Sõnale päike leiti 1715 luuletust
Kevadine päike
Päike, päike, päevakera,
ahendad me silmatera,
kissitad meid kurdudesse,
jagad varjumurdudesse.
Päike, päike, päevatera,
lähedane kauge, era...
Oled jälle meie valdus,
iga taim su poole kaldus!
Päike, päike, loo meil kevad,
õnnestugu paljud nemad,
pingutades silmapaari
ootavad kes tõusukaari.
Päike, päike, too meil kevad -
rõõmustavad lapsed, emad...
Kallistavad issid-emmed
südametest lumememmed.
/Mari*Uri/
Päike, rand ja meri
Ütlema ei pea me headaega,
sest veel on aega,
nautida seda mis meil on,
võtta kõik mis on siin ja praegu.
Mäletada kõike hiljem veel,
et see kannaks meid kaugele.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi.
Lähedased inimesed, kes selga ei pööra,
nendega koos saame nautida,
seda hetke kui kõigil on aega,
suvele anduda.
Lõputult pikk on päev,
ja kui koos sinuga
saab seda mööda saata,
nii võiks alati minna.
Aeg on nautida kõike,
mida tal meile pakkuda.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi,
meeletu suvi
ei saa see niipea läbi.
Ainuke soo .....
PÄIKE
Paistab nii kirkalt,
Ärkab nii vara,
Ilustab loodust,
Kui kevad on käes.
Elu ta kõigele annab
ja soojendab maad.
/12.märts 2014 a./ Julia Nikolina
* akrostihhon, kirjanduses luuletus, mille ridade algus- või lõpptähed annavad kokku sõna (harilikult nime) või lause.
Päike ja kuu
Kasta ennast rõõmu valgevahusesse vette,
mõtle säravkuldne püha ristmärk otsaette,
jälgi taevakaart ja sala sipelgateradu,
kevadvärsket mahlakaske - lehe-lumesadu,
pilliroogu - hundinuiu - konnakudu teket,
äikse lõhna - pääsu lendu - vihmapilve leket...
Siis ei ole aega vaja tundmaks iseennast -
pole vaja muretseda, oled maalt või linnast:
sul on kodu - sul on kõike, mida ainult tahaks,
päikse kuld ja täiskuu hõbe sinu taskurahaks.
/Mari*Uri/
Päike vajub madalamale seinal tantsivad tihaste varjud…
Päike vajub madalamale seinal tantsivad tihaste varjud
lumi sajab ja ei lähe meelest nagu kõik muu
sügaval all elab ikka keegi hingab sööb kaevab käike
mõtleb homsest ja tõttab unega võidu
päikesele ja päevale järele
võib mäletada mida pole kunagi unustanud
võib unustada mida pole kunagi mäletanud
aga pidada meeles lume kõrkjate ja kirjatähtede kõne
täiskuu valgel uusaastaöös
päike päeva voolab
puhtevalgusest loojanguni
päike tulvaveena voolab
ujutab üle kõik päeva kaldad
kuskil oodata ei malda
öö ees alles vargsi taandub
kui pimedus saabund
ma aru ei saa mida mina siin
kangesti ootan ja valvan
kas kardan otsa saab see
valguse tõus ja mõõn
tuleb aeg kus mu janu ei kustuta
enam tema karge sõõm
joomise pillav rõõm
Pakane ja päike (A.S.Puškin)
kui hallis hämaras
novembris korraga
on pakane ja päike
ilmas uuesti on
värvid varjud
teel jäätund loik tagasi
saab läike meel läeb
heledaks ja kergeks
selgeks kargeks
sa ära ütle ainult
seda meiega teeb
lihtsalt pilve tagant
täna välja tulnud päike
päike loojus
kuidas tänada valgust
mis on olnud päevas
kinni hoidsid kus
elu kaelast lase tal
rahuks minna
muidu selle lihtsalt
pillad
*
kui ollakse alles poisieas
päike paistab ütleme
kui valgusest täitub
taeva alune soojeneb õhk
aias flokside hullutav lõhn
õitelt ära ei saa silmi
paljajalu kõrvetavas kastes
üks poiss kõhn ta lendu
tõuseb igast jala astest
tal minna nüüd vaid laskem