Sõnale puhtus leiti 69 luuletust (copied)
Mis on me armastus
Mis on me armastus ma mõtlen tihti
kust kumbki teab- see kannab ainult meiki
ma oigan- oi kui palju- mitu kihti
me tunneme vaid värske ilu feiki
Ma armastan sind alatuste karva
sa laigid minu siira ilme pettust
teineteist me näeme oh kui harva
kuid armastus see oli värvit hetk just
Kui näekski sinu pindamata ilu
ja sina minu hinge alastust
me pöörduks- ära jookseks tulistjalu
nii võõristaks me päris armastust
Mu silmal hellust näkku õrnust joonid
sead enda joonistatud naerud suule
mul sinu tarbeks maalit malbed toonid
jah nõnda jälle igatsed mu poole
.....
Talveõhtu
Talveõhtu, talve tummus,
imepuhta lume lummus.
Astun aralt, astun vakka
kohevasse hangelakka.
Kukub külma saapasäärde,
kuid ma jõuan ahju äärde.
Ahjusuus on suisa suvi,
minul lugemisehuvi
Kena surin - vurin ihus,
istun juturaamat pihus.
juturaamat elevandist
hoopis teisest ilmakandist.
Lumi
silmapiirini lumi valge
hingki nagu tuisk
talve vaikusesse tardub
selle puhtusest hetkeks
hardub
Esimene lumi
äkki maa sai valgeks
tee õu aed
ent mitte taevas aeg
kust surma alla
muudkui langeb
Uuest aastast mõeldes
muud ära mulle soovi
aita elul olla elus
ilus armastuses tões
kalliks vennaks õeks
olla ustav sõber
eal see taeva all
ei lõpeks
aita elul alles hoida
liblika lendu
kiivitaja hala
hahetavas kevadöös
kui teeb sind unetuks
tuppa kostev
tema kaeblev sööst
tsüklist "Poisieast meheks"
See hullumeelne sõda kestab edasi. Poliitikud jahuvad, mida iganes. Lootus, et selles maa peal vallandunud põrgus.. Selle asemele tulevad siiski tagasi rahu, kevad, suvi.. ärgu jätku meid maha.
Ehk aitavad minugi värsid pisut sellele kaasa.
Hommikul metsas
läbi une laulurästast
vilistamas kuulsin
poisiea puhtus
verele ärgates meenus
Su plikalik suudlus
mu huuli äsja
justkui puutund oleks
mu ahnet suud
*
suur täiskuu aknas
magada ei lase
liig valus valgus
unetusest kuumaks
läheb ase
hinge soovist olla
homme puhtam parem
*
iga leht kui päik .....
Kamuy Mosir
Igavene muutus, avaldamaks truudust, tundes uutsust,
raskus südame küljest kukkus, see puhtus milles mu suhtlus,
see kuri kuulsus, luuletades hullust, tuultes pole veel murdund,
nõnda suundub kõik mööda valutavat muhku, avastades seda puhku,
miskit naeratusest, kaevan unes, matkan tundes,
millest selgus puhkes,veetmas mu enda survel aega kõiksusega,
Kõõlun maailma serval, leidmata vajadust enda veidrat peita,
nõnda kriban seika, kiirgan reipa, hargi mure seljast võimaks heita,
öösel kui aerosool tabab lagunenud seina, see kultuur mu pelgupaik,
kust oma uskumatu lennu s .....
mu kevad algab pärast jõule (M. Under)
kui kustub kuusel
küünlasära
uude aastasse
lahti lükatud on
lumme värav
mu veres algab
kevadvalguse suur ootus
hing millest joobub
kui aeg teeb haiget
meel taluda ei suuda
taeva alla tulnud
lume puhtust
Su ilu võimas lumm
must üle uhtub
kõik korraga
on vait ja tumm
mis hetke tulnd
vaade aknast
männi rohelistel okstel
lumi valge seda nähes
elu haljus puhtus valgus
teevad meele tusast malbeks
ka hämaras detsembris
ööl mõnel kargel
kui metsa kohal
Suurt Vankrit härga hunti
peremees Peedut kohtad
nende kannul silm
Linnuteel ehk aastatuhandeid
veel kaasa läheb taevast tonksab
*
nagu majal räästad
millal tilkuma hakkab
mu lumevalge
talvest tardunud meel
puhtaks sulanuna
ta leian eest
kui oksal pung
läheb lõhki tund
aknad pärani on
palavusest valla
meel üleni on selle
hetke sees kuhu päike
valgust aina juurde kallab
.....
vabandust, veel mõni rida lisaks
jah haiget olen teinud
armsamaile
kasvagu hetkile neile
peale kalmu rohi
see olnuks kui alles eile
verel meeles veel valu kohin
silmaveega kui seda
olematuks pesta tohiks
voolaks uuesti me soontes
Sul plika- mul poisiea
puhtus helgus
hing sellest üleni
meil uuesti helluks
Ilu ja armastus
Mis on unustamatu, aegumatu, hävimatu, vallutamatu ja alistumatu? See on ilu ja armastus iseeneses, oma loomulikkuses ja puhtuses, vääramatuses ja rikkumatuses.
Mis on ilu ja armastus? Need on kaunidus ja kirg, meelasus ja hirm, vallapääsenud emotsioonid, purustatud piirid, vankumatu tung, mida ei suuda vaigistada ka tuhanded miilid.
Ilu olla võib vaid subjektiivne ja varieeruv, meist igaühe jaoks tunduda distantseeruv, ilu olla võib küll katkematu ja peatamatu, kuid meie arm ei saa olla rikkumatu ja veatu, juba eos oli see määratud kustuma ja kaduma, kuid ei siis veel suutnud .....
Kanpai, Rõivas!
Eks jälle uudised kihavad
et alkoholi täis keegi
kriitikud kõik susivad
kuidas oravatel jätkub privileegi;
ja selleks pole keegi muu
kui Taavike Rõivas
käbi asemel matsub etanoolist suu
lennuki ja meedia ära hõivas;
kaugel idamaal, kus täpsus
puhtus, kord ja muu kiiks
on võõrastelt ülim ausus
aga vastuoluga sinna saaks;
Rõivasel keelati maanduda
kes oma tiivad külgedel sulges
ühest puu otsast teise hõljuda
põdra metsas vägijooki võtta julges;
ja Tsahkna laiutab käsi
mis ikka Yookole vastab
vabandusi anda ei väsi
et Taavi oravarõivast maha võtab .....
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
meilid
mida teed
aknas täiskuu
seda vaatan
nii minagi
Sina seal
mina siin
me vahel
täiskuust
hele silmapiir
*
nüüd sügis koob jälle
halladest võrku kuhu kinni
jääb suve hääbumise
nukker hurm
vahtrate leekimine
lillede kortsumine
nende aeglane surm
jah hingele näha
on julm nende hukku
kui veres ei tärkaks
kevade ootust puudel
helerohelisi lehti
näha poleks lootust metsas
kus kõrvu kostab käo
vali kukku iga põõsa
alt kadunud lume puhtus
otsast peale
nagu valgusest päev
täitu igal hommikul
sinagi ilust ja headusest
et viivuks näha tuled kust
päike võta appi
kui meel on olnud liiga must
hetkes mis antakse
ole üleni kohal nagu
olid seda poisieas
kus elu sind kurja
eest hoidis harva küll
silitas pead
seal kuskil veel alles
mu poisiea
puhtus ja õrnus
ema igatsuse hellus
veres aastaid kobrutanud
ideaalid
vabadus võrdsus vendlus
kõigi inimeste embus