Sõnale pärl leiti 87 luuletust (pop)
Õnnepisarad
Ise noppisin ma lilled,
ise panin vaasi vee.
Öeldes tervitusesõnu
kinkisin need emale.
Aga äkki ema silmist
veeres pisar pärlina!
“Miks sa nutad emakene?”,
murelikult hüüdsin ma.
Pühkis silmast pisara ja
kallistades ütles ta:
“Küll suureks saades teada saad,
mis on õnnepisarad.”
Ema
Ema on see, kes on alati toeks,
vaikselt, nii salaja mõtteid Sul loeb.
Õhtul sooja kalliga Sind unele saadab,
hommikul taas need kallid Sul kaasas.
Ta ei riidle, kui pahandust teed,
paneb ümber Sul käed, on pärlitest need.
Ta toetab, kui mure hinge sul matab,
Ema armastus suur Sind alati katab.
Armastuse laps
Mu südamel on roosa padi,
sellel puhkab minu hing.
Taevalik on tema nimi.
Sellel padjal puudub hind.
Juba ammu enne sündi
teadsin, et vist läheb nii:
viskan vette õnnemündi
ja meile tuleb Ingeli!
Millal iganes ma tahan,
et mul olla oleks hea –
lihtsalt tema peale mõtlen,
pannes padjale ma pea.
Mu südamel on pehme padi,
sinna toetub minu hing.
Padja sees on pärlid kuldsed,
püüriks ümber valgusring.
Millal iganes ma vajan,
et teil olla oleks hea –
Ingeliga juttu ajan…
Mina paremat ei tea.
/Mari Uri/
Süda ja poti
Südamed on erinevad -
erinevast puust,
nagu linnulaulukesed
erinevast suust.
Südamega hindamine
selgelt libe tee:
arvad, mis on esimene -
teisel viimane...
Südamega loodud suhted
tihti lä'evad katki -
pole sellest südamest ju
kasu vähematki…
Südamesse tihti võtad,
mida pole vaja -
ja siis leiad kannatamas
enda kogu aja...
Südamlik on liiga pehme
väga mitmel puhul -
süda liigub liialt tihti
kohalt karmil juhul.
Süda on kui lilleke, mis
aina kastmist vajab,
muidu ta su enneaegselt
hauda ka veel ajab...
Süda olgu nagu pärl, mis
pärlikarbi sees -
peid .....
Kes tegi lapse?
Kes tegi lapsele need kaunid kulmud,
kes andis lapsele ta moosisuu?
Kes valis lapsele need kommipõsed,
kes kikitas need kõrvakuud?
Kes tuletas need tantsujalad,
kes kinkis lapsele need kallikäed?
Kes pani lapsele ta plõksusilmad,
kes tekitas need õlamäed?
Kes voolis lapsele punaseks vere,
kes sättis paigale ta patsipea?
Kes peitis tema sisse tilgamere,
kes lükkas pärlitesse hambarea?
Kes jagas lapsele ta jutukeele,
kes nipsas näkku selle naljanina?
Kes külvas talle tema lillemeele,
kes maalis mänguliseks maailma?
Kes noodistas ta hääleviisi,
kes mõõtis .....
Vabadus
Oma raskes tunnete ahelas,
näritud vaevast ja tumedast kurbusest,
masendus kriibib kurgus karedas,
kuid pole pääsu ses't koledast tundmusest.
Sügavast pilkasest pimedast
end teele sunnib see hing.
Nägu uhutud pisaraist kibedast,
sest aina kitseneb eluteering.
Võttes kokku oma nõrkenud jõu,
rühib ta läbi nii tule kui vee.
Murrab tormi ja kannatab kõu,
lõpuks tunneb: leidnud on tee.
Nagu liivateragi pärlikarpi poeb,
et seal koonduda iluks säravaks.
Nii ka hing, kes end päästetuks loeb,
tunneb südames lootust tärkamas.
Ja leiabki väsinud hing oma rahu
.....
Kõhubeebi
Üks silmatera kogub alles jõudu,
veel päikene ja kuu tal korraga on ees.
Kuid juba noore ema silmis õnnetõusu
võib märgata
ja vastse isa armastus neis mõlemis on sees.
See väike silmatera rõõmu laotas õue -
on taevalaotus õnnepärleid täis.
Muist kukkus vanaemadele põue.
Uus staatus sobilik neil näis.
Unelus
Vikerkaart tahaksin katsuda käega
pilve peal puhata väsinud pead
kastepiiskasid pärlikeeks seada
igavikule kaotada eilsed vead
Päiksekiired tahaksin köita vihku
tuuleiilidest põimida kireva vöö
kuuvalguse haarata omale pihku
salliks kaela sõlmida pimeda öö
Lõokese lõõritust tahaksin mõista
tõugus tärkavat liblikat aimata
oma südame hoiule tahaksin pista
sinna, kus keegi haiget ei saa
Gailys
Luuletus ee ...
Siit kantslist , kõneleme maha,
ja luules see , mis meile püha.
Kes kuidas otsustab meis hing,
ta loomevõime maagiline ring.
Siin leides tuge ühiselt sedasi,
arendame ka poeesiat , edasi.
Vaid üks kümne näoga mees,
süsteemi , rikkumas on sees...
Tulijat , kes meile veel tõttab,
väraval ohakas , vastu võtab.
Harv roos,sekka kukub veel,
ta pangas , kuhu röövlid teel.
Lehekülje ehitus , küllalt hea,
kuid turva kontroll leiab vea.
Häkkima - kipub tihti keegi ,
server tugev,ju lohutus seegi.
Vaenlane kindlust omale rajab,
me luule lapsed minema ajab.
Elii .....
Õrn lohutaja ...
On kurbus see , mis krampi kisub huuled,
siis valla - päästab , kuumad silmaveed.
Nüüd silmis sära sul , kui pärleis kaldal.
kus puudutamas hell , neid vette - vool.
Nuta , lahkub mure maailm sulle helgem,
sest pisaraid täis kurval , hinge - ruum.
Õrn lohutaja pisar , meis mitmes liigis,
meid säästma loodud, valust - südameis.
Hansi!!!
Sügisele
Pärlendavad vihmapisarad
Pihlapuu punavail kobarail
See on sügise kingitus
Päikesekuld jalge all
Pilvesäbrud pea kohal
Sügis ma ei armastanud sind varem
Aga täna ma armastan
Täna imetlen sinu heldeid käsi
Peidad lehtede vahele kuldrenette
Riputad pliidi kohale piparmünti
Kööki tood sooja moosi lõhna
Ja kaminasse õdusalt praksuvad tulekeeled
Tagasi kodukollete ette
Kutsud väsinud rändajad suveteilt
Sa oled suur võlur
Kord naeratad ara päikesekiirena
Paitades viljade punapõski
Kord sajad puhta veena
Poristele treppidele
Ja koputad oma kurba meloodiat aknaile .....
Võitja
Loorberist pärja sul’ asetaks pähe
Kui ainult hellitus sinna see mahuks –
Võõraste kulda ja pärleid nii palju
Vähe sa kiituse kuulda veel vaevud
Mul pole paljut, ma natukest oman
Sellest ent meisterdaks sulle ma koja
Uhkeima, kauneima näinud mis maa
Seal me koos siis elada saaks...
Jälle sa vaikid, võit magus käes
See sind ei rahulda selgelt ma näen
Kui mitte, siis mida, tahaksin teada
Otsid siit maailmast mis sind nõnda vajab?
Ma pole jumal, mul pole aega
Oodata kaua, et näha sind jälle
Varsti ma kaon, kuivab mu pärg
Sulle saab kuld, pisaraist märg
.....
Kurblik looduse loojangu ilu...
Kurblik looduse loojangu ilu
värsse jutustab hauavaikuses
ja „suurepärast looduse võrdkuju”
maalib pidulikus tulevalguses.
Ühines kõik siin: kurvad motiivid
ja särav looduse kaunidus,
ja tammikud kullatud riides,
ja hommikuudude unisus…
Halli hommiku norgu ja nukrust
asendab pidulik rõõm.
Mulle annab luuleteks indu
loodus nagu imevõim.
Kuldne päike nii kirkalt särab
külma kastemärgadel pärlitel,
aga tuuleke õrnalt loksutab
värvilehti puudel ja põõsastel.
Linnud lõunasse lendavad praegu,
meile lennul hüvasti öeldes.
Aga päikese kuldkiired .....
Talvine
Keskhommik. Pärlid sädelevad lumel
Mu meel on tusane ja tume
On kõik nii vaikne värelev ja valus
On kõik need lapsepõlvelumed mälus
Puu heidab hõbedasi varje maale
Ei suuda mõtelda ma muule
Kui karges hetkes kaduvale heale
Mis sunnib külmavalus näppe murdma
Mis paneb talvepakast hinges tundma
Mis jäätab hinge, mõtted, teod ja tahte
Ning jätab jäiseid tuimi saari elulahte
Kas suudab sulatada kevadine päike
Neid kuhilaid kui saadab neile läike
Ta märtsi lõpus või aprilli alul
Ma loodan, anun, usun, palun
Mis üle jääb
On südatalv
On kaamos
.....
Kevad lapsesilmis
Ootan vaikselt pimedas toas
päikesekiirt, mis avaks mu hinge
annaks kevadele loa
muuta naeruks kõik tavased pinged
Tõstaks murekoorma mu õlult
avaks kõrvad linnulaulule
Taastaks rohus kõik kihava elu
See oleks algus lindude lennule
Veidi rõõmsamaks muutub mu meel
kui jalas täpised kummikud
taevast säramas vastu suur pärlikee
kaotamas tavaseid ummikuid
Kevade helin
Ma maalin sõnad.
Kaunid, helisevad sõnad Sulle,
Kes neid rohkem väärid.
Ma punun kee;
Kastepärleid ritta panen,
Kuldse vööga kinni seon.
Ma nõiun öö –
Kleidi veinipunast tooni
Kahisema paneb too.
Sa oled Mina.
Peegel lahutamas varje
Katkestamas taevasina.
Las särab taas
Me ammukustund kevadpäike,
Kirsi valged helbed maas.
Las tekib tunne.
Kord tulen sinu juurde ma
Ja Helil lasen kajada.
Sina......
Su hommikune suudlus huultel
Niiske.. Ihakastene pärl elu juurtel
Äratajaks sinust kuum elu täis päike
Üks puudutus mis näiliselt väike
Su käed.. tahtest avatud poosil
Kaas avatud meid täis mängutoosil
Ei muutu pilviseks meist sündinud taevas
Seal puudub häbi...kurbus...ei piinle keegi vaevas
Su lõunane puudutus meie tunde tooni
Nii joonistad näpuga mu kehale jooni
Olen sinune... Seest tunnete värve täis ballett...
Tunnen sind endas... Sa pole pelgalt siluett
Su päevane sõna annab juurde tahet
Kingitu liidab..teeb väiksemaks vahet
Aiman sind .....