
Kust see jama kõik meil pärit, küsida võiks Lennart Merilt
temaga ei saa kontakti, siis palumegi-
tule taevas appi,kas luukere pugenud on minu kappi?
Meil elu eestis täitsa korras,mis sest et suuremjagu tõõtab norras
Elektritgi me saame soomest, kotiga vist käime toomas
see ju meile bõrsil praetud, hindgi hullu kõrgeks aetud
vaene see kes ise loll, temast saabki prügikoll
kuid vaesuselgi häid on külgi, nii tihtipeale tundub mulgi
ei ole sa reklaami ohver, rahakott kui tühi kohver
ka annetusi sa ei jaga, see eest aga hästi magad
vaese hingel pole piinu, mis v .....
Kevadel
Kindad rebin käest,
võru rebin suult,
laevukesi lasen
voolu allatuult:
minge, sõbrad, minge,
leidke oma tee,
koski, keeriskäike
ärge valige!
Minge, sõbrad, minge,
võtke otsetee –
mered jälle lahti,
on ju kevade!
Mina seisan siin
ja vaatan teile järgi,
kuni veel ei tunne
varbaid porimärgi…
Mina seisan siin –
see on nüüd minu töö,
mille mulle andsite
täna üleöö.
/Mari*Uri/
Sügisele
Pärlendavad vihmapisarad
Pihlapuu punavail kobarail
See on sügise kingitus
Päikesekuld jalge all
Pilvesäbrud pea kohal
Sügis ma ei armastanud sind varem
Aga täna ma armastan
Täna imetlen sinu heldeid käsi
Peidad lehtede vahele kuldrenette
Riputad pliidi kohale piparmünti
Kööki tood sooja moosi lõhna
Ja kaminasse õdusalt praksuvad tulekeeled
Tagasi kodukollete ette
Kutsud väsinud rändajad suveteilt
Sa oled suur võlur
Kord naeratad ara päikesekiirena
Paitades viljade punapõski
Kord sajad puhta veena
Poristele treppidele
Ja koputad oma kurba meloodiat aknaile .....
Kevad tuleb
Väljas on väga soe,
enam teki alla ma ei poe.
Viskan seljast ära jope,
võtan keldrist välja ratta.
Kevadel, üle pika aja,
näed sa ilusaid sääri.
Õues on küll vastik pori,
aga mina olen rõõmus.
Kevadväsimust mul ei ole,
lund, ka õnneks pole.
Otsin kapist välja lühkad,
ning panen jalga plätud.
Maailm
Maailm nii eriline paik
Kahepalgeline ja kalk
Kes räägib näkku, kes klatšib taga
Olgu ta õnnelik
Tema teeb liiga endale
Oma mainele ja maailmale
Võta kätte, tule ütle näkku
Ära loobi pori teiste suunas
Midagi see ei muuda
Ela enda elu
Nii hästi või halvasti kui oskad
Muidugi, lihtsam on ju teiste eest kosta
Ilma, et vaataksid enda ette
Teeksid endale teene
Kui hoiaksid eemale teistest
Hoiaksid endale arvamuse halva
Ja maailmast saakski parem paik
Kõik polekski nii külm ja kalk
Talve kuub
Kumavatest taeva väravatest langeb helbeid,
neid valgeid, nahka silitavaid, helgeid.
Nüüd kui tuisuväravad on valla,
kogu loodus ja maa jääb valge koheva vaiba alla.
Kõik kohad on täis keerlevate lumehelveste lusti,
ei ole kurbi, üksildasi kohti, pori loikusi musti.
Kumava teki endale peale on kogunud aas,
puhkab rahus ka kunagi lilledest pungil olnud laas.
Uue kuju on võtnud põhjatud rabad ja vesised sood,
vaikseks on jäänud vete kiired, vulisevad vood.
Härnalilledega kaunistatud aknast ei näe ma enam rammusat mulda,
ei saa ma enam katsuda seda vilja kandv .....
Taas saabub sügis.
Vaatan välja,välja näen ma vihma,
sügis on meil saabuma-as.
Puude lehed on hakanud langema,
päikese soojad kiired taandumas.
Veekogud muutuvad külmemaks,
sinna ujuma enam ei lä-e.
Pikse nooled,taeva valgemaks,
öös enam soojust ei näe.
Linnud kaugele ära lendavad,
porisemaks kõik meil läeb.
Turistid ära kepslevad,
meil saabub pikk rahulik aeg.
Marko Vaima