Sõnale pärl leiti 87 luuletust (copied)
Headuse oaas!
Valguses valatud kullased soovid
Õnnehetkede pärlikee.
Virmalisi nii püüda kui proovid
Saabki üks särav elutee.
Tee, kus on teadmine hoolivast südamest
Töökuses, tarkuses haljendav aas.
Rõõm jääb siis kestma nüüd ja igavest
Jäädavalt headusse sumbuv oaas!
Kallile emale sünnipäevaks!
---Ando- .....
Ema
Ema on see, kes on alati toeks,
vaikselt, nii salaja mõtteid Sul loeb.
Õhtul sooja kalliga Sind unele saadab,
hommikul taas need kallid Sul kaasas.
Ta ei riidle, kui pahandust teed,
paneb ümber Sul käed, on pärlitest need.
Ta toetab, kui mure hinge sul matab,
Ema armastus suur Sind alati katab.
Kõhubeebi
Üks silmatera kogub alles jõudu,
veel päikene ja kuu tal korraga on ees.
Kuid juba noore ema silmis õnnetõusu
võib märgata
ja vastse isa armastus neis mõlemis on sees.
See väike silmatera rõõmu laotas õue -
on taevalaotus õnnepärleid täis.
Muist kukkus vanaemadele põue.
Uus staatus sobilik neil näis.
Eesti mees on naisekandja
Eesti mees on naisekandja
olgu tütarlaps või eit
annab seljas veidi tunda
kerge üleõlaheit
Joostes kannab kalli koorma
teadmata ehk täpselt kuhu
olgu pisike või suur ta
kingitul ei vaata suhu
Olles üsna kodu ligi
mõistab saagi nuukse hukka
pühib pärlendava higi
kallimale juuksetukka
Nüüd ent naine nutuvappes
väänleb porri maha õlast
jookseb vägi kärbseid tappes
lahtisui ja pärib võlast
Kaotab aarde künnivakku
röövel muda sisse maha
pääseb vaenlase käest pakku
muidu parkinuks tal naha
Nukra näoga norus peiu
kirub kuusetukas ennast
viisid .....
Armastuse laps
Mu südamel on roosa padi,
sellel puhkab minu hing.
Taevalik on tema nimi.
Sellel padjal puudub hind.
Juba ammu enne sündi
teadsin, et vist läheb nii:
viskan vette õnnemündi
ja meile tuleb Ingeli!
Millal iganes ma tahan,
et mul olla oleks hea –
lihtsalt tema peale mõtlen,
pannes padjale ma pea.
Mu südamel on pehme padi,
sinna toetub minu hing.
Padja sees on pärlid kuldsed,
püüriks ümber valgusring.
Millal iganes ma vajan,
et teil olla oleks hea –
Ingeliga juttu ajan…
Mina paremat ei tea.
/Mari Uri/
Need päikesega hommikud
Need päikesega hommikud su süles,
kui ajasid mind vastu koitu üles...
Need kastepiisapärlitega kõrred,
need linnulaulu kandvad oksaõrred...
Need vaikusega vürtsitatud toad,
kus omaette olemise load...
Need ämblikniidipeened suhtevõrgud,
kus tiibadeta kõige kohal kõrgud...
Need avatud ja lukkudeta uksed,
otsaesistele varje loovad juuksed...
Need metsatukka peitu viivad rajad,
need küsimused: kas mind ikka vajad...
Need viljapõllul kummarduvad pead,
alleede hämariku pimeduses read...
Need kohtumiste oodatuimad teod
ja lahkumiste hetke sõlmis peod...
Need p .....
Talvine
Keskhommik. Pärlid sädelevad lumel
Mu meel on tusane ja tume
On kõik nii vaikne värelev ja valus
On kõik need lapsepõlvelumed mälus
Puu heidab hõbedasi varje maale
Ei suuda mõtelda ma muule
Kui karges hetkes kaduvale heale
Mis sunnib külmavalus näppe murdma
Mis paneb talvepakast hinges tundma
Mis jäätab hinge, mõtted, teod ja tahte
Ning jätab jäiseid tuimi saari elulahte
Kas suudab sulatada kevadine päike
Neid kuhilaid kui saadab neile läike
Ta märtsi lõpus või aprilli alul
Ma loodan, anun, usun, palun
Mis üle jääb
On südatalv
On kaamos
.....
Õnnepisarad
Ise noppisin ma lilled,
ise panin vaasi vee.
Öeldes tervitusesõnu
kinkisin need emale.
Aga äkki ema silmist
veeres pisar pärlina!
“Miks sa nutad emakene?”,
murelikult hüüdsin ma.
Pühkis silmast pisara ja
kallistades ütles ta:
“Küll suureks saades teada saad,
mis on õnnepisarad.”
Naeratus
Just nagu suvepäike sillerdaval veel...
su naeratus mu murekortse silus.
See naeruvirv jääb oma leebes ilus
nüüd hoidma soojust minu hapral hingeleel.
Hetk õnne vahel pöördub. Pääsu otsib meel
ja ootab naeratust ses argses ilus.
Neist sõnadest, mis mõttesopi vilus,
on raske leida õigeid, tõrgub keel.
Hing sumeneb kui suure lumma eel-
sest avaneb me südamete värav
ja tasanduvad konarused teel.
Su kaunis naer on pärlendav juveel
ses elulabürindis- kirkalt särav.
Jääb hoidma soojust hapral hingeleel.
rõõm kevadest
nüüd iga meel
kui pung lööb valla
jääb lume tulekuni avatuks
suur õitseaeg nüüd algab
mu õnn mu rõõm mu varandus
nii suur on lehtimise ime
et kraavipaju pärleid kannab
jõel pole kaldaid
mets jälle helerohelises vines
vähemaks jääb aina pime
et üksi ei suuda
kõike seda kanda
peost osa
Sulle ära tahan anda
Sa oled kõike seda
Sa oled armas
Roosapärl mu peos
Mis päiksetuules
Õhkab oma sära.
Sa oled minu kallis Arm
Ja hinge vaikuse värav.
Sa oled avatud süda
Ja põletav silmade
Kustumatu valgus..
Sa oled minu
Suure armastuse algus.
Sa oled kordumatu
Mõtete kaja.
Sa oled minu inglipuude
Mida oma sisse vajan.
Sa oled kõik, mis
Sõnadesse suudan öelda
Ja suurest tundest
Armastuses mõelda.
Kallis oled, igavesti
Väga väga kallis.
Digielu
Digitaalne elurikkus
tüki aega vohanud
Kasvab nutielu pikkus
ainult vanad ohanud
Igas asjaajamise liigis
kasvab digitaalne ramm
Kehtib digivabariigis
digitaalne autogramm
Avar on me digiilm
Pangas virtuaalne sent
Valvab kodu digisilm
valitud saab parlament
Auto koer ja kodumaja
toit ja ilu internetist
ja kui abikaasat vaja
valime kui lihaletist
Sünnipäevad pulmad leinad
tunded nutud koomika
meie digitaaalsel seinal
talletatud kroonika
Kurdan muret haigushoost
siiski pärisproovid annan
Pärast vaatan digiloost
millist viirust kannan
Digitigedike rohkust .....
Kallimale
Kallim,kingin sul pärlikee,
kallim,päikesekiirtest on need.
Kallim,allikaveest on pisarad,
kallim,huulteks roosid punavad,
kallim,pilvesina silmisse toon,
kallim,kuustkollase salli sul koon.
Sügislehed kirevad,
kleidikese eest on nad,
kallim,tule,tule lähemale,
kallim,unehõlma sügavale.
Kes tegi lapse?
Kes tegi lapsele need kaunid kulmud,
kes andis lapsele ta moosisuu?
Kes valis lapsele need kommipõsed,
kes kikitas need kõrvakuud?
Kes tuletas need tantsujalad,
kes kinkis lapsele need kallikäed?
Kes pani lapsele ta plõksusilmad,
kes tekitas need õlamäed?
Kes voolis lapsele punaseks vere,
kes sättis paigale ta patsipea?
Kes peitis tema sisse tilgamere,
kes lükkas pärlitesse hambarea?
Kes jagas lapsele ta jutukeele,
kes nipsas näkku selle naljanina?
Kes külvas talle tema lillemeele,
kes maalis mänguliseks maailma?
Kes noodistas ta hääleviisi,
kes mõõtis .....
Süda ja poti
Südamed on erinevad -
erinevast puust,
nagu linnulaulukesed
erinevast suust.
Südamega hindamine
selgelt libe tee:
arvad, mis on esimene -
teisel viimane...
Südamega loodud suhted
tihti lä'evad katki -
pole sellest südamest ju
kasu vähematki…
Südamesse tihti võtad,
mida pole vaja -
ja siis leiad kannatamas
enda kogu aja...
Südamlik on liiga pehme
väga mitmel puhul -
süda liigub liialt tihti
kohalt karmil juhul.
Süda on kui lilleke, mis
aina kastmist vajab,
muidu ta su enneaegselt
hauda ka veel ajab...
Süda olgu nagu pärl, mis
pärlikarbi sees -
peid .....
Sügisele
Kastehelmed pärlendavad
päiksekiirte käes.
Härmatis on katnud rohu -
algab selge päev.
Linnud puudel lõõritavad
ühte murtud viit.
Kätte jõudnud ilmad külmad,
kured läinud siit.
Kaminas on tulekolle –
mälestusi kütan.
Jäänud veel on miskit meile
soojendamaks südant.
Õhtu lahtise aknaga
kevadel lasin tulla tuppa
pungade paisumisel okstel
märtsi sinitaeval
valgel pilvel
lombis külateel
talv mu sees
saaks minna üleni hukka
lasta tal räästas
tilkudes nutta
kahe käega võiksin
kinni võtta kraavipaju
pärlites kaelast
kõrvus lasta vulada
põldude sulaveel
päev päevalt tund tunnilt
nii taeva all
armsamaks läheks
see kevade tulemise
pladisev ladisev
vulisev keel
20.03. 2022
Me oleme hoopis midagi muud
Me oleme hoopis midagi muud
Kui lihtsalt liha ja luu
Süda ei ole vaid pump
Keha vaid rümp
Soontes ei voola vaid veri
Oleme ookean
Oleme meri
Vikerkaare seitsmel värvil
Pesa meie sees
Igal värvil oma tähtsus
Meie pärlikees
Seitse pärli igaühes
Suunaga alt üles
Punane on alustala
Alguse saab juurest
Mis meid hoiab maas
Pühaduse soojas süles
Kasvavad me soovid
Päiksekullas säravad
Me sisemised hoovid
Roheline on me süda
Roheline aas
Mida külvad
Seda lõikad
Viljakas see laas
Sõnad justkui sinilinnud
Lendavad me suust
Valed sõnad
Nagu pinnud
Lõhestava .....