Sõnale puhtus leiti 63 luuletust
Ariadne lõng
raagus mets jäätub järv
mattub lumme põld
maja taga Petasmäel
mändes nõlv
vastu lume puhtust
talve vaikust
justkui toetub hing
ainult veri kuuleb
suu kuis hüüab Sind
mus õhku tõuseb
hingelind
jah näen et rusud
süda endiselt ent usub
kui ka katki Ariadne lõng
olemas on elu kujul
maine õnn
Lumi
silmapiirini lumi valge
hingki nagu tuisk
talve vaikusesse tardub
selle puhtusest hetkeks
hardub
Esimene lumi
äkki maa sai valgeks
tee õu aed
ent mitte taevas aeg
kust surma alla
muudkui langeb
Uuest aastast mõeldes
muud ära mulle soovi
aita elul olla elus
ilus armastuses tões
kalliks vennaks õeks
olla ustav sõber
eal see taeva all
ei lõpeks
aita elul alles hoida
liblika lendu
kiivitaja hala
hahetavas kevadöös
kui teeb sind unetuks
tuppa kostev
tema kaeblev sööst
mu hullud sõbrad
aastaid elanuksin
justkui teistsuguses ilmas
kus luule viinana
mida sai joodud mitte vähe
hakkas pähe neid siiski oli
suus riime maitsvaid
hulle sõpru neist siiani
hoovab päeva puhtust ja õrnust
me teame seob meid surmani kokku
sõnaga sõrmus nimetissõrmes
*
ka siis kui ilm on
hall ja raagus
ainsana vares
kase otsas vaaksub
vaikuse lõhub
silm taevast otsib
vihmalombist päikselaiku
männi tüvelt
tere hommikusse jõudnud
valgus verre tulvav malbus
elamise nälg ja iha
jah ka silma tulev pisar
12. 11. 2022
kui öise tähe
kui öise tähe
kauge valgus Su arm
mu põske äkki puutus
ta jahe suudlus
meelt hämmastas
et verel unund polnud
kord ärgand truudus
ehk teiseski ilmas
alles me arm
me hinge puhtus
Su plikalik sarm
see ajas ei haihtu
olematuks muutu
mis siis mind
enam ehk hulluks
ei aja Su suu kuum
eha valus juus
vabandust, veel mõni rida lisaks
jah haiget olen teinud
armsamaile
kasvagu hetkile neile
peale kalmu rohi
see olnuks kui alles eile
verel meeles veel valu kohin
silmaveega kui seda
olematuks pesta tohiks
voolaks uuesti me soontes
Sul plika- mul poisiea
puhtus helgus
hing sellest üleni
meil uuesti helluks
Mõned read Lembitule
Lembit!
Su Vanaisa tsükkel on huvitav, ent mitte inimeste jaoks, kes elavad oma igapäevast elu. Minugi energia kulub täna suuresti elavale elule laste näol.. Hilispuberteedieas sündinud küsimustele ma ei otsi täna enam vastust. Tegin seda gümnaasiumi lõpuklassis ja ülikooli paaril esimesel kursusel. Noore Wertheri kannatused on jäänud nüüd juba kuhugile valgusaastate taha. Ei ole võimalik hoomata miljardite valgusaastate Universumit, selles toimuvat.
Aru saada singulaarsustest ja Jumalast. Laskem neil toimida selliselt, nagu nad meile antud on. Meist ei sõltu siin mitte mi .....
The Cure - The Figurehead
Terav ja avatud
Jäta mind rahule
Ja magades iga öö järjest vähem
Päevad muutuvad raskemaks ja kaalukamaks
Oodates külmas valguses
Müra, karje rebib mu riided, kui kujukesed tõmbuvad kokku
Ämblikud nende sees ja tolm põrgunägemuse huultel
Naersin peeglis esimest korda aasta jooksul
Sada muud sõna pimestavad mind sinu puhtusega
Nagu vana maalitud nukk tantsuhoos
Mõtlen homsele
Palun laske mul magada, kui ma aknast alla libisen
Värskelt muljutud kärbes
Sa ei tähenda midagi
Sa ei tähenda midagi
Ma võin end kaotada Hiina kunstis ja Ameerika tüdrukutes
Kaotad .....
Veel mõned read plikaeast
ikka veel unistad pimedas
huulte puhtusest
näo piineldes surud patja
nutma puhked
akna all seistes
kuupaistega alanud ööst
vaikus hõbedane rohi
tähtede vöö nii hele kuu
lugematult taeva
kuldseid kirsse
öö mustal sametil
mis hiigelsuur
*
käe sõnade kirjutamisest
vabaks lasi otsa saanud
paber
karile sõitnud riim
varem oleks pidanud
juba tegema seda
see oligi liigne piin
Mis on me armastus
Mis on me armastus ma mõtlen tihti
kust kumbki teab- see kannab ainult meiki
ma oigan- oi kui palju- mitu kihti
me tunneme vaid värske ilu feiki
Ma armastan sind alatuste karva
sa laigid minu siira ilme pettust
teineteist me näeme oh kui harva
kuid armastus see oli värvit hetk just
Kui näekski sinu pindamata ilu
ja sina minu hinge alastust
me pöörduks- ära jookseks tulistjalu
nii võõristaks me päris armastust
Mu silmal hellust näkku õrnust joonid
sead enda joonistatud naerud suule
mul sinu tarbeks maalit malbed toonid
jah nõnda jälle igatsed mu poole
.....
tsüklist "Poisieast meheks"
See hullumeelne sõda kestab edasi. Poliitikud jahuvad, mida iganes. Lootus, et selles maa peal vallandunud põrgus.. Selle asemele tulevad siiski tagasi rahu, kevad, suvi.. ärgu jätku meid maha.
Ehk aitavad minugi värsid pisut sellele kaasa.
Hommikul metsas
läbi une laulurästast
vilistamas kuulsin
poisiea puhtus
verele ärgates meenus
Su plikalik suudlus
mu huuli äsja
justkui puutund oleks
mu ahnet suud
*
suur täiskuu aknas
magada ei lase
liig valus valgus
unetusest kuumaks
läheb ase
hinge soovist olla
homme puhtam parem
*
iga leht kui päik .....
Kisendav hing
Oh,anna meile valgem taevas!
Oh, anna meile valgem maa!
Kuhu on kadunud sinine taevas?
Kuhu on kadunud mururoheline maa?
Oh, anna meile hingepuhtust?
Oh, anna meile kannatust!
Kuhu on kadunud inimlik mõistus?
Kuhu on kadunud leplik meel?
Oh, anna meile tulevik helgem!
Oh, anna meile kannatlik meel!
Kollisioon
Ma seisan ristil- ristmik vaeb
mind võtta- kuradile saata
Teekäijal hinge puhtust kaeb
siis kutsub edevuse laata
Käib tehing kummalises tehtes
ma midagi ei võtta tohi
mu jaoks on edevused ehtes
kui loobun ise süüdi ära ohi
Päev viimse valge valab ära
viib meeletused silmist must
on sosinad ja salapära
uus ahvatlus kesk pimedust
Just siis kui laabub meelepiin
uus meelekindlus uus moraal
kuu tuleb näitab kes on siin
täis kiusatusi tuba saal
Ei tohi murda lilleõit
kuid süda ahastuses tingib
Ma sunnin südant- minu võit
hetk hiljem võta- ennast king .....
Kamuy Mosir
Igavene muutus, avaldamaks truudust, tundes uutsust,
raskus südame küljest kukkus, see puhtus milles mu suhtlus,
see kuri kuulsus, luuletades hullust, tuultes pole veel murdund,
nõnda suundub kõik mööda valutavat muhku, avastades seda puhku,
miskit naeratusest, kaevan unes, matkan tundes,
millest selgus puhkes,veetmas mu enda survel aega kõiksusega,
Kõõlun maailma serval, leidmata vajadust enda veidrat peita,
nõnda kriban seika, kiirgan reipa, hargi mure seljast võimaks heita,
öösel kui aerosool tabab lagunenud seina, see kultuur mu pelgupaik,
kust oma uskumatu lennu s .....
luhtum
kuidas see juhtus
tuleste avatud pihkude puhtus
ja siluli paid
põskedel
siidina sõnatud sõnumid said
kuidas see juhtus
katkeva sõlmede sõrmine sidusus
pooleldi luhtus
lahtistest nööridest põimudes
moodustus teisele elule abistav köis
lõputuis öis
millal see juhtus
tühjuse torbikud ääreni
veeresid täis
otsani ootamas ikkagi tooret
mis näis
olevat õige ja olevat pealegi
antud
kõikidest kõrgemalt
enamast hoolemalt kantud
lastud ja lenneldud õhkude panna
ja hoida
kuni jääb õnneni isegi
heledast halost ja helluse helidest väheks
tantsivaist t .....
Kõik Tema Turjal
Ma ei saa kunagi piisavalt vanaks, et osta pakk sigarette,
Kui kuulutan, et olen vaba- ju mulle meeldib kujutada ette,
Koht mu peas mis peaks olema kõva on nüüdseks pehme,
häguseks muutunud kõik mis enne oli selge,
Kuid ühes asjas olen ma endiselt kindel,
ei pääse mu inimkond sellel verisel rindel,
peletades vagla kärbseid kesisel viipel,
Tragöödia mida mööda saab selgeks,
kuidas masinavärk töötab,
mul sees pöörab, nõrgaks jäänud süda,
sellise inimkonna heaks kutsu teda enam miskit lööma,
Kaotas oma puhtuse, saavutas kaidsena tuimuse,
kui kukkus mu ees, .....
Üks läks, teine tuli.
Kalts toolilt maha,
Hari lükati taha,
Põranda pesu algas,
Rahvas valvas.
Veerema sai Ratas,
Parempoolsed kettas.
Vasakul puhtus,
Kiirelt luhtus.
Piruka puru maast,
Pinnu asemel laast.
Anname tervise,
kergitame koormise.
Kui tahad tagasi,
Annad ,lähme edasi.
Ilu ja armastus
Mis on unustamatu, aegumatu, hävimatu, vallutamatu ja alistumatu? See on ilu ja armastus iseeneses, oma loomulikkuses ja puhtuses, vääramatuses ja rikkumatuses.
Mis on ilu ja armastus? Need on kaunidus ja kirg, meelasus ja hirm, vallapääsenud emotsioonid, purustatud piirid, vankumatu tung, mida ei suuda vaigistada ka tuhanded miilid.
Ilu olla võib vaid subjektiivne ja varieeruv, meist igaühe jaoks tunduda distantseeruv, ilu olla võib küll katkematu ja peatamatu, kuid meie arm ei saa olla rikkumatu ja veatu, juba eos oli see määratud kustuma ja kaduma, kuid ei siis veel suutnud .....
Ikarose viimane lend
Unelmisulerüüs kondori uhkuses
hõljub ta südamepäikese poole,
iilidetrompeti kargeimas puhtuses
taevaski puhumas lisa on hoole.
Tõuseb ja tõuseb, kuid muusika üleval
tasaselt sumbub kui eksinud kaja.
Kuumeneb, tuksuvad kiired on põleval
tõrvikul süüdanud ruumi ja aja.
Süttinud sulestik sädeleb leekides,
kokku on kuivanud tiivad ja kere.
Alles jääb putukas, tuliseist tääkidest
puretud, hinge kes kaotan'd ja vere.
Kukub ja kukub ning valule jahutust
otsides raugeb ka kõrguselembus.
Jõuabki sinna, kus lainete vahutus,
kustutav pisaraist merede embus.