Sõnale pärg leiti 109 luuletust
Pulmavalss
Õitsmehaisu täis on pulmatelk,
Noorik ise nagu valge roos
Peiu rinnataskust piilub nelk
Ta kui prints on muinasjutuloos.
Kallid sõtsed, armsamad veljed
Šampanjat maitske, lööge terviseks,
Sügavalt et ristund eluteljed
te me õnne tunnistajateks.
Sült ja salat, täitkem viinapitsid
Pudru sees on mulgirahval tangud
Pererahvas siinmail pole kitsi
Oh, Sööge langud, jooge langud!
Löötspill mängib ürgses rütmis
Rahval juba selg on märg
Kuid veel enne sauna kütmist
Maha mängitakse pruudipärg.
Peagi juba uus päev koidab,
Noorem rahvas si .....
Pean unustama
Mäletan seda päeva veel,
kui olid pargi poole teel.
Sind vaatama jäin,
kuid peagi olid see kõik läinud.
Sind igatsema jäänud ma,
ja sinuta olla ei tahaks ka.
Kuid pean
ja oma mõtted paika sean.
Teen omale selgeks midagi,
et sind pole kunagi olnud eal.
Tammsaare pargis seal
ning sinust pole olnud mu mõtetes ridagi.
Vanaema
Vanaema
kirstukaanel
kokku lapituna
sukapüksid,
villakleit ja
tinavalupärg...
Mina, kümneaastane,
seal seisin
sõnatuna,
soolasamba asendis,
pisarnõremärg.
Mulle tundus:
kohe-kohe
lõhkeb minu süda,
voolab alla
sõrmedesse
vasakumast käest...
Soovinuksin
miskit sooja
vastu väikest põske
või et oleks
keegi võtnud
vaikselt kinni käest.
Pärast tundus
üsna tihti -
käies haua manu -
vanaema
tegelikult
polegi ju seal...
Siiski laulsin laule talle
uuemaid ja vanu,
rohides
ja rehitsedes
äärekivi peal.
Jõuluõhtul
küünlakumas
jätan laual to .....
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Ja igatsedes lõõmab hing
Ja ehapuna sõõrub ümber helendava kuu
Taas peagi täitub aastaring
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Mu mõtteis mõlgub veelgi möödund suvekuma
Nüüd puitund poosis jällegi on pargipuud
Ja lõhnab veelgi hullutavalt humal
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Ja väisavad me tundeid sinkjashallid linnud
On nukrad mõtted külmapunal suul
Ja südameisse jäävad musta mure pinnud
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Kaob kõige vastu lembus kired huvi
Ja ergav helin kiirgama jääb selles vihmakuus
Oh millal tuleb taas s .....
Jaanipäeva paiku
Just jaanipäeva paiku
Saab isu linnast täis
Maal imetlen päikeselaiku
Ning kuis kõrred tõstavad päid
Kauge metsasihi poolt tuleb
Mu poole üks võõras mees
Tema maha teeb sooja tule
Ja keedab raudrohuteed
Ja äkki ma tean tema nime
Ja mäletan tema käsi
Ja juba on õhtuselt pime
Ka ränduri ilme on väsind
Sõnajalgade rohelist rahu
Veel vajub üle mu keha
Meie silmisse enam ei mahu
Kuidas jõe kohal punetab eha
Oma unes näen maasikavälu
Peas mul rukkililledest pärg
Aga hommikuks kaob see mu mälust
Ja rohi on kastemärg
Maren Toom 1983
Öine peitus
Tühjas pargis kõnnib kõle nukrus
Raagus puudel kössitavad hakid
Veidi vaske kõlisedes kukrus
Sammukaja rütmi pooleks hakib
Linn on tardund nõiduslikus õudusunes
Sellel hetkel mil ma katkestan ta rahu
Kell taob tornis tunde unine ja kume
Mingil moel see lummus minusse ei mahu
Kuu on täna kummaliselt kooljavalge
Mõni täht kui ahvatledes kukub sünki vette
Valus tuul veab oma näppe üle palge
Vari laternate valgel heidab jalge ette
Pole mõtet otsida siit kodumaja
Selles linnas sündinud ma pole
Mida otsin mida oli vaja
Miks ma siia tulin unustanud olen
Kuskil .....
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Piparkoogisüda
Vana aasta sammub
vaikselt ajalukku,
keerab enda kannul
ajaukse lukku.
Kõik jääb seljataha -
kes see mullust muudaks!
Kui vaid kõik, mis paha,
maha jätta suudaks!
Tulgu ilus aasta
küünla valgusvuhus!
Pipargoogiraas ta
pisikeses pihus
pärast jõulupuhkust
meenutagu seda:
piprast kui ka suhkrust
tehti aasta süda!
Võitja
Loorberist pärja sul’ asetaks pähe
Kui ainult hellitus sinna see mahuks –
Võõraste kulda ja pärleid nii palju
Vähe sa kiituse kuulda veel vaevud
Mul pole paljut, ma natukest oman
Sellest ent meisterdaks sulle ma koja
Uhkeima, kauneima näinud mis maa
Seal me koos siis elada saaks...
Jälle sa vaikid, võit magus käes
See sind ei rahulda selgelt ma näen
Kui mitte, siis mida, tahaksin teada
Otsid siit maailmast mis sind nõnda vajab?
Ma pole jumal, mul pole aega
Oodata kaua, et näha sind jälle
Varsti ma kaon, kuivab mu pärg
Sulle saab kuld, pisaraist märg
.....